Isadest

Ma kohtun nendega hommikul lasteaia värava juures, sõidan kõrvuti bussis, seisan nende taga kassajärjekorras, mõni õnnelik satub mulle isegi proovikabiini. Nad on kõik omamoodi aga neid kõikki ühendab see, et kusagil kõnnib ringi inimene, kellele nad on elu andnud.

Nii nagu maailm on täis igasuguseid emasid, musteremadest rongaemadeni, nii leidub ka igasugu isasid. Emana leian isiklikult, et pisut ebaõiglane on see, kuidas ühiskond suhtub meestesse ja naistesse. Halb ema on tunduvamalt lihtsam olla, kui halb isa. Halb isa on see, kes ei maksa alimente, kes ei tunnista last enda omaks, kes peksab ja joob. Kõik muu on täiesti aksepteeritav ja ei muuda meest halvaks isaks. Tingimused, mis muudavad naise automaatselt halvaks emaks on kohati viidud absurdsuseni.

Sa oled halb ema, kui su laps polnud planeeritud, kui sa raseduse ajal korra klaasi veini jood, kui sul pole pakkuda oma beebile Emmaljunga titevankrit, kui sa lähed liiga vara tööle tagasi, kui su järeltulija ei käi kõikvõimalikes ringides, kui ta käib liiga paljudes ringides jne, jne. Nimekiri on lõputu. Kui teile tundub, et ma praegu liialdan, siis külastage korraks Perekooli foorumit ja te mõistate, et ma olin isegi leebe.

Aga mis siin ikka kurta, see ongi meeste maailm ja meie naised püüame selles kuidagi hakkama saada.

Tagasi tulles isade juurde. Nagu ma juba mainisin, siis neid on igasuguseid. Karme ja eemalolevaid, ülihoolitsevaid, sportlikke, boheemlasi, hajameelseid professoreid, autofänne, mänguhimulisi. Neil kõigil on omad plussid ja miinused, nagu meil inimestena ikka kipub olema. Lapsed on üldjuhul rahul kõigega, mida elul neile pakkuda on. Alles hiljem, siis kui nad näevad, et nende sõprade isad on täiesti teistsugused mehed, hakkavad nad mõtlema, et milliseks oleks võinud nende elu kujuneda teistlaadi tingimustes. Sellest olenevalt ütlebki täisealine inimene, kas tal oli tegelikult ka hea või halb isa.

Isiklikult olen lähemalt tundma õppinud kahte isa. Üks neist oli mu enda ja teine, mu laste isa. Täiesti erinevad isad. Mõlemad on elu andnud neljale (teada olevalt), täiesti erinevale inimesele. Hetkel pole ükski neist veel ise isaks saanud ja vaid üks on ema. Ainult aeg näitab, millised isad ja emad neist kord saavad, kui nad üldse otsustavad lapsi saada.

Oma lastele isa valides oli mul tingimuseks see, et ta poleks minu enda isa sarnane. Mitte, et mu isa oleks kuidagi eriliselt halb olnud, kodu meil ju oli ja toit. Aga isa, selle parimas mõistes, vähemalt minu jaoks polnud. Ma ei mäleta, et oleksin saanud murega tema poole pöörduda, kui ehk vaid rahamurede puhul. Minu suhtes oli ta sageli ebaõiglaselt karm ja julm, võibolla, kuna ma olin esmasündinu aga see ei vähenda tehtu ühemõttelisust. Terve oma lapsepõlve kartsin ma teda paaniliselt ja tegin kõik endast oleneva, et tema meelepaha vältida. Mäletan, kuidas ta lapsena alati nõudis, et ma temaga vene keeles suhtleksin. Ja kui ma ka kodust välja kolisin ja abiellusin ning omaenda lapsed sain, piisas vaid tema nägemisest, kui ma automaatselt hakkasin vene keeles rääkima. See polnud teadlik valik, see oli alateadlik hirm. Nüüd on ta ligi aasta surnud. Imelik küll, kuid osa minust tunneb temast vahel puudust.

Mees, kes hoidis mu kätt nelja sünnituse ajal ja lõikas läbi neli nabanööri, ei ole julm ega hoolimatu. Paljudele jääb tema käitumine arusaamatuks, kohati ka mulle aga ehk on ta ka ise segaduses ja kogu see pere ning lasteteema tuli talle ootamatult ja ta polnud nii suureks vastutuseks lihtsalt valmis. Samas, midagi peale oma pere hülgamise mul talle etteheita ka pole. Kuigi see polnud elu, millest ta noorena unistas, sai ta sellega ometi üsna kenasti hakkama. Ta tegi nendes tingimustes, mis talle jagatud oli, oma parima. Ka siis, kui meie abielu lõppes püüdis ta suhet oma lastega ikka elus hoida. See oli südantsoojendav. Aga siis juhtus Elu. Uued põnevad väljakutsed ja võimalused, uus võimalus armastada. Paraku seoses sellega ka uued prioriteedid.

Eile küsis mu viieaastane, et kas tema isa on surnud, sest ta pole teda kaks kuud näinud. Tema jaoks tundus see ainuke loogiline põhjus, miks inimene, kes enne vähemalt korra nädalas teda kaisutas ja unejuttu luges, ühtäkki enam näole ei anna. Vanaisa ju ka kadus ootamatult.

Kui sa seda loed, siis tea, et su lapsed ikka armastavad sind. Nende jaoks oled sa maailma parim isa, ära siis purusta nende tillukesi südameid.