Rahast

Eestlane on üks ütlemata ebausklik inimene. Jumalat me ju uskuda ei taha, mis muud siis üle jääb, kui endeid ja karmat kummardada? Eile juhtus see jälle. Bussi astusid kaks naist ja üks mees, nii umbes viiekümnendates. Üks daamidest ütles härrale, et ei tundnud teda ära, järelikult saab rikkaks.

Mul on täiesti võimatu meenutada kõiki neid kordi, kui mulle on seda öeldud. Kui ma oleks saanud iga korra eest euro oleksin tänaseks vist juba multimiljonär. Aga ma pole. Pole kunagi olnud ja millegipärast ma kahtlen, et see minu puhul üldsegi võimalik oleks. Vaadake, mul on rahaga omamoodi suhe. Ta tuleb alati mu juurde aga ei jää kunagi kauaks. Samas pole see ka üheöösuhe, pigem nagu visiitabielu. Ma tean, et ta tuleb ja ootan alati rõõmuga, samas ei tea ma kunagi, kui kauaks ta suvatseb jääda.

Raha omamine pole minu jaoks ka eesmärk omaette olnud. Ma ei soovi rikkaks saada. Ma ei hakka luiskama, mulle täitsa meeldib, kui raha on ja sellega saab endale ja oma lähedastele niimõndagi lubada. Aga minus lihtsalt pole seda geeni, mis aitaks raha koguda ja seda hoida. Kui ma raha väga armastaksin, küll ma siis leiaksin mingi viisi, kuidas teda püsivamalt enda külge siduda.

Minu elus on olnud perioode, kus ma olen saanud ilma ühtegi hinnasilti vaatamata osta riideid, mööblit, meelelahutust, iluoppe. Samas on rohkem olnud hetki, kus mind ähvardab kodu kaotus, minu pere on toitunud kolm korda päevas ainult kaerahelbe pudrust ja viimane kui üks riideese mu seljas on olnud kingitus kellegi teise garderoobist. Ometi pole ma sellistest kogemustest mitte midagi õppinud. Ma ei kogu raha, ei pane kõrvale "mustadeks päevadeks", ei panusta aktsiaturgudel.

Minu elufilosoofa on alati olnud, et küll see raha tekib siis, kui seda vaja on. Ja nii ongi olnud. Mida vanemaks ma olen saanud, seda harvemad on momendid, mil ma ei saa öösiti maksmata maksude pärast magada. Ammugi pole mu lapsed pidanud ilma jääma klassiekskursioonidest ja kino külastusetest. Ja erinevalt minu lapsepõlvest, on vähemalt pool minu laste garderoobist poest tulnud hinnasildiga.

Ma olen sellele sageli mõelnud, et miks see nii on. Ma ise kasvasin samuti neljalapselises peres. Me olime võrdlemisi vaesed. Toitu meil küll enamasti oli ja võlgu minuteada vanemad ei võtnud, ka elektrit ei lülitatud meil kunagi välja. Olukord oli siiski sellevõrra nutune, et mina pidin 14-aastaselt tööle minema, selleks, et endale kuukaart ja koolitarbed osta. Aga ma ei kurda. See aitas noorelt suureks kasvada ja usutavasti on ka see asjaolu aidanud mul kujuneda just selliseks nagu ma tänasel päeval olen.

Ma olen kuulnud sellisest raamatust nagu "Rikas isa, vaene isa". Kuuldavasti räägib see harjumustest, mis kujunevad lapsena oma vanemate rahakasutamisviisi jäljendades. Selletõttu reeglina on ka edukate vanemate lapsed edukad ja vastupidi. Ma ei oska selle kohta öelda ei üht ega teist. Vaadates näiteks oma lapsi, siis kolmel vanemal pojal on igaühel täiesti erinev lähenemisviis rahale.

Vanim poeg võib teatud eesmärgi nimel raha kõrvale panna küll aga reeglina saab tal vahetult enne eesmärgini jõudmist kannatus otsa. Selle põhjal saab temast kindlasti krediitkaartide ja tarbimislaenude tarbija.

Teine poeg ei saa kunagi rikkaks. Tema ja raha lihtsalt pole kokku loodud. Tal on eriline anne kõik taskuraha viimase sendini ära kulutada, ma isegi ei suuda ettekujutada, kuidas ta seda teeb, minu loogika järgi peaks ju vähemalt mõned sendid üle jääma, aga tema on väga andekas raha täiesti laiaks löömises. Samas on ta väga vähenõudlik. Ilmselt raiskab ta oma väljateenitud palga esimese nädala jooksul ära ja siis elab ülejäänud aja sugulaste-tuttavate armust.

Kolmas poeg on aga täiesti teisest puust. Arvestades, et minu lapsed saavad taskurahaks vaid ühe euro nädalas (jah, ma tean küll, et selle eest ei saa midagi aga neil on ju katus pea kohal ja riided seljas, toidust rääkimata, pealegi ei saanud mina iialgi taskuraha ja kasvasin ikkagi inimeseks), suutis tema ligi 20 eurot kõrvale panna selleks, et endale ihaldatud mänguasi osta. Seitsme aastase kohta pole üldse paha, või mis? Ma ainult sooviks, et mul endal oleks sellist enesedistsipliini. Selle järgi otsustades tuleb temast hea säästja. Kuid eks elu näitab, kuivõrd täpsed on minu ennustused.

Mis ma siis kokkuvõtteks öelda oskan? Raha on väga tore, kui seda kasutada otstarbekalt. Ma kadestan neid, kes oskavad säästa aga mina seda ei ole veel õppinud ja ausalt pole ka erilist vajadust selleks näinud. Minu kapis on alati toitu leidunud, isegi, kui see on vaid kaerahelbepuder. Ma ei käi ringi räbalates ja minu lastel on ka ilusaid riideid, kuigi neile peale vaadates võib sageli jääda mulje, et nad on kodutud, kuid nad on poisid ja pole veel jõudnud ikka, kus on vaja tüdrukutele maitsekate riietega muljet avaldada, seega andkem neile aega. Eks aeg näitab, kas mu vanim järeltulija peab kolme aasta pärast minema Viru keskuse ette "Eesti Ekspressi" ja "Maalehte" müüma.