Naksitrallidest

Jõudis ka minu koju Eesti Ekspressi tellijale ettenähtud tasuta koopia Naksitrallide multikast. Tegime siis lastega oma traditsioonilise laupäevase popcorni õhtu. Sellised õhtud on ainult idee tasandil vahvad. Reeglina ei suuda me otsustada millist filmi vaadata, mis oleks vanuses 5 kuni 33 paeluv ja ülesehitav. Multikad on selles suhtes üsna lihtne alternatiiv. Aga mitte seekord.

Nad ei viitsinud seda isegi lõpuni vaadata. Muidugi saan ma aru, et siin tuleb mängu põlvkondade vahe ja see süveneb aastatega. Mu kaheteist aastane on mult mitu korda küsinud, et millised laulud "minu ajal" populaarsed olid. Ma selgitan talle alati kannatlikult, et kuna ma veel surnud pole, siis ka praegu on veel täiesti minu aeg. Sellepeale mühatatakse, et sa ju tead küll mida ma mõtlen. Ja ma teangi. Tema jaoks olen ma iganenud ja moest väljas. Ilmselt kujutab ta ette, et minu nooruses sõideti ringi hobuvankritega ja koolitükke tehti küünlavalgel.

Aga ma ei pahanda. See on loomulik. Ise pidasin ka temavanuses oma vanemaid mulla hõngulisteks. Näis, et nad ei saa üldse asjadest aru. Mõtlesin, et ise küll nii vanaks elada ei tahaks. Ometi olen ma keskeale juba ohtlikult lähedale jõudnud. Ja see polegi nii hirmus, kui ma noorena arvasin. Jah, energiat pole nii palju ja keha ei tee enam koostööd. Aga muus osas on praegune eluperiood tunduvalt ägedam kui teismeiga. Mõtetut rahmimist on vähem ja ka endaga on rahu hakatud sõlmima. Ma olin noorena ikka üks suur närvipundar. Praegu on hea rahulik. See vähene energia läheb täiesti kasutusse ning lõpptulemus on seda väärtuslikum. Mis kasu on Ferrarist, kui sõita ei osata?

Ma ei saa üldse aru sellest, kui inimesed ütlevad, et keskooli ja ülikooli aeg oli nende elu parimad aastad ning nutavad neid taga. Kõlab ka ju teada-tuntud laulusalm, et "noorus on ilus aeg ja ei tule iial tagasi". Ma ütlen, et good riddance! Minu elu algas peale 28ndat eluaastat. Ja kuigi ma ka enne seda elasin, siis kõigi teiste meeleheaks ning meelelahutuseks. Jah, praegu olen ma isekas aga ma ei tunne ennast sellepärast ka ülemäära halvasti. Ma leian, et olen selle auga ära teeninud. 

Ma olen terve teadliku elu vihanud seda, kui mulle kõike teadja näoga otsa vaadatakse ja öeldakse, et sa nii noor, sa ei tea veel asjadest midagi. Alles möödunud nädalal öeldi mulle, et minu kakskümmend pluss aastate pikkune kogemus on võrreldes kuuekümne aastaga naeruväärselt väike. Ma võin olla teoreetiliselt selle väitega nõus aga tegelikult on see üks suur jama. Vanus on ainult number passis, see ei defineeri meid. Loeb see, mida me oleme oma elu jooksul õppinud ja kuidas see on meid vorminud. 

Iga päev õpin ma oma lastelt midagi sellist, mida ma ise pole kogenud. Kui ma juba eos läheneksin neile nii, et sul alles luti võru ümber suu ja "teate, noormees, see oli alles mõne aasta eest, kui ma teil mähkmeid vahetasin", siis jääksin ma nii paljust ilma. Pealegi, kuidas see üldse asjasse puutub? Ta on isiksus, oma elukogemusega ja minul on temalt nii palju õppida, sest tema näeb maailma täiesti teise pilgu läbi. Kui ma suudan alla neelata oma uhkuse ja püüda näha seda maailma, mida näeb 12, 10, 8 ja 5 aastane, siis see rikastab mind ja annab temale väärikuse ning teadmise, et tema ka on isiksus ja neetult äge pealekauba.

Ma ei pea ennast tegelikult vanaks, kuigi sellest päris tihti räägin. Mul on kahekümne aastastega reeglina palju rohkem ühiseid jututeemasid, kui neljakümnestega. Praegu möödunule tagasi vaadates on naljakas mõelda, et olles ise hilisteismeline olid minu parimad sõbrad minust kõvasti üle kümne aasta vanemad. Ma oleks nagu mingisse ajakapslisse kinni jäänud. Mu eks viskas ikka nalja, et ma käitun nagu 18aastane. Või äkki ei teinudki nalja?

Ma ootan suure põnevusega aega, mil mu omad lapsed kahekümnenda eluaasta lävepaku ületavad. Mul on selline ettekujutlus, et meist saavad head sõbrad. Nemad ise seda ei arva. Kord ütlesin oma keskmisele pojale, et mõne aasta pärast hakkame koos temaga igasuguseid ägedaid asju koos tegema. Selle peale öeldi sarkastiliselt, et võib-olla sinu maailmas.