Ma olen väga õnnelik, et ma kuulun religiooni, mis ei tunnista põrgu olemasolu. Vastupidisel juhul oleksin ma täiesti veendunud, et seal on üks eriline koht minusuguste inimeste jaoks. Ma ei pea ennast heaks inimeseks. Ma olen julm, õel, ülekohtune, isekas, ühesõnaga halb. Ma töötan oma isiksuse kallal, kuid ma ei usu, et ma kunagi eriliselt meeldivaks, sõbralikuks ja altruistlikuks muutun.
Õnneks on häid inimesi tasakaaluks mitte nii headele, maailmas piisavalt palju. Mind on õnnistatud väga paljude sellisete heade inimestega. Nad on lahked, abivalmis, toredad, sõbralikud. Nad on head inimesed.
Vahel on nad liiga head. Ma olen täiesti veendunud, et nende kavatsused on siirad ja ainult heatahtlikud. Kuid elus on sageli nii, et tahetakse head aga välja kukub nii nagu alati, ehk siis mitte nii hästi. Vahel lausa halvasti. See ei vähenda aga heade inimeste headust.
Minuga on risti vastupidi. Ma ei tee teadlikult head, lihtsalt vahel kukub nii välja, et minu tegude tagajärjed toovad kasu ka kolmandatele isikutele. Näiteks meeldib mulle inimestega suhelda. Mulle pakub huvi lahata inimeste sisemisi konflikte. Ja juhtubki, et sellega aitan ma kogemata kaasa kellegi enesetunde parandamisele. Vahel tulevad inimesed minu tööpaika ja soovivad riideid osta ja kuna mulle hullupööra meeldib suhelda siis ma müüngi neile asju, mis neile juhuslikult isegi sobivad ning meeldivad. Lisaks meeldib mulle hirmsasti endast rääkida. Sageli pakub see kuulajatele nalja ning põnevust, kuigi see pole peaaegu kunagi eesmärk omaette. Veidrad kokkusattumused, millel pole mingit pistmist minu abivalmiduse või heatahtlikkusega.
Heade inimeste suureks miinuseks kipub olema see, et nad ei näe seda, kui palju haiget nad oma headusega vahel teistele teha võivad. Mõned nädalad tagasi tuli minu juurde üks selline läbi ja läbi hea inimene. Ta hakkas mulle siiralt ning üksikasjalikult rääkima sellest, milline hirmus ja halb inimene minu eksmees oli. Ta rääkis mulle heatahtlikult, kui rumala otsuse ma ikka tegin, et sellise inimesega abiellusin ning lapsed sain. Et tema nüüd tahaks mind ja minu lapsi toetada, lohutada ja julgustada, hoolimata sellest, millise parandamatu vea ma tegin. Ma ei ole pahane tema peale, sest ta ei tea kui haiget see tegi. Aga tema toetusest ja lohutusest soovin ma ikkagi ennast ja oma lapsi eemal hoida. Mu lastel pole vaja kuulda seda, et nende isa oli hirmus mölakas. Mul pole vaja saada pidevalt meeldetuletusi oma rumalate otsuste kohta, mis siis, et ma ikka veel ei oska neid kahetseda. Kas on tõesti täiesti võimatu arusaada sellest, et kuigi minu abielu lõppes, siis see ei tähenda, et see oli pidevalt üks rist ja viletsus? Kuidas ma saan kahetseda seda, et see mees kinkis mulle neli ilusat tervet poega? Kui inimene teeb oma elus mõned halvad valikud ja otsused, kas tähendab see siis automaatselt, et kõik ta teod on sellepärast halvad ja kurjad? Mina nii ei arva. Palun lubage mul arvata seda, mida mina õigeks pean.
Veel üks mu hea sõbranna arvas, et mul on tingimata vaja teada kõiki üksikasju minu endise abikaasa tegemistest. Mul on raske hinnata, mis täpselt tema peas toimus, kui ta arvas, et mul on vaja kuulda sellest, kui õnnelik on mu laste isa oma uue naisega, kus nad käivad ja kuidas üksteist hoiavad. Mul on lihtsalt huvitav teada saada, kas ta kordagi endalt küsis, kas ta olles minu olukorras tahaks sellist informatsiooni? Sest mina ei tahtnud. Ma olen teadlik sellest, et mu eksabikaasa on oma eluga edasi liikunud ja naudib seda. Ma ei igatse oma endise mehe järele ega looda, et ta tuleks tagasi mu juurde. Ma olen minevikuga rahu teinud ega oota seda tagasi. Pole vaja, et heasoovlikud inimesed minu ümber seda minevikku pidevalt minu olevikku lohistavad. Las ta jääb sinna kuhu kuulub.
Milleks ma seda kõike kirjutan? Ma tahan öelda, et kuigi inimesed on head, ei tähenda see, et nad vahel teistele halba ei võiks teha. Pole olemas sellist asja nagu läbinisti hea või üdini halb inimene. Meis kõigis on midagi head ja niimõndagi halba. Suurem osa meist tunnistab seda endale ja lepib sellega. Paraku on olemas ka inimesi, kes on omaenese headuses nii veendunud, et kui keegi kuritahtlik inimene, nagu mina näiteks, nende puudustele tähelepanu pöörab, leiavad oma käitumisele vaid selgitusi ning õigustusi. Ilm oli halb, keegi teine ütles nii, sina hakkasid kohvikus nutma, nemad olid ebaviisakad ja külmad. Jah, kõik on õige aga kas mul tõesti võtab tüki küljest, et korraks ausalt enda sisse vaadata ning tunnistada, et ka mina võin eksida ja valesid järeldusi teha ning haavavaid sõnu lausuda?
Headus on nii subjektiivne, nagu juba ka selgus. Lõpuks on ikkagi nii, et ükskõik kui halb oli inimese käitumine, on kusagil keegi, kes teda armastab ja keegi, kellele ta oli maailma parim inimene. Ja sama kehtib ka heade kohta, kusagil on inimene, kelle südame sa purustasid ning kelle elu põrguks muutsid.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar