See küsimus on mind aastaid vaevanud. Ja viimase aasta jooksul olen leidnud sellele vähemalt kaks põhjendust. Meeleldi jagaksin neid ka teiega.
Esiteks olgu öeldud niipalju, et lõviosa oma elust pole ma end mingiks kaunitariks pidanud. Kui te mind ei usu, siis küsige mu eksmehe käest, ta kinnitab mu juttu. Aga sellest, et ma teiste silmis kenake olen, sain ma aru siis, kui ma hakkasin mõrrana käituma ja keegi eriti isegi ei pahandanud mu peale.
Üks näide. Novembris ütles mu pisut üle aasta tagasi ostetud lauaarvuti kõvaketas üles. Teadagi ärritas see mind tohutult. Ma niigi praktiliselt ei kasuta seda. Hoian kenasti kapis ja puhastan regulaarselt tolmust. Aga mis teha, haarasin ta ühel päeval kaenlasse ja viisin esindusse, kust ma temakese soetanud olin. Ma pole küll eriline IT inimene aga nii palju saan isegi mina aru, et kõvaketas on see jublakas, kuhu arvuti on salvestanud kõik minule olulise info. Sellel on fotod, filmid, muusika, skaibi vestlused ja muud pudi-padi.
Seda ma ka küsisin minuga tegelenud karvaselt Elioni töötajalt. Jah, mul on õigus, kui kõvaketas on katki siis kõik info läheb kaotsi. Aga kui ma soovin, siis on raha eest võimalik mingid failid kopeerida. Ma ju tegelikult mõistan, et ta tegi oma tööd aga mind see eriti tol hetkel ei huvitanud. Kogu oma frustratsiooni valasin ma teenindaja peale välja. Ütlesin, et mul kehtib elektroonikale garantii, kaasa arvatud kõvakettale ja, mina olen omalt poolt hoidnud eset nagu pereliiget ja mul pole üldse soovi maksta asjade eest, milles ma süüdi pole. Kolme Xi ja ühe Liga lillat univormi kandev noormees hakkas valju häälega seletama, et nii on ja et tema pidi ka oma arvuti esindusse parandusse viima, kuna muidu garantii enam ei kehti ja maksma suure hunniku eurosid, kuigi oleks selle sõbra juures saanud kiiremini ja odavamalt korda. Üldse ei huvita! Mees hakkas hullusti higistama ja tema niigi liiga pikad juuksed muutusid niiskeks ja kleepusid ebameeldivalt laubale. Ta tõmbas oma priske käega läbi märgade juuste ja hakkas oma arvutis minu kaebust vormistama. See kõik oli nii ebamugav ja aeglane ning ärritav. Andsin teenindajale oma ID-kaardi ja ütlesin, et tulen hiljem allkirjastama, kuna mu lõunapaus lõppeb kohe ja mul on niigi juba kaua läinud. Lahkusin.
Hiljem samal päeval otsis mind üles blond prillidega noormees, kes oli seda stseeni kõrvalt näinud. Ta tuli küsima, et kas ma siis soovin, et minu failid kopeeritakse või mitte. Ütlesin, et ikka soovin. Ta lahkus ja naasis uuesti, et küsida, kas mu arvutit kaitseb ka parool. Kirjutasin selle märkmepaberile. Ja poole tunni pärast tuli ka higist leemendav noormees paberitega, mis vajasid minu allkirja. Ta naeratas ja oli nii meeldiv, kui üldse olla saab. Aga miks? Ma olin temaga käitunud äärmiselt ebameeldivalt. Tal polnud mingit põhjust minu ees niimoodi lömitada. Kas ta kartis klienti kaotada? Ma usun, et selle mehe ego oli siiski temale tähtsam, kui ühe pahase kliendi võimalik negatiivne tagasiside.
Mida ma tahan sellega öelda, ilusad naised on bitchid, sest nad saavad. Nad võivad öelda mida iganes ja käituda inetult ning siis naeratada ja kogu maailm annab neile andeks.
Teine näide. Minu viimane tööpäev kesklinna toidupoes oli nii edukas, et ma läksin koju viie visiitkaardiga, maasika tuutuga ja põsemusiga. Kõik muidugi meesklientide poolt. Muidugi, täitsa vahva aga tegelikult ka, miks te arvate, et kui ilus naine teile kassas naeratab ja kena päeva soovib, siis sellepärast, et teie olete kuidagi erilised? Ei ole, te olete täpselt sama tavalised, kui lapsega ema, koolijüts ja Poola turist. See võib teile šokina tulla aga mu tööandja tegelikult maksab mulle raha selle eest, et ma naerataks, oleks abivalmis ja sõbralik. Sellel pole teie isikuga absoluutselt mitte mingit seost.
Selle näitega tahan ma jõuda teise põhjuseni, miks ilusad naised sageli vastikult käituvad. See on enesekaitse. Me ei julge olla sõbralikud ja naeratada liiga tihti, sest kui me seda teeme, siis mehed lihtsalt kujutavad endale ette, et me neid tahame. Muidugi me naudime tähelepanu nagu iga teinegi aga meile võib see lihtsalt rohkem maksma minna. Paljud ei pruugi aru saada, miks nende lähenemiskatsed ühtäkki tagasi tõrjutakse, kui me korra õhtu jooksul neile silma vaatasime ja naeratasime. See ei olnud kutse, see oli lihtne, loomulik, inimlik suhtumine teisse, kui kaasinimesse, mitte teisse, kui potensialsesse peigmehekandidaati. Ja sellepärast me ei naerata, me vaatame teist mööda ja läbi, et te endale midagi ette ei kujutaks, kui me teile silma vaatame.
Seega, kui keegi teiega ilma näilise põhjuseta hakkab bitchima, siis tal ei pruugi olla lihtsalt paha tuju või halb iseloom. Võibolla on ta enda arvates üks väga ilus inimene.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar