Mainest

Meil kõigil on mingi maine. Me kõik teeme selle omandamiseks midagi ja kui ei tee siis saame ka vastava maine. See on nagu visiitkaart, mida me jagame ja mida meie eest jagatakse inimestele, kes meid veel väga hästi ei tunne.

Minul on ka maine. Mingil minule arusaamatul põhjusel teavad pea kõik inimesed, kes minu kodu ukse vahelt sisse astuvad, et ma olen imeline kokk. Ma mõistan, kuidas see kuulujutt aluse on saanud aga ma pole enam üldse kindel kas see praegu ka veel tõele vastab, sest pärast lahutust pole ma ühtegi kokaraamatut isegi avanud. Ning põhiliselt söövad mu järeltulijad Prisma soojaletist ostetud grillkana ja kiirkeedu nuudleid.

Samuti olen märganud, et paljud sõbrad ning tuttavad pöörduvad minu poole sisekujunduse ja riietuse küsimustes. Sellest saan ma vähemalt kuidagi aru, seda mainet olen ma ise teadlikult kujundanud.

Möödunud aastal levis minu kohta selline jutt, et mul on suhe ühe noore mehega. Seda oli kummaline kuulda, sest kuigi me tõesti veetsime tol ajal  päris palju aega koos, siis kummagi poolt polnud romantilist huvi. Aga inimestele, kes armastavad teiste elu lahata, läheb harva korda see, millist mõju nende jutud võivad avaldada. Tänaseks päevaks olen ma ühe hea sõbra võrra vaesem. Kahjuks hoolis tema teiste inimeste arvamusest enam kui meie sõprusest.

Hiljuti jõudis minuni kuulujutt, mis jõudsalt kogukonnas hoogu kogub. Ma ei soovi siinkohal üksikasjadesse laskuda, kes on kuulnud see teab isegi, millest jutt. Ma ei saa öelda, et see mind üllatab. Ühest küljest on isegi veidralt meelitav, et ma nii paljudele korda lähen, et neil on huvi minu kohta jutte levitada. Mis mind häirib, on tõsiasi, et neid jutte on nii lihtne uskuda. See paneb mind analüüsima, et mida sellist ma siis tegelikult teinud olen, et mul on kergete elukommetega inimese maine?

Ma olen viimased kakskümmend aastat näinud kõvasti vaeva selle nimel, et mul oleks laitmatu maine. Ma kuulen sõprade suust pidevalt sõnu, et miks sa üldse hoolid sellest mida nad räägivad? Aga ma pole ju üksi. Minu maine loob aluse ka sellele millise mainega peavad minu pojad üles kasvama. Üks selline jutt tõmbab kõigele sellele vee peale. Fakt on see, et kedagi tegelikult ei huvita, kas see lugu on tõsi või mitte. Keegi ei vaevu fakte analüüsima. Tunduvamalt rahuldust pakkuvam on kuulata, uskuda ja mõnuga keelt kratsida.

On tõsi, et ma olen oma elus teinud asju mille üle ma kuigi uhke pole aga mitte keegi meist pole õela laimu eest kaitstud. Isegi kui me elaksime üksi oma rahulikku elu leidub inimesi, kes ka selles leiavad midagi taunimisväärset. Ammugi siis mina, kes ma elan draama nimel. Keegi näeb mind Kadrioru pargis jalutamas võõra mehe käevangus. Teine näeb mind kandmas pisut liiga lühikest seelikut ja paljastavat dekolteed. Kolmas kuuleb kuidas ma telefoni teel flirtivalt naeran. Neljas kodanik märkab, et ma kahel päeval järjest maksan pudeli Rieslingu eest. Ütleme, et need kodanikud saavad õhtul X kokku ja vahetavad informatsiooni. Kui mul oleks hea fantaasia siis pigistaks päris hea loo välja, või mis? Õnneks ei pea minul hea ettekujutlus olemagi, on palju teisi kes seda minu eest omavad.

Mul pole kunagi hea loo vastu midagi olnud, isegi siis, kui ma ise selles peaosa mängin. Ühte asja tahan siiski mainida. Kui te nii head kodanikud olete ja teiste kohta lugusid levitate ning nende mainet rikute, kas te annate endale aru ka, et te põhimõtteliselt tulete päisepäeva ajal kellegi juurde ja viskate ta peale sõnnikut. Ainult, et see on hullem. Sõnniku saab kuidagimoodi maha pesta ja ammoniaagi lehk haihtub. Oma mainet on tunduvamalt keerulisem puhtaks pesta.