Valust

Elu jooksul olen ma kogenud erinevaid valusid. Sündimisevalu, kukkumisevalu, kõhuvalu, peavalu, sünnitusvalu, seljavalu. Aga ükski nendest pole olnud märkimisväärselt meeldejääv. Kõige valusam valu, mida olen elus kogenud on olnud südamevalu.

Seda tunnen ma omast käest liigagi hästi, et murtuid luid on kordades kergem taluda, kui murtud südant. Ma tean, mida tähendab otsida füüsilisest valust väljundit oma katkisele hingele. Peavalu vastu võtad sa tableti, seljavaluga lähed arsti juurde ja sünnitusvalu läheb meelest, kui sinu väike ime sulle esimest korda silma vaatab. Aga mis ravib süümepiinu tegemata tegude pärast või ütlemata sõnade tõttu? Või millise protseduuri määrab arst täitumata lootuste vastu või kaotatud armsama raviks? Selle leevenduseks on ainult aeg. Ja mõnikord isegi mitte see.

Mõned on öelnud, et mul peab ikka suur süda olema, et suudan nii palju hingehaavu endas kanda, ilma, et see mind kibestaks või muudaks kalgiks. Ma ei arva, et minu kannatused on olnud suuremad, kui keskmisel inimesel. Rekordite raamatusse ma igaljuhul ei pääseks. Küüditatud eesti perekondade järeltulija ma pole. Ammugi pole ma koonduslaagris nälga kannatanud. Ka pole ma kogenud tagakiusamist.

Kõigele sellele vaatamata on mul riiulijagu päevikut, mille lehekülgedelt vaatab vastu meeleheide, lootusetus, üksildus ja mõõtmatult ängistav südamevalu. Vähe ei mängi selles rolli minu liialdamisoskus ja asjadele draama lisamine. Aga isegi, kui see on pisut proportsioonidest välja viidud, on valu ikkagi valus. Näiteks kirjeldan ma seda, et justkui istuks tonnine India elevant mu rinnal ja ei lase hingata.

Nendel hetkedel, kui valu mu sees on muutunud halvavaks, kuumad, soolased pisarad voolavad mööda mu põski ja niisutavad patja. Nendel hetkedel soovin ma kogu oma hingest, et minu liialt emotsionaalse ja tundliku südame asemel oleks mingi teine organ. Näiteks aju, mis registreerib valu ja selle põhjuse ning oskab järgmisel korral sellest märku anda enne, kui asi käest ära läheb ja ma jälle valu pärast öösiti magada ei saa. Või siis nahk, kui see on korra või paar kolmanda astme põletust kogenud, kasvatab see endale armkoe, mis ei tunne enam midagi. Sellist südant tahaksin ma endale väga.

Aga mul pole sellist südant ja ma ei usu, et eBay's seda müüakse. Mul on see täiesti tavaline vastuvõtlik ja inimlik süda. Korduvalt olen ma leidnud selle porisse tallatult, sellele on sülitatud, seda on puruks rebitud ja tulipunase ahjuroobiga põletatud. Ja ma olen ta tükk tüki haaval üles korjanud, õrnalt puhastanud ja sellele ravivat palsamit määrinud. Ma olen seda nagu puslet püüdnud kokku kleepida, teibi ja liimiga. Mõnikord isegi nii, et teipi on rohkem, kui tükke mu südamest, mida see peaks koos hoidma.

Aga inimsüda on märkimisväärselt vastupidav ja isetaastuv. Ükskõik, kui katki see pole, see saab terveks. Olenemata kaotsiläinud osadest, see kasvab täiesti kokku. Mõnikord võtab see kauem aega aga see taastub alati, justkui midagi pole sellega juhtunud.

Ma olen palju mõelnud sellele, miks see nii on. Kas ma olen erakordselt naiivne, et usun ikka veel sellesse, et kõik inimesed on ilusad ja head? Miks vaatamata, sellele, et minu siiraid tundeid on peetud väärtusetuks, otsin ja jagan ma armastust? Millal ma ometi suureks kasvan ja loobun? See on pisut nagu haldjatesse ja metsavaimudesse uskumine. Kui ma sellest räägin, siis inimesed naeratavad heatahtlikult, kuigi keegi enam eriti ei usu armastusse ja neil on raske mulle öelda, et kuule, jäta juba, sa valmistad endale piinlikust. Kõik ju tahaksid uskuda ning otseselt väita, et seda pole enam kusagil olemas, tundub hirmus. Salaja ma kadestan neid küünikuid. Nad säästavad ennast suurest valust.

Aga mina.... Mina elan kõike nii suurejooneliselt üle. Nutan iga lahkumineku puhul. Luban endale iga kord, et rohkem ei lase ma endal armuda. Veenan ennast, et enam ei usu ma ühtegi ilusat sõna. Kinnitan endale, et siiraid inimesi pole enam olemas, kõik on väljas vaid selle peal, et kedagi teist ärakasutada, eriti selliseid naiivitare, kes otsekui ise anuvad, et nendega seda tehtaks. Ja lõpuks ma haletsen ennast. Ütlen endale, et kuigi ilusaid tundeid kusagil veel leidub ja on olemas ka kaunid inimesed, siis kõik see on mõeldud kellegi teise jaoks ja mitte kunagi mulle. Sel hetkel tunnen ma, et mu süda ongi kalk ja külm ja ükski valu ei suuda enam mulle haiget teha.

See tunne ei püsi kunagi kaua. Juba järgmine aasta, kui õietolmuallergikud seisavad apteegi ukse taga Claritini järjekorras, on minu väike aga tubli süda täitunud ülevoolavate emotsioonidega järjekordse mehe vastu, kes ainult otsib sobivat viisi, kuidas mu süda täiesti uuel kohutaval moel mu rinnust rebida ja ribadeks kiskuda.