Suhetest on nii vahva kirjutada, see teema on ammendamatu. Aga ma püüan vähemalt algust teha. Üks mu sõber ütles hiljuti, et kui inimese aju on senini universumi kõige keerulisem objekt, siis teisel kohal keerukusest oleks inimsuhted aga eriti mehe ja naise vahelised suhted. Ma ei saaks kuidagi rohkem nõus olla. Sellest võib rääkida, kirjutada, uurimustöid sooritada, analüüsida ja mida kõike veel. Lihtsalt võrratu sellise inimpsüühika austajale nagu ma ise.
Kuid põhjus, miks ma selle teema täna ette võtsin on üsna isiklik, nagu minu puhul ikka, miski pole liiga privaatne, et seda oma lugejaskonnaga mitte jagada. Kuna ma olen viimane dekaad olnud suhtes pole ma kokku puutunud sellega, kuidas sõna suhe on muutunud täiesti tabuks. Siis kui mina mehele läksin kartsid inimesed sõna armastus, olid reeglid, et kes tohib kellele öelda ja kui tihti ja millise hääletooniga ja kui see sõna on juba õhus, siis kuidas tõlgendada kiindumusobjekti reaktsiooni sellele. Aastakümneid enne seda kartsid mehed sõna abielu ja käitusid vastavalt. Nüüd siis on selleks sõnaks suhe.
Päris totter, kui seda analüüsida. Kaks inimest kohtuvad, nad hakkavad suhtlema ja siis mingil hetkel tekib küsimus, et kes me teineteisele oleme. Mõni esitab selle küsimuse varem, teine hiljem. Ja sealt edasi saab juba ise järeldada, kas tegemist on sõprusega, romantilist laadi suhtega, partnerlusega või sootuks ärisuhtega. Minu jaoks on see nii loomulik ja täiesti arusaamatu, et sellest nii suur number tehakse. Miks järeldavad mehed, et kui ma ütlen, et mul on sinuga suhe siis see eeldab ainult romantilist suhet? Kui on suhtlemine järelikult on ka suhe. Või olen ma millestki väga valesti aru saanud?
Mul on näiteks suhe oma naabriga, me jagame trepikoda ja me suhtleme. Ma ei kavatse temaga sellepärast kohe kokkukolida. Mul on suhe oma üürile andjaga, me arutame asju, millest me mõlemad huvitatud oleme, me pole romantiliselt seotud. Mul on suhe ühe kena noore mehega, meile meeldib koos kinos käia, ta on mu vend ja meil on sugulussuhe. Mul on suhe ühe armsa lätlasega, me töötame samas asutuses, meil on rangelt platooniline ärialanesuhe. Mul on suhe nelja vahva selliga, nad on minu pojad, mul on nendega lapsevanema lapse suhe. Need on kõik suhted, sest need eeldavad suhtelmist aga üski neist ei kujuta endast romantilist suhet. Ükskõik kes neist meestest võib täna tulla mu juurde ja paluda mu kätt ning südant ja ta läheks koju sama tühjade kätega kui saabus. Aga see ei muuda fakti, et me oleme omavahel suhtes.
Aga kõige hullemad on ikkagi need suhted, kus on juba emotsioonid ja romantilised huvid mängus. Lugesin alles mõned päevad tagasi ajalehe artiklit, milles toodi välja, et üle poole küsitletutest ei teadnud isegi seda, kas nad on kohtingul või mitte. See on ju täiesti nonsenss. Kuhu me oleme jõudmas? Kuhu on kadunud lihtsus? Millal kõik nii neetult keeruliseks muutus? Mulle, kui täiesti võhikule tundub, et enam ei suudeta kokku leppida isegi selles, kas suhe üldse on. Kuidas seda siis pole, kui inimesed regulaarselt kohtuvad nii näost näkku, skype ja messengeri vahendusel, kui telefoni teel suheldes. Kui vestlus teemad on peaasjalikult intiimsed ja sügavad. Üks mees hiljuti ütles mulle, et kui tema naisega voodisse ei jõua siis polegi suhet olnud. Kah päris huvitav vaatenurk. Kas see tähendab, et inimesega, kellega veedetakse üks öö märgade linade vahel on olulisem, kui inimene kellega poole aasta jooksul iga päev intensiivselt suheldakse? Sest see üks on ju üheöösuhe. Ja see teine? Mis see siis on?
Aga ma õpin kiiresti. Andke mulle mingi manuaal suhete kohta ja ma olen paari kuu pärast sama osav, kui teie, kes pole kohtamismaastikult lahkunudki. Kuidas tohib suhelda ja mis on täielikult keelatud. Ja palun seletaga, kuidas ma pean teadma, millal suhe läbi saab.
Nüüd ma juba võin sellest kirjutada, kuna ma olen päris kindel, et see suhe, mis mul hiljaaegu oli on täiesti läbi. Aga see oli minu jaoks päris põnev. Esiteks kohtusin ma selle inimesega kahel korral, kui arvestada meie esmakohtumist. Ja pärast seda teist kohtumist teatati mulle, et minuga suhet ei soovita, kuid suhelda võiks ikkagi. Huvitav! Ja pärast seda viimast teadaannet ei kuulnud ma kodanikult enam kahe nädala jooksul midagi. Ma polnud isegi kindel, et kas see siis tähendab meie olematu suhte lõppu? Ja kui ma julgesin lõpuks mingit selgitust paluda, et ma vähemalt teaks mis seisus me oleme, öeldi mulle, et kahju küll aga ei. Ja kustutati mind sõbralistist. Sellest sain ma vähemalt aru. Aga kõik muu jäi ikkagi ebaselgeks.
Mind on aastate jooksul igasugustel põhjustel maha jäetud. Ma olin liiga noor, liiga emotsionaalne, liiga keeruline, liiga lühike, liiga domineeriv, liiga usklik, liiga paks, liiga laisk. Üks napakam põhjus, kui teine aga need olid põhjused. Nendel meestel oli minu vastu nii palju austust, et nad põhjendasid, miks nad mind enam näha ei soovi. Mul pole olnud probleemi leppimisega. Mis siis ikka, kõigile ei saagi meeldida. Aga kuidas tuleb keegi selle peale, et ta lihtsalt kaob ega põhjenda seda? Arusaamatu.
Aga elus on mind keerulistes olukordades aidanud põhimõte, et kui ma pean endalt küsima, siis vastus on tavaliselt selline, mis mulle ei meeldi. Kas ma ikka meeldin talle? Kas ta helistab mulle? Kas meil on suhe? Kas ma olen liiga paks? Kas mind jäeti just facbooki kaudu maha? Jah, kullake, jäeti.
kolmapäev, 29. jaanuar 2014
laupäev, 25. jaanuar 2014
Miks on kõik ilusad naised bitchid?
See küsimus on mind aastaid vaevanud. Ja viimase aasta jooksul olen leidnud sellele vähemalt kaks põhjendust. Meeleldi jagaksin neid ka teiega.
Esiteks olgu öeldud niipalju, et lõviosa oma elust pole ma end mingiks kaunitariks pidanud. Kui te mind ei usu, siis küsige mu eksmehe käest, ta kinnitab mu juttu. Aga sellest, et ma teiste silmis kenake olen, sain ma aru siis, kui ma hakkasin mõrrana käituma ja keegi eriti isegi ei pahandanud mu peale.
Üks näide. Novembris ütles mu pisut üle aasta tagasi ostetud lauaarvuti kõvaketas üles. Teadagi ärritas see mind tohutult. Ma niigi praktiliselt ei kasuta seda. Hoian kenasti kapis ja puhastan regulaarselt tolmust. Aga mis teha, haarasin ta ühel päeval kaenlasse ja viisin esindusse, kust ma temakese soetanud olin. Ma pole küll eriline IT inimene aga nii palju saan isegi mina aru, et kõvaketas on see jublakas, kuhu arvuti on salvestanud kõik minule olulise info. Sellel on fotod, filmid, muusika, skaibi vestlused ja muud pudi-padi.
Seda ma ka küsisin minuga tegelenud karvaselt Elioni töötajalt. Jah, mul on õigus, kui kõvaketas on katki siis kõik info läheb kaotsi. Aga kui ma soovin, siis on raha eest võimalik mingid failid kopeerida. Ma ju tegelikult mõistan, et ta tegi oma tööd aga mind see eriti tol hetkel ei huvitanud. Kogu oma frustratsiooni valasin ma teenindaja peale välja. Ütlesin, et mul kehtib elektroonikale garantii, kaasa arvatud kõvakettale ja, mina olen omalt poolt hoidnud eset nagu pereliiget ja mul pole üldse soovi maksta asjade eest, milles ma süüdi pole. Kolme Xi ja ühe Liga lillat univormi kandev noormees hakkas valju häälega seletama, et nii on ja et tema pidi ka oma arvuti esindusse parandusse viima, kuna muidu garantii enam ei kehti ja maksma suure hunniku eurosid, kuigi oleks selle sõbra juures saanud kiiremini ja odavamalt korda. Üldse ei huvita! Mees hakkas hullusti higistama ja tema niigi liiga pikad juuksed muutusid niiskeks ja kleepusid ebameeldivalt laubale. Ta tõmbas oma priske käega läbi märgade juuste ja hakkas oma arvutis minu kaebust vormistama. See kõik oli nii ebamugav ja aeglane ning ärritav. Andsin teenindajale oma ID-kaardi ja ütlesin, et tulen hiljem allkirjastama, kuna mu lõunapaus lõppeb kohe ja mul on niigi juba kaua läinud. Lahkusin.
Hiljem samal päeval otsis mind üles blond prillidega noormees, kes oli seda stseeni kõrvalt näinud. Ta tuli küsima, et kas ma siis soovin, et minu failid kopeeritakse või mitte. Ütlesin, et ikka soovin. Ta lahkus ja naasis uuesti, et küsida, kas mu arvutit kaitseb ka parool. Kirjutasin selle märkmepaberile. Ja poole tunni pärast tuli ka higist leemendav noormees paberitega, mis vajasid minu allkirja. Ta naeratas ja oli nii meeldiv, kui üldse olla saab. Aga miks? Ma olin temaga käitunud äärmiselt ebameeldivalt. Tal polnud mingit põhjust minu ees niimoodi lömitada. Kas ta kartis klienti kaotada? Ma usun, et selle mehe ego oli siiski temale tähtsam, kui ühe pahase kliendi võimalik negatiivne tagasiside.
Mida ma tahan sellega öelda, ilusad naised on bitchid, sest nad saavad. Nad võivad öelda mida iganes ja käituda inetult ning siis naeratada ja kogu maailm annab neile andeks.
Teine näide. Minu viimane tööpäev kesklinna toidupoes oli nii edukas, et ma läksin koju viie visiitkaardiga, maasika tuutuga ja põsemusiga. Kõik muidugi meesklientide poolt. Muidugi, täitsa vahva aga tegelikult ka, miks te arvate, et kui ilus naine teile kassas naeratab ja kena päeva soovib, siis sellepärast, et teie olete kuidagi erilised? Ei ole, te olete täpselt sama tavalised, kui lapsega ema, koolijüts ja Poola turist. See võib teile šokina tulla aga mu tööandja tegelikult maksab mulle raha selle eest, et ma naerataks, oleks abivalmis ja sõbralik. Sellel pole teie isikuga absoluutselt mitte mingit seost.
Selle näitega tahan ma jõuda teise põhjuseni, miks ilusad naised sageli vastikult käituvad. See on enesekaitse. Me ei julge olla sõbralikud ja naeratada liiga tihti, sest kui me seda teeme, siis mehed lihtsalt kujutavad endale ette, et me neid tahame. Muidugi me naudime tähelepanu nagu iga teinegi aga meile võib see lihtsalt rohkem maksma minna. Paljud ei pruugi aru saada, miks nende lähenemiskatsed ühtäkki tagasi tõrjutakse, kui me korra õhtu jooksul neile silma vaatasime ja naeratasime. See ei olnud kutse, see oli lihtne, loomulik, inimlik suhtumine teisse, kui kaasinimesse, mitte teisse, kui potensialsesse peigmehekandidaati. Ja sellepärast me ei naerata, me vaatame teist mööda ja läbi, et te endale midagi ette ei kujutaks, kui me teile silma vaatame.
Seega, kui keegi teiega ilma näilise põhjuseta hakkab bitchima, siis tal ei pruugi olla lihtsalt paha tuju või halb iseloom. Võibolla on ta enda arvates üks väga ilus inimene.
Esiteks olgu öeldud niipalju, et lõviosa oma elust pole ma end mingiks kaunitariks pidanud. Kui te mind ei usu, siis küsige mu eksmehe käest, ta kinnitab mu juttu. Aga sellest, et ma teiste silmis kenake olen, sain ma aru siis, kui ma hakkasin mõrrana käituma ja keegi eriti isegi ei pahandanud mu peale.
Üks näide. Novembris ütles mu pisut üle aasta tagasi ostetud lauaarvuti kõvaketas üles. Teadagi ärritas see mind tohutult. Ma niigi praktiliselt ei kasuta seda. Hoian kenasti kapis ja puhastan regulaarselt tolmust. Aga mis teha, haarasin ta ühel päeval kaenlasse ja viisin esindusse, kust ma temakese soetanud olin. Ma pole küll eriline IT inimene aga nii palju saan isegi mina aru, et kõvaketas on see jublakas, kuhu arvuti on salvestanud kõik minule olulise info. Sellel on fotod, filmid, muusika, skaibi vestlused ja muud pudi-padi.
Seda ma ka küsisin minuga tegelenud karvaselt Elioni töötajalt. Jah, mul on õigus, kui kõvaketas on katki siis kõik info läheb kaotsi. Aga kui ma soovin, siis on raha eest võimalik mingid failid kopeerida. Ma ju tegelikult mõistan, et ta tegi oma tööd aga mind see eriti tol hetkel ei huvitanud. Kogu oma frustratsiooni valasin ma teenindaja peale välja. Ütlesin, et mul kehtib elektroonikale garantii, kaasa arvatud kõvakettale ja, mina olen omalt poolt hoidnud eset nagu pereliiget ja mul pole üldse soovi maksta asjade eest, milles ma süüdi pole. Kolme Xi ja ühe Liga lillat univormi kandev noormees hakkas valju häälega seletama, et nii on ja et tema pidi ka oma arvuti esindusse parandusse viima, kuna muidu garantii enam ei kehti ja maksma suure hunniku eurosid, kuigi oleks selle sõbra juures saanud kiiremini ja odavamalt korda. Üldse ei huvita! Mees hakkas hullusti higistama ja tema niigi liiga pikad juuksed muutusid niiskeks ja kleepusid ebameeldivalt laubale. Ta tõmbas oma priske käega läbi märgade juuste ja hakkas oma arvutis minu kaebust vormistama. See kõik oli nii ebamugav ja aeglane ning ärritav. Andsin teenindajale oma ID-kaardi ja ütlesin, et tulen hiljem allkirjastama, kuna mu lõunapaus lõppeb kohe ja mul on niigi juba kaua läinud. Lahkusin.
Hiljem samal päeval otsis mind üles blond prillidega noormees, kes oli seda stseeni kõrvalt näinud. Ta tuli küsima, et kas ma siis soovin, et minu failid kopeeritakse või mitte. Ütlesin, et ikka soovin. Ta lahkus ja naasis uuesti, et küsida, kas mu arvutit kaitseb ka parool. Kirjutasin selle märkmepaberile. Ja poole tunni pärast tuli ka higist leemendav noormees paberitega, mis vajasid minu allkirja. Ta naeratas ja oli nii meeldiv, kui üldse olla saab. Aga miks? Ma olin temaga käitunud äärmiselt ebameeldivalt. Tal polnud mingit põhjust minu ees niimoodi lömitada. Kas ta kartis klienti kaotada? Ma usun, et selle mehe ego oli siiski temale tähtsam, kui ühe pahase kliendi võimalik negatiivne tagasiside.
Mida ma tahan sellega öelda, ilusad naised on bitchid, sest nad saavad. Nad võivad öelda mida iganes ja käituda inetult ning siis naeratada ja kogu maailm annab neile andeks.
Teine näide. Minu viimane tööpäev kesklinna toidupoes oli nii edukas, et ma läksin koju viie visiitkaardiga, maasika tuutuga ja põsemusiga. Kõik muidugi meesklientide poolt. Muidugi, täitsa vahva aga tegelikult ka, miks te arvate, et kui ilus naine teile kassas naeratab ja kena päeva soovib, siis sellepärast, et teie olete kuidagi erilised? Ei ole, te olete täpselt sama tavalised, kui lapsega ema, koolijüts ja Poola turist. See võib teile šokina tulla aga mu tööandja tegelikult maksab mulle raha selle eest, et ma naerataks, oleks abivalmis ja sõbralik. Sellel pole teie isikuga absoluutselt mitte mingit seost.
Selle näitega tahan ma jõuda teise põhjuseni, miks ilusad naised sageli vastikult käituvad. See on enesekaitse. Me ei julge olla sõbralikud ja naeratada liiga tihti, sest kui me seda teeme, siis mehed lihtsalt kujutavad endale ette, et me neid tahame. Muidugi me naudime tähelepanu nagu iga teinegi aga meile võib see lihtsalt rohkem maksma minna. Paljud ei pruugi aru saada, miks nende lähenemiskatsed ühtäkki tagasi tõrjutakse, kui me korra õhtu jooksul neile silma vaatasime ja naeratasime. See ei olnud kutse, see oli lihtne, loomulik, inimlik suhtumine teisse, kui kaasinimesse, mitte teisse, kui potensialsesse peigmehekandidaati. Ja sellepärast me ei naerata, me vaatame teist mööda ja läbi, et te endale midagi ette ei kujutaks, kui me teile silma vaatame.
Seega, kui keegi teiega ilma näilise põhjuseta hakkab bitchima, siis tal ei pruugi olla lihtsalt paha tuju või halb iseloom. Võibolla on ta enda arvates üks väga ilus inimene.
Paksudest
Mul on teiste "heatuju raamatute" hulgas ka üks rootsi ajakirjaniku poolt kirjutatud autobiograafiline lugu, mis kannab pealkirja "Paks". Selline lihtne lugemine. Daam on selgelt ülekaaluline, kohe väga ülekaaluline, noh, ütleme otse, ta on eemaletõukavalt paks. Võimalik, et see teda häirib aga oma raamatus ta sellele aspektile eriti ei keskendu. Ta kirjeldab, kuidas ta H&Mi meesteriiete osakonnas müüjale valetab, et ostab ülisuured teksad ja t-särgi oma peikale, et müüja teda kahtlustavalt ei vaataks ja muudest halenaljakatest seikadest. Igaljuhul on mul alati peale raamatu lugemist enda üle uhke tunne, vähemalt pole mul neid muresid.
Aga on inimesi, kellel on. Ja neid inimesi sünnib siia ilma igal aastal aina rohkem ja rohkem. Ja need inimesed vajavad riideid. Ning siis satuvad nad mingil hetkel minu juurde. Ja mida tihedamini nad minu jutule tulevad seda suurem kiusatus on mul neile öelda, et lõpetage see vingumine, et meie poes ei pakuta suuruseid üle XXXLi. Ärge palun öelge, et "normaalsetele" inimestele on Eestis võimatu riideid leida. Selles pole mitte midagi normaalset, kui te olete 1,85 cm pikk ja teie kõhuümbermõõt on sama suur.
Minu kaastöötaja kuulis pealt kahe kliendi omavahelist vestlust, kes olid poes allahindluste ajal ja vaatasid suvesärke. Mees arvas, et võiks ju sügisel hea hinnaga järgmiseks suveks mõne osta. Naine oli selle peale kostnud, et pole mõtet, nagunii läheb suveks paksuks. Mees oli selle peale õlgu kehitanud ja poest minema marssinud. Sisimas oli ta naisega nõustunud.
Ma soovin, et ma oskaksin olla selliste inimeste suhtes tolerantsem. Olen ju ise ka ülekaaluga võidelnud ja armastan tohutult head toitu. Aga ma ei ole. Ma ei oska öelda, mis toimub inimese sees, kui ta endale käega lööb ja laseb asjadel niiviisi käest minna. Millal inimene lõpetab enda armastamise? Ja miks? Kõigil on ju tegelikult täpselt samasugused võimalused ja võimed. Kuidas leiab üks sisemist jõudu, et ennast kokku võtta ja teha midagi enda heaks ja teine lihtsalt keeldub seda tegemast?
Aga äkki on ta endaga ka paksuna rahul? Ma ei hakka üldse eitamagi, et olen suhteliselt pinnapealne inimene aga ei usu ma, et endaga saab olla rahul, kui kümne viimase aasta jooksul pole fotoalbumisse ühtegi pilti lisatud ja poest saab osta ainult riideid, mis selga mahuvad, mitte selliseid mis meeldivad, kuna nii suuri numbreid ükski endast lugupidav disainer lihtsalt ei tee. Jah, kehakaal ei muuda inimest halvemaks. Südames on ta ehk ilusamgi, kui nii mõnedki normkaalus olevad eakaaslased. Ja taas olen ma sunnitud küsima, mis ometi juhtus, et inimene lakkas enda armastamise?
Sest küsimus pole enam milleski muus, kui enesearmastuses. Suurem osa inimestest ehk pole nii pinnapealsed, kui mina aga me kõik ju tahame olla meie parimad võimalikud minad. Me hoolitseme enda eest, me katame ennast, toidame ja hoiame. Mõni rohkem kui teine aga me kõik ikkagi teeme seda. Ja kui me veel ei oska või enam ei suuda, siis inimesed meie ümber teevad seda meie heaks. Beebi riideid vahetab tema vanem ja vanuri juukseid kammib hooldaja. Me võtame selle jaoks aega, kulutame raha, leiame ruumi. Kuni enam ei võta, ei kuluta, ei leia? Mis ometi peab juhtuma, et elu sellise pöörde võtab?
Palun saage aru, et ma mõistan, et igal reeglil on erand. On olemas meditsiinilised näidustused, erinevad materiaalsed võimalused, geneetika, kasvatuslik taust ja palju muud. Aga me ei räägi ju enam erandist, kui ligi kolmandik täiskasvanud elanikkonnast on see erand. Mis eriti hirmus, järgmine põlvkond, mis peale kasvab on veelgi suurem erand (rõhk sõnal suur, loomulikult). Palun aidake üht kõva peaga blondiini mõista. Ja kui te sellega juba tegelete, siis oskate ehk ka sallivust õpetada, sest ma luban, et oma viimasel tööpäeval riidepoes ütlen ma ühele kliendile, et minge õige trenni ja tulge tagasi siis, kui te mõistate, et suurus XXXL tähendab seda, et kolm suurt meest saavad selle särgiga telkima minna.
Aga on inimesi, kellel on. Ja neid inimesi sünnib siia ilma igal aastal aina rohkem ja rohkem. Ja need inimesed vajavad riideid. Ning siis satuvad nad mingil hetkel minu juurde. Ja mida tihedamini nad minu jutule tulevad seda suurem kiusatus on mul neile öelda, et lõpetage see vingumine, et meie poes ei pakuta suuruseid üle XXXLi. Ärge palun öelge, et "normaalsetele" inimestele on Eestis võimatu riideid leida. Selles pole mitte midagi normaalset, kui te olete 1,85 cm pikk ja teie kõhuümbermõõt on sama suur.
Minu kaastöötaja kuulis pealt kahe kliendi omavahelist vestlust, kes olid poes allahindluste ajal ja vaatasid suvesärke. Mees arvas, et võiks ju sügisel hea hinnaga järgmiseks suveks mõne osta. Naine oli selle peale kostnud, et pole mõtet, nagunii läheb suveks paksuks. Mees oli selle peale õlgu kehitanud ja poest minema marssinud. Sisimas oli ta naisega nõustunud.
Ma soovin, et ma oskaksin olla selliste inimeste suhtes tolerantsem. Olen ju ise ka ülekaaluga võidelnud ja armastan tohutult head toitu. Aga ma ei ole. Ma ei oska öelda, mis toimub inimese sees, kui ta endale käega lööb ja laseb asjadel niiviisi käest minna. Millal inimene lõpetab enda armastamise? Ja miks? Kõigil on ju tegelikult täpselt samasugused võimalused ja võimed. Kuidas leiab üks sisemist jõudu, et ennast kokku võtta ja teha midagi enda heaks ja teine lihtsalt keeldub seda tegemast?
Aga äkki on ta endaga ka paksuna rahul? Ma ei hakka üldse eitamagi, et olen suhteliselt pinnapealne inimene aga ei usu ma, et endaga saab olla rahul, kui kümne viimase aasta jooksul pole fotoalbumisse ühtegi pilti lisatud ja poest saab osta ainult riideid, mis selga mahuvad, mitte selliseid mis meeldivad, kuna nii suuri numbreid ükski endast lugupidav disainer lihtsalt ei tee. Jah, kehakaal ei muuda inimest halvemaks. Südames on ta ehk ilusamgi, kui nii mõnedki normkaalus olevad eakaaslased. Ja taas olen ma sunnitud küsima, mis ometi juhtus, et inimene lakkas enda armastamise?
Sest küsimus pole enam milleski muus, kui enesearmastuses. Suurem osa inimestest ehk pole nii pinnapealsed, kui mina aga me kõik ju tahame olla meie parimad võimalikud minad. Me hoolitseme enda eest, me katame ennast, toidame ja hoiame. Mõni rohkem kui teine aga me kõik ikkagi teeme seda. Ja kui me veel ei oska või enam ei suuda, siis inimesed meie ümber teevad seda meie heaks. Beebi riideid vahetab tema vanem ja vanuri juukseid kammib hooldaja. Me võtame selle jaoks aega, kulutame raha, leiame ruumi. Kuni enam ei võta, ei kuluta, ei leia? Mis ometi peab juhtuma, et elu sellise pöörde võtab?
Palun saage aru, et ma mõistan, et igal reeglil on erand. On olemas meditsiinilised näidustused, erinevad materiaalsed võimalused, geneetika, kasvatuslik taust ja palju muud. Aga me ei räägi ju enam erandist, kui ligi kolmandik täiskasvanud elanikkonnast on see erand. Mis eriti hirmus, järgmine põlvkond, mis peale kasvab on veelgi suurem erand (rõhk sõnal suur, loomulikult). Palun aidake üht kõva peaga blondiini mõista. Ja kui te sellega juba tegelete, siis oskate ehk ka sallivust õpetada, sest ma luban, et oma viimasel tööpäeval riidepoes ütlen ma ühele kliendile, et minge õige trenni ja tulge tagasi siis, kui te mõistate, et suurus XXXL tähendab seda, et kolm suurt meest saavad selle särgiga telkima minna.
Tellimine:
Postitused (Atom)