Ei saa mitte vaiki olla...

Olen vägisi pool aastat kätt suul hoidnud ja kirjutamisest loobunud. See asi on nüüd lõpule jõudnud.

Ei, ma ei tee järjekordset draamat vaid selleks, et tähelepanu leida. Minu jaoks oli draama kui ma lõpetasin kirjutamise. Ma olen täiesti teadlik, et enamik minu lugejaist ei mõista miks kirjutamine minu jaoks üldse oluline on. Ja ma ei mõista neid hukka. Aga kui ma ütlen, et kirjutamine on minu jaoks nagu hingamine ja iga lugu on nagu beebi - õrn, kaitsetu ja ainukordne, siis sellest saadakse aru.

Vaadake, igal ühel meist on oma kutsumus elus, anne. Mõni oskab kududa, teine kurke kasvatada, kolmas on edukas müügimees. Mina oskan lugusid vesta. See on minu anne. Ma pole seda endale valinud ega midagi erilist korda saatnud, et seda omandada. Ometi, juba varajases nooruses mõistsin ma, et inimesed naudivad minu lugude lugemist ja kuulamist. Kas olen ma selles süüdi, et mulle selline anne on antud Looja poolt? Kas peaksin häbi tundma? Või peaksin selle kiuste otsima teistsugust kutsumust?

Igaüks, kes on kunagi midagi loonud, on seisnud silmitsi vähemalt kolme erineva reaktsiooniga. On neid kes on vaimustuses, palju on neid keda jätab sinu looming ükskõikseks ja on kirglikke vastaseid. See on igati ootuspärane. Inimesed on erinevad ja kõigile meeldida polegi vaja ega otstarbekas. Mõne asjaga harjumiseks vajame lihtsalt veidi aega. Kas te veel mäletate aega, kui capri püksid olid siinmail hirmus moeröögatus ja kui paljud ütlesid, et sellist jõletist nemad elades oma jalga ei pane? Noh mina olin ka üks nendes. Arveke, kui palju selliseid pantalette minu riidekapis täna leidub? Vihjeks võin öelda, et rohkem kui üks paar ja need on minu meelest kohutavalt kenad. Ei jõua ära oodata, millal uue hooaja mudelid müüki jõuavad.

Võibolla on minu blogiga sama teema. Täna loeb seda kodanik A ja vihkab seda. Sest ma kirjutan ebameeldivatest asjadest nagu tunded, lahutus ja seks. Homme tuleb ta tagasi, sest teda jäid piinama küsimused minu psüühilise seisundi kohta. Ülehomme tuleb ta taas, sest talle ei mahu pähe minu jultumus ja egoism kõike seda kirjeldades. Aga saabub päev, kui ta tuleb siia blogisse mitte selleks et leida grammatika vigasid või vastuolusid. Kodanik A tuleb selleks, et leida lohutust. Ta loeb minu veidraid, kummalisi, napakaid lugusid ja leiab lohutust. Sest see on minu anne. Pakkuda veidrat, kummalist ja napakat lohutust samasugustele katkistele hingedele nagu ma ise olen.

Ma lõpetasin kirjutamise, sest leidus inimene kellele see blogi ei meeldinud. Ma siiani ei tea kes see oli ja see ei huvitagi mind. Ma jätkan kirjutamist kuna neid, kes ootasid minu iganädalaseid kirjatükke oli rohkem. Ma olen veendunud, et neid kes tahavad minu lugusid lugeda on rohkem kui neid keda see häirib. Austusest nende üksikute vastu olen ma otsustanud viia oma blogi privaatsemasse keskkonda.

Sisestage minu nimi Google otsingumootorisse ja te leiate minu uue blogi. Enamik lugusid on üldsusele kättesaadavad. Ja parooliga pole ma kitsi. Koputage ja teile avatakse. Kena kevade jätku kõigile lugemishimulistele.

Minu imelisest elust

Umbes kuus kuud tagasi palusin ma oma lugejal avaldada arvamust selle blogi kohta. Kõigil soovijatel oli vaba voli astuda mu juurde ja öelda, kas olen juba piisavalt avameelitsenud ja ennast naeruvääristanud. Umbes kolm inimest ütles, et peaksin jätkama, teie ülejäänud, kes olite teisel arvamusel ei avaldanud arvamust. Või vähemalt mitte mulle. Nüüd on jõudnud need jutud, mida te olite piisavalt julged minust tagaselja levitada lõpuks ka minuni. Aitäh teile selle eest!

Kui ma alustasin siis kirjutasin ma endale. Kõik lood on minu omad ja ma olen nende üle uhke. Mõne loo üle olen olnud isegi nii uhke, et soovitanud seda Facebooki vahendusel ja ühe loo saatsin koguni Eesti Päevalehele. Minu suureks üllatuseks otsustas toimetaja selle isegi avaldada. Ei, ma pole ebasiiras, kõik positiivne tagasiside, mis on tulnud seoses selle blogiga rabab mind tänase päevani. Mul on alati nii veider kuulata, kui mind ennast mulle tsiteeritakse. Ühtegi lugu pole ma kirjutanud selleks et kellegile meeldida või populaarsust võita.

Selletõttu pole mu lood roosa-mannalised ja ma ei kirjuta ainult ilusatest asjadest. Ma olengi ühiskonna kriitiline. Ma ei näe mingit vajadust kirjutada igal nädalal ilmast või nendest kallistustest, mis mu lapsed mulle jagavad. See ei annaks mulle midagi ja vaevalt oleksin ma pooleteise aasta jooksul kogunud üle 6500 kliki. Minu lugeja on jõudnud minu lugudeni juhuse kaudu. Ma pole kordagi väitnud, et tegemist on väärt kirjandusega või kohustusliku lugemisega. Need lood on avaldatud, sest otsisin projekti millega tegeleda pärast lahutust.

Aga kuna armas sõber astus minu juurde ja andis mulle mõista, et parem oleks kui ma oma ekstsentrilised mõtted enda teada jätan, siis olen ma otsustanud selle blogi sulgeda. Ei, ma ei kustuta oma lugusid, ma armastan neid kõiki aga edaspidi pole need enam kättesaadavad. Ma olen terve teadliku elu olnud outsider. Kõigepealt oma rahvuse tõttu, siis oma usu pärast, nüüd kuna olen üksikema. Varajasest noorusest olen ma ennast treeninud olema paksu nahaga. Oleks palju lihtsam kui ma oskaksin olla selline nagu kõik teised. Aga see läheb minu endaga vastuollu. Ma põlgan silmakirjalikkust ja valsklust. Ma pole rockstaar, et ma pean tingimata kõigile meeldima.

Ma annan alla. Ma ei jaksa enam võidelda ignorantsuse, silmakirjalikkuse ja pinnapealsusega. Jah, ma olengi veidrik. Ma olen teistsugune. Ma olen otsekohene ja julge. Ma pole konservatiiv. Aga teate mis, minu elu on tõepoolest imeline! Kas teie elu ka on?

Sõrmuste Isandast

Ei, täna ei kirjuta ma teile härra Tolkini Esimese Ilmasõja aegsetest üleelamistest Saksamaa kaevikutes, mis inspireerisid teda kirjutama karvaste jalgadega kääbikutest ja hiiglaslikest orkidest. Täna tahan ma kirjutada hoopis sellest, kuidas reageerivad mehed sellele, kui naine kannab paremal käel kahte grammi väärismetalli. Mul on kümneid ja kümneid kogemusi erinevate meestega, kes reageerivad sõrmustele nii nagu olekski tegemist haldjate poolt Keskmaal maasügavuses valatud võlusõrmusega, mis saab kõik naised kas nähtamatuks või vähemalt Gollumiteks muuta, kes silitavad küürakil seljaga, elutud silmad peas säramas, peopesal Mendelejevi tabeli elementi ja sosistavad kähedal häälel "mu kullakallis".

Andestage mulle mu vaimu vaesus ja vähene fantaasialend aga ei saa mina sellest reageeringust lõpuni aru. Tegemist on ju kõigest iluehtega. Osad kannavad tõepoolest ka abielu ja kihlasõrmust aga ma tunnen nii mõndagi abielunaist, kes isegi ei oma abielusõrmust. Tean naisi, kes elavad aastaid koos mehega ja kasvatavad ühiselt lapsi ning nende käed on täiseti rõngastamata. Kuidas siis saab ja miks üldse peakski keegi selle põhjal järeldusi tegema, kas naine on vaba või mitte?

Mina olen sõrmuseid kandnud teismeeast saadik. Need on minu jaoks moodus ennast kaunimaks muuta. Jah, tunnistan, et kui olin abielus kandsin ka abielusõrmust ja kui ma lahutasin siis alguses kandsin seda edasi aga mõne kuu möödudes müüsin selle maha ja ostsin selle asemele odava sirkoonidega kaunistatud sõrmuse. Kui sa oled ikka kakskümmend aastat sõrmust kandnud siis on kuidagi alasti tunne, kui enam midagi pole. Samamoodi kannan ma ka kõrvarõngaid ja käekella, miks keegi nendest aksessuaaridest mingeid järeldusi ei tee?

Lisaks olen ma märganud, et just mehed on need, kes kipuvad sõrmuse kandmisest mingeid järeldusi tegema, seega olen ma enam kui veendunud, et esimene inimene, kes otsustas abielusideme tõestuseks sõrmust kandma hakata, pidi olema mees. Nii nagu nad on harjunud poisist saati oma territooriumi märgistama, oli neil vastupandamatu vajadus märgistada ka naine, kes neile kuulus.

Kõige naljakam lugu mis minuga seoses sõrmuse kandmisega meenub juhtus noormehega, kellega ma mõned korrad väljas käisin pärast seda kui olin just oma abielu lahutanud ja eesti kombekohaselt kandsin abielusõrmust vasakus käes, kuna see sümboliseerib lahutust või lese staatust. Noormees sai sõrmuse mu sõrmest ära ja keeldus seda mulle tagasi andmast. Minule arusaamatul põhjusel oli ta väga häiritud asjaolust, et ma oma sõrmust endiselt kannan. Ma julgen isegi väita, et teda lausa vihastas see. Ma oleksin sellest ehk kuidagi aru saanud aru saanud, kui tal oleksid minu suhtes olnud tõsised plaanid aga tal polnud. Veelgi kummalisemaks muudab tema käitumise see, kui ma temaga pool aastat hiljem kohtusin, oli ta endiselt sügavalt huvitatud sellest, kas ma ikka veel oma abielusõrmust kannan.

Kasutaksin siin kohal võimalust ja tsiteerin oma sõbrannat Beyonce: "If you liked it then you should have put a ring on it." 

Seega näib, et kõik mehed on veendumusel, et naistel on kusagil sõrmuse Isand, kes hoiab meid selle tillukese rõngaga tugevasti oma haardes. Ma olen ju kogu aeg rääkinud, et mehed ei kasvagi kunagi päriselt suureks ja eelistavad reaalsele maailmale ikka haldjaid ja muinasjutte uskuda. Kes olen mina, et teiste inimeste fantaasiat rikkuda sellega, et vahel on sõrmus lihtsalt sõrmus.

Vabatahtlikest ja sunniviisilistest kingitustest

Täna hommikul lasteaia värava juures kõnetas mind üks lapsevanem, kelle laps käib samas lasteaia rühmas, kus minu põnn. Ta küsis, et kas ma olen meili ikka kätte saanud. Jutt käis nimelt e-kirjast, milles teatati lastevanematele, et neilt oodatakse 4 eurost annetust õpetajate jõulukingituse tarbeks. No muidugi olin ma selle meili kätte saanud, nagu kõik need eelmised 87 milles kerjatakse raha sünnipäeva, jõulude, õpetajate päeva ja kevadvaheaja tähistamiseks. Mul on neli last ja kõik nad on käinud lasteaias ja kolm neljandikku käivad nüüdseks juba koolis, mis teeb kamba peale kokku kaheksa kasvatajat, neli söögitädi ja kuus klassijuhatajat. Arvestades veel sellega, et kuna oleme ka mõned korrad kolinud ja lasteaedu ning koole vahetanud on see number pisut kõrgemgi. 

Ei, mul ei ole kahju oma laste õpetajaid ja söögitädisid meeles pidada. Jah, ma mõistan, et töö mida nad teevad on väga väärtuslik ja et nad saavad selle eest häbematult väikest palka. Aga ma keeldun selle massipsühoosiga kaasa minemast. 

Ma teen heameelega kingitusi siis, kui mul on tuju seda teha. Ma pole mõni tsirkuse karu, kes vile peale hakkab jalgrattaga sõitma sest nii on kombeks ja kui ma seda teeksin, ei peetaks mind sotsiaalseks hälvikuks. Mulle ei lähe kriipsuvõrdki korda, keda ma sellise nahaalse käitumisega pahandan. Meilid, milles minu käest vabatahtlikult/sunniviisiliselt raha lunitakse kustutan ma lihtsalt ära. Ja kui keegi tuleb pärima, siis saan ma alati oma vaese üksikema kaarti kasutada. Õnneks on see kõigile nii piinlik ja tundlik teema, et edasi rohkem ei uurita. 

Aga ühiskonnas peetakse seda normaalseks, et ülla missiooniga kodanikke peetakse meeles kingitustega. Need ei tule südamest, need tulevad mingist teisest kohast. Vanema generatsiooni esindajad kiruvad üksteise võidu seda kui palju nad oma raviarstile konjaki ja šokolaadi näol pistist annavad. Kiruvad ja ikkagi teevad seda. Miks ei võiks siis juba kõigile madalapalgalistele paar korda aastas kingitusi teha? Näiteks postiljonile, et ta igal hommikul minu postkasti lehe toob, vahel isegi selle mida ma tellin. Või kojamehele, et ta talvel trepile liiva puistab ja sügisel lehti riisub. Või miks mitte naabrimehele, kes laupäeva hommikul alles kell 8.45 hakkab seina puurima, sest jutud käivad, et just siis on betoon seintes pehmem kui pärastlõunal. 

Miks ei tee keegi mulle selle eest kingitust, et ma oma korteri aknad alati eeskujulikult puhtad hoian? Või et minu lapsed ei too pori trepikotta? Et ma oma arved alati õigeaegselt tasun. Et ma prügi sorteerin.

Või kas on mõne meili boksi äkki potsatanud kiri, milles mulle kingituse raha kogutakse? Kui nii on olnud, siis pean teile kurvastusega teatama, et olete sattunud pettuse ohvriks ja teilt on lihtsalt raha välja petetud, kuna ma just vaatasin, ja minu sussi sees pole ühtegi kingitust.

Miks mehed sigatsevad?

Mulle hakkab vaikselt tunduma, et ma olen asjadele valesti lähenenud. Nimelt olen ma terve oma teadliku elu olnud meeste poolt. Ma olen keeldunud kõiki mehi sildistamast ja eeldamast, et nad on kõik õelad ja vastikud. Aga paraku tundub, et mida rohkem mina meeste eest võitlen seda tihedamini oskavad nemad mulle tõestada, et ei vääri minu usaldust nendesse.

Ma toon kõigest mõned näited meeste seatempudest. Peigmees ilmub oma abielu registreerimisele ebakaines olekus, lõhkiste teksade, pahupidi dressipluusis, käratab ametnikule, et "tehke juba kiiremini, mul pole terve päev aega seda jura kuulata" ja viib oma noore naise juustuburgerit sööma. Noormees ilmub esimesele kohtingule sellises joobeastmes, et tema kaaslane saab tervitussõnade peale alkoholimürgituse. Mees läheb tüdruksõbraga klubisse tantsima ja seni, kuni tütarlaps tualetti külastab, leiab endale suudluspartneri. Samal ajal kui naine sünnitab oma mehe esimest last, on too naise parima sõbranna juures abielu rikkumas. 

Mul ei ole vaja neid lugusid välja mõelda ega internetist otsida. Need juhtumid on kõik juhtunud inimestega, keda ma väga hästi tunnen. Ja ma tõesti tahaks teada, miks? Mis ajendab mehi nii käituma? Kas on sellele äkki mingi loogiline selgitus? Oma meelerahu säilitamise nimel pean ma kõigele sellele leidma põhjenduse.

Ma arvan, et mehed käituvad meiega just täpselt nii halvasti, kui me ise laseme. Meil siin põhjamaades on meestesse liiga heatahtlik suhtumine. Kui suhe puruneb või on kuidagi vildakas siis peetakse alati naist süüdlaseks. Kui mees joob, järelikult naine ajab jooma. Kui mees peksab, järelikult on naine selle ära teeninud. Kui mees petab, järelikult naine kas a) ei anna kätte, b) on kole nagu öö. Kui mees jätab pere maha, järelikult naine kurnas mehe ära. Ja nii edasi. Just selliseid õigustusi armastame meie, naised, meeste kaitseks tuua. Me oleme ikka veel kinni selles ajas, kus mehi oli nii vähe ja neid väheseid tuli iga hinna eest hoida. 

Hea naine peab olema supermodell, käima täiskohaga tööl, valmistama viiekäigulisi õhtusööke, hoidma kodu ja aia laitmatus korras, olema huvitav vestluskaaslane, kasvatama viite last, kuduma kangast ja vahetama maasturi rehve. Ja mees? Tema peab lihtsalt olemas olema. 

Räägitakse küll sellest naiste äraspidisest loogikast aga nii palju kui mina naisi tunnen, tahavad nad kõik oma kaasadele terve elu ainult head teha ja mitte haiget. Mehed seevastu käituvad oma kõige armsamatega kõige julmemal mõeldaval viisil. Ja vaadake siis naisi, kes mehi nagu nartse kohtlevad. Neil on alati värsked lilled vaasis, ooperipiletid tualettlaual ja nad ei teagi kui palju tema naaritsa kasukas maksis. Näib, et mehed on armastusest nii aru saanud, et mida halvemini sa kedagi kohtled seda rohkem sa teda armastad. Ehk sellepärast käituvadki nad meiega nii halvasti? Nende maailmas on see tõestus suurtest tunnetest.

Minu eks ütles mulle peale meie lahutust, et kui ma oleksin abielu jooksul pretensioonikam olnud, oleks ta mind rohkem armastanud. Järelikult olin mina jälle süüdi, sest olin naine oma mehele liiga hea naine. Oleksin pidanud jonnima, slaavipäraseid skandaale korraldama, näägutama ja endale kalliskividest tiaarat nõudma. Kuna ma ise ennast ei väärtustanud ja endale paremat ei nõudnud, ei näinud ka minu mees vajadust mulle truu olla. 

Nii, et tüdrukud, kui te tahate, et mehed teie juurde jääksid, käituga nii halvasti oma meestega, kui te vähegi suudate välja mõelda. Head mehed on küll täiesti olemas aga normaalsed on otsa saanud.

Naabrimehest

On tulnud aeg üles tunnistada, et olen varjanud teie eest saladust. Ei, ei mitte midagi olulist aga siiski. Ehk mäletate, et mõni aeg tagasi mainisin ma muuseas, et mul on ühe samas trepikojas elava meesterahvaga tekkinud harjumus teineteisele hommikuti aknalt lehvitada. Aeg on nüüd küps ja ma olen valmis üles tunnistama kõik detailid, mis sellega kaasnevad.

Ma kolisin siia Mustamäe korterisse umbes poolteist aastat tagasi. Korter on täiesti paras mulle ja minu neljale kaaslasele. Elame esimesel korrusel, vaatega majaesisele parkimisplatsile. Mulle kohutavalt meeldib inimesi jälgida. Kuna ma olen viimased kaksteist aastat elanud peaasjalikult esimesel korrusel, näen seda kuidas möödakäijad armastavad esimese korruse aknast sisse piiluda. Erinevalt paljudest teistest ei pahanda ma selle peale üldse, vastupidi, ma püüan vaatevälja kardinate ja muude esemetega liigselt mitte varjata. Kui ma õhtul koju tulen, meeldib mulle endalegi oma akendest sisse vaadata, miks siis teistele ei peaks?

Selletõttu ongi juhtunud, et mõni inimene on silma jäänud, eriti need, kes oma harjumustes väga kindlad on. Suure maja peale on meie maja ees koht kolmele Volvole. Mõned Audid ja BMW-d on ka. Ühtegi Mercedest siiani silma pole jäänud. Ja ega vist ei oskakski neid märgata, sest mul jätkub silmi vaid Volvodele. Ärge küsige, ma ei oska seda ise ka seletada, see on ilmselt üks nendest elu suurtest küsimustest, millele teadlased aastakümneid vastuseid otsivad.

Juhuse tõttu elab üks Volvo omanikest minuga samas trepikojas. Ma ei tea sellest mehest praktiliselt mitte midagi. Esialgsete vaatluste põhjal olen ma järeldanud järgmist. Ta tundub pisut vanem kui mina, võibolla kuni neljakümne aastane. Tal on emb kumb kas ainult üks jakk, mida ta kannab aasta ringselt või mitu identset, sest mina olen teda ainult ühes riietuses näinud. Ma ei tea miks aga ta tundub mulle vene rahvusest olevat. Kuna regulaarselt kord või kaks nädalas külastab teda umbes üheksa aastane poiss, olen ma järeldanud, et ta on isa. Olen näinud ka naist kes seda poissi toob ja viib, tema sõidab 98nda aasta BMWga, pisut roostes veljed ja põhi ning geneka rihm libiseb, sellest olen järeldanud, et tegemist on üksikemaga, kuna kord tõstis kõne all olev naabrimees tagavara ratast pakiruumi. Kui naisel oleks mees, ei sõidaks ta nii halvas korras autoga ega käiks minu naabrimeest tülitamas, ma arvan.

Aga tagasi naabrimehe juurde. Tegemist on väga korraliku inimesega. Naissoost külalisi tal ei käi, vähemalt pole märganud. Juuksed on tal alati äärmiselt lühikeseks lõigatud ja auto piinlikult puhas. Auto tahavaate peegli küljes ei ripu ühtegi maitsetut lõhnakuuske ja ka muud pudi padi on minimaalselt, vahel harva on tagaistmel koomiksid, ilmselt poisi jäetud ja kuna need püsivad seal nädala, järelikult ei sõiduta ta autos eriti teisi inimesi. Ka prügi viib ta igal hommikul välja, kuigi ma ei saa aru, kust üksi elaval inimesel nii palju prügi peaks tekkima, mida iga päev välja viia. Teisest küljest, sügavkülma toitude pappkarbid ongi päris suured ja neid ei mahugi kuigi palju ühte prügi kotti, mis veel kord tõestab minu hüpoteesi, et inimene elab üksi.

Igal hommikul sõidab ta parkimisplatsilt välja kell 7.04. Kui poiss on tema juures nädalavahetusel öö veetnud, siis umbes kakskümmend minutit varem. Tagasi saabub ta tavaliselt poole seitsme ja kaheksa vahel õhtul ja reeglina on ta selleks ajaks ka poes käinud. See ongi kõik. Ma isegi ei tea mitmendal korrusel ta elab aga ma olen järeldanud, nendest hommikutest kui kell 6.40 lapse kiire trepist laskumine maja värisema paneb, et vähemalt neljandal, kui mitte viiendal korrusel. Kuna ta nii vara läeb ja hilja tuleb, siis olen mõelnud, et tõenäoliselt töötab ta kas a) Tallinnast väljaspool või b) on ta firma omanik, kes peab esimesena kohal olema ja viimasena lahkuma. Viimast tõestab minu meelest ka asjaolu, et sageli on ta ka nädalavahetustel terve päeva kodunt eemal.

Ma ei teagi, kas ma kunagi saan teada kui tõesed minu järeldused on. Ma ei tea, kas ma seda isegi tahaksin. Praegu on täitsa tore see teadmatus ja salapära. Samahästi võib ta ka Sinihabe olla või laiba tükeldaja ja sellepärast tal ongi iga päev nii palju prügi välja viia. Võibolla ta sõidutab inimesi oma auto pakiruumis ja sellepärast ongi auto nii puhas ja juuksed lühikesed, et tõendeid kuhugi maha ei jääks. Võibolla on naine kes teda külastab prostituut ja minu naabrimees bordelli sutenöör ning poiss kes tema juures ööbib hoopis pantvang? Nagu ma ütlesin, kõik võib olla.

Projektist pikk tumedapäine võõras

Veel mõni aeg tagasi või minu Facebooki seinalt leida järgmise kuulutuse.

Otsitakse pikka tumedapäist võõrast.
Töö kirjeldus: tegemist on lühiajalise projektiga. Asukoht keskaegse Tallinna ajaloohõnguline hoone. Tööülesanded hõlmavad: vestlemist, saatmist, einestamist, naeratamist, poseerimist, õnnitlemist ja alatut valetamist.
Nõudmised kandidaadile: vähemalt keskharidus, väga hea eesti ja inglise keele oskus nii kõnes kui kirjas, hea pinge taluvus, hea füüsiline vorm, esteetiline välimus ja ülikonna kasutamise võimalus.
Kasuks tuleb: hea suhtlemisoskus, varasem kogemus eskortimises, näitlemisoskus, erisugused suhtefoobiad.
Omalt poolt pakun: mugavat töökeskonda, huvitavaid tööülesandeid, rahvusvahelist töökogemust, erinevaid koolitusi ja soodustusi.
Kõik sooviavaldused ja sellega seotud info palun saata minu Facebooki postkasti. Jagamine ja vihjed sobivate kandidaatide kohta on väga teretulnud. Meelepäraste kandidaatidega võtan nädala jooksul ühendust.
P.S. Püsisuhte eesmärgil mitte tülitada.

Asi sai alguse nimelt sellest, et ma sain ootamatult teada, et kutse minu ülemuse pulma on mõeldud kahele ja kuna ühegi oma meessoost sõbraga sinna minna ei soovinud, teate ju küll milline maine on pulmadel, siis otsustasin ma nagu moodne inimene ikka, otsida endale kaaslase alternatiivseid kanaleid pidi. 

Mis mind ennast kõige rohkem selle juures üllatas oli see, et kuigi tekst oli iseeneset väga aus ja otsekohene siis sellest saadi kohati täiesti valesti aru. Näiteks arvas keegi, et ma pakungi päriselt tööd, nagu pensionisamba maksudega ja nii edasi. Arvati ka seda, et ma tegelen enesemüümisega. Seega, ka kõige siiramatest kavatsustest võib välja lugeda täpselt seda mida rikutud inimese mõistus parasjagu genereerib. 

Kui minuni jõudis arusaam, et ma olen osanud ennast nii valesti esindada, hakkasin ma analüüsima, et äkki on lisaks erinevatele postitustele ka muid märke minu juures, mis annavad alust minust eeldada, et ma olen oma usu kaotanud ja veeren mõnuledes allakäigu treppist pilkasesse pimedusse.

Jah, ma pole mingi ingel. Võib-olla on minu postitused kohati kahtlase väärtusega, võib-olla on minu huuled mõnikord liiga punased ja võib-olla on minu seelikud liiga lühikesed. Kas sellest tõesti piisabki, et endale lehtsaba maine saada?

Aga ütleme, et mu sõbrannal ongi õigus. Ütleme, et ma olengi minetanud kogu oma moraalitunnetuse ja elan vastutustundetut jälestusväärset elu. Miks ei võtnud mu sõbranna minuga juba varem ühendust ja tegi seda alles siis kui tal oli minult teenet vaja ja siis muuseas mainis millist põlastusväärset elu ma elan ja seda kõigest ühe õnnetu naljaga pooleks Facebooki postituse pärast?

Ei, ma ei põe sellepärast. Siinsamas blogis olen ma juba jõudnud kirjutada oma mainest ja eelarvamustest ning valedest järeldustest. Oluline on see, et inimesed kes mind iga nädal näevad ja teavad tegelikult pisut rohkem minu igapäeva elust, kui seda võib lugeda Facebooki seinalt, ei kipu mind kividega surnuks viskama. Sellega tegelevad peaasjalikult inimesed kes mind ei tunne või siis lihtsalt enam ei tunne.