Kingadest

Ma ei tea millal see täpselt juhtus ja kuidas ning miks aga tänaseks päevaks olen ma anonüümne kingahoolik. Ma käin butiikides, kapuuts silmadeni kistud, et mind ometi ära ei tuntaks ja õgin silmadega kingi, saapaid, platvorme, baleriinasid, sandaale, stiletosid. Ainult tossud ja tennised jätavad mind külmaks. Asi on nii hulluks kätte läinud, et ma mitte ainult poodides ei käi kingi nillimas vaid ei suuda kaunitelt jalavarjudelt ka tänaval pilku pöörata.

Et tegemist on haigusega, sai selgeks siis, kui ma ühel hetkel avastasin, et mul on kolm täpselt samasugust kingapaari. Tõsi, mitte küll täpselt samasugust, värv ja kontsa kõrgus olid erinevad aga sisuliselt oli tegemist täpselt sama mudeliga. Istusin siis põrandal, ümbritsetud oma lapsukestest ja küsisin oma päris lastelt, et kas ma ostan liiga palju kingi. Nad mõtlesid hetke, kehitasid õlgu ja laususid, et võibolla on iga nädal kingi osta tõepoolest liiast aga korra kuus on okei.

Ka olen ma leidnud kingakarpidest selliseid isendeid, mille olemasolu olin täiesti unustanud. Aga ostmishetkel olin ma kindlasti veendunud, et just neid kingi on mulle ilmtingimata vaja ja et kannan neid kuni tallad läbi kumavad. Nüüd istuvad nad koos teiste saatusekaaslastega kapis ja ootavad päeva, mil ma mõtlen, et oota, aga millised kingad mul veel selles karbis on? Kusjuures olen leidnud, et mõnes karbis pole mitte üks paar vaid lausa kaks või kolm paari kingi. Samas olen ma leidnud ka üksikuid kingi. Ja ma ei viska neid ära. Huvitav, kas ma hoian neid päevaks, kui mul üks jalg amputeeritakse?

Ma olen mõelnud, et peaksin selle probleemiga tõsiselt tegelema hakkama. Äkki on võimalik pangast tellida teenus, et kingapoodides kaardiga makstes ilmub kaarditerminalile kiri "tagasilükatud". Samas ei välistaks see võimalust kingade eest sulas arveldada. Siis turgatas mulle, et kasiino sõltlasi ei lasta mängupõrgutesse, sest nende nägu on turvameestele tuttav. Äkki on midagi sellist võimalik korraldada ka minusuguste nõrkad inimeste jaoks. Et ABC kinga kaupluse uksel seisab kuri turvamees ja ütleb, et "tead neiu, kõnni parem heaga minema". Aga siis hakkaksin ma kindlasti netist papusid tellima. Oh häda! Nagu ütleb inglise vanasõna : kui ehitada kahe meetrine müür, et kaitsta varaste ees oma vara, siis varas ehitab kolme meetrise redeli (või noh, midagi selles stiilis).

Me kõik võitleme nõrkustega. Mõnele on see uus kreemipurk, teisele käekotid, kolmandale šokolaad jne. Tavaliselt pole tegemist asjadega, mis segaks igapäeva toimetusi ja me pigem teeme oma sõltuvuste üle nalja. Kurvaks läheb asi siis, kui see väljub kontrolli alt. Me satume võlgadesse, ei suuda millegile muule keskenduda. Kannatame ise ja kannatavad lähedased meie ümber. Siis meie, need, kelle hobi on veel kontrolli all, vangutame pead ja tõdeme, et see on haiglaslik, adumata, et oleme ise ehk vaid ühe kingapaari kaugusel samast saatusest.

Mulle tundub, et iga selline sõltuvus on mingi puudujäägi korvamine. Kui meid ei hinnata, sööme šokolaadi. Kui meid ei väärtustata, otsime uusi suhteid. Kui meid ei armastata, pöördume veinipudeli poole. Kui meil on liiga palju vaba aega, ostame uue paari kingi. Ainus asi mis mind selle teooria juures tasakaalust välja viib on fakt, et ma olen kuulnud, et on olemas inimesi, kes koguvad prügi. Millist tühimikku nemad sellega täita püüavad?