Lühikese
perioodi vältel leidis aset kolm järgmist sündmust. Ühel õhtul tulin ma
koju ja leidsin eest toetäie raamatuid, mis olid põrandale valgunud kuna riiul ei
pidanud nende raskusele enam vastu. Ühel nädalavahetusel käisin koos
õega jalutamas ja muuseas mainis ta, et ma olen tuntud selle poolest, et
ostan ülehinnatuid riideid. Põrkasin kokku ühe hea tuttavaga, kes loetles üles kõik Tallinna suuremate ostukeskuste nimed, kus ta on mind korduvalt
shoppamas näinud.
Kui
ma neid sündmusi
objektiivselt vaatlen, siis on selge, et kui riiul polnud lihtsalt
halvasti ehitatud, õde ei liialdanud ja noormees pole kõigest armunud jälitaja siis jääb
üle ainult üks loogiline selgitus - ma olen ostuhull.
Ma
olen siin blogis juba kirjutanud oma kingadest ja riietest ja muudest
asjadest, mis ühel või teisel viisil tee minu koju leiavad. Ja ausalt öeldes, pole mul isegi erilist vahet kas asjad, mida ma lihtsalt ei saa
poodi jätta on uued sametpunased stiletod, antiikne kell või John
Grishami värskeim
romaan. Sageli pole isegi see oluline, kas ma ostan asju endale või
olen koos sõbrannaga osturetkel. Asjade omamine pole minu jaoks teema,
kõik kes mind vähegi tunnevad teavad, et ma meeleldi kingin endale
ebavajalikuks või lihtsalt tüütavaks muutunud esemed, riided ja isegi
kingad lihtsalt ära. Ma pole koguja, mulle lihtsalt meeldib ostelda.
Minu
jaoks on poodlemine protsess, mille võib jaotada kolmeks etapiks.
Esiteks on eel-poodlemine. See on siis kui ma käin lihtsalt poes
jalutamas, ilma, et
mul oleks vajadust või isegi võimalust endale midagi osta. Mulle
lihtsalt meeldib käia uudistamas, et millised vajadused mul veel on, mille olemasolust ma siiani teadlik polnud aga mida abivalmis poodnik meeleldi nüüd rahuldab. Tavaliselt
jääb mulle üks või teine asi hinge peale kriipima ning see toob mind teise etapi juurde,
milleks on test-poodlemine. See on siis, kui ma lähen meeldima hakanud
eset selga või jalga proovima, sest tihtipeale on esialgu meeldima
hakanud asi selga proovides hoopis teistsugune, kui ma seda ettekujutasin
või mäletada soovisin. Aga kui asi on ikkagi ilus ja ma leian
endale kodus selle üle mõtiskledes igasuguseid köitvaid kasutusviise ja
võimalusi siis tulebki kolmas etapp - ost. Tavaliselt kui asi juba
reaalse ostuni jõuab on see väga valutu ja kiire protsess, ma lähen
kohale leian müüja, ütlen, et soovin seda ja seda, suurus see ja see ning
valmistun maksma. Lihtne, kas pole?
Loomulikult
pole ma alati nii põhjalik. Sageli tuleneb minu poodlemine puhtalt
vajadusest oma lastele toitu ja muid hädavajalikke tarbeesemeid soetada.
Mõnikord ostan ka mina emotsioonide ajel, näiteks lohutuseks või
preemiaks, sest leian, et olen selle lihtsalt ära teeninud. Olen ostnud
isegi ainult sellepärast, et ma saan.
Ilmselt
peavad minu lugejad mind hirmsaks ja pinnapealseks ostuhulluks,
vähemalt meessoost lugejad kindlasti. Aga vaadake mina näen seda asja
pisut teisiti. Pole mingi saladus, et ostlemisega üritan ma oma hinges
valitsevat tühjust täita. Ja mida rohkem on asju minu ümber, seda suurem
on tühjus minu sees. Aga see on minu teraapia. See hoiab mind
masendusse langemast ja ennast haletsemast. See ei lase mul koju tulles ja vastu vaatavat kaost nähes oma lastele kallale minna. Mõnel päeval on see ainus asi, mis sunnib mind hommikul voodist tõusma. Sest ma ju võiksin ju selle
raha, mis ma praegu jätan raamatu ja kinga poodi, minna ja anda ühele
ülehinnatud psühholoogile ja tühjus minu sees poleks sellest ikkagi
väiksem. Sel viisil olen ma vähemalt ühel päeval, kui ma kusagilt ka oma
hingerahu leidma peaksin, hästi varustatud.
