Kertust

Eestlaste eelistatum vaba aja veetmise viis. Me rabame kõvasti tööd teha ja siis tulles nädalavahetus, joome selle maha. Ükski pidu pole mäletamist väärt, kui sellel polnud piisavas koguses alkoholi. Eestlane on nii tuim ja uje, et ei julge kainest peast tüdrukule teregi öelda, joob ühe õlle ja tuleb kohe vägistama. Mõõdukas joomine tähendab eestlase jaoks seda, et võetakse pits viina Vabariigi aastapäeval, üks õlu jaaniõhtul, sünnipäeval klaas veini ja uuel aastal pokaal šampust. Kui sa julged rohkem juua oled alkohoolik ja Wismari haigla ootab sind oma patsiendiks. Kas tundub tuttav?

Ma ei hakka teesklemagi, et ise mingi karsklane olen. Minu kohta käib suurepäraselt fraas, mida viimasel ajal raadiojaamades lastakse, "I drink a little more than recomended" (joon pisut rohkem, kui peaks (vaba tõge)).

Vaatasin hiljuti taevani kiidetud Ilmar Raagi filmi "Kertu" ja mõistsin, et me kõik oleme oma elus armastanud vähemalt ühte joodikut. Oli selleks meie isa, kallim või poeg. Aga miks mitte vanaema, ema, tütar või õde? Mina igal juhul olen. Armastasin oma alkohoolikust vanaema, mis siis, et ta mind purjuspeaga litsiks kutsus ja kasevitsaga Hiiumaa kadakate vahel taga ajas, kuna ma tema ootustele ei osanud vastata. Armastasin arukaotuseni meest, kes alustas hommikuid pirnisiidriga ja lõpetas neid rummikooladega. Mingil tasandil armastan teda ikka veel.

Minu kõige kallima sõbranna mees suri hiljaaegu ülejoomise tõttu. Ma ei tea, mis toimus nende kahe vahel, sest kõrvaltvaatajad ei tea kunagi lõpuni, mis toimub kahe inimese vahel. Aga ma tean, et mu sõber armastas seda meest. Armastas, kuigi vihkas teda. Mulle rääkis ta temast alati põlglikult, justkui näidates, et on sellest kõigest üle. Naeris minu üle, kui ma pihtisin talle lugusid oma joodikust. Alles nüüd ma kuulsin, et samal ajal oli ta ise iga päev suhelnud omaenda joodikuga. Ma ei mõista hukka, ma mõistan liigagi hästi. Me kõik mõistame.

Kogu selle joomise taga on ju ikkagi inimene. Ja just seda inimest me armastamegi. Vahel harva armastame me seda inimest tänu joomisele isegi pisut rohkem. Miks? Sest alkohol võtab maha pidurid, millega me end taltsutame. Ja kui siis see, mis vallandub tammi tagant, on õrn ja hell ning siiras, siis kuidas me saaksimegi seda pahaks panna? Sest kõik alkohoolikud ei muutu juues kurjadeks ja agressiivseteks. Paljud on lahked ja head. See ongi nende tegelik loomus, mitte see, mis on aju poolt kontrollitud. Me ju ei ütle asju, mida oleksime pidanud ning jätame tegemata tegusid, mida enam teha ei saa. Jah, me kõik soovime, et oleksime õigel hetkel öelnud õigeid sõnu ja teinud õigeid tegusid. Miks ometi siis kõik eakad inimesed kahetsevad oma surivoodil hoopis seda, mis tegemata ja ütlemata jäi?

Minu esmasündinu tuli täna lagedale väitega, et ainult lollid on alkohoolikud. Päris intrigeeriv, kas pole? Mina ise olen pigem seisukohal, et alkoholism on just inteligentsete inimeste kutsehaigus. Ainult piisavalt läbinägelik inimene mõistab teatud eluhetkel, et kuigi ta väga ihaldaks maailma jätta maha endast parema paigana, kui selle eest leidis, pole see inimlikult lihtsalt võimalik, sest paraku on lolle, kes sinu üllatele aadetele vastu töötavad, ikkagi rohkem kui kaasmõtlejaid. Kas ei aja see siis jooma, et tuimestada valu ja kasvõi üheks õhtuks unustada tõelisus? Ja kui hommik ootab sind ees kõhedust tekitavalt reaalsena, aitavad seda üleelada sinu kaks parimat sõpra Jack ja Jim.

Aga "Kertu" kohta tahtsin ma seda öelda, et eesti mängufilmides on läbivalt üks ja ainus põhiline viga. Tõstatatakse probleem, liigutakse sujuvalt lahenduse poole ja just siis, kui lahendus juba näib käegakatsutav ning kulmineeruv, lõppeb film. See pole nii, et igaüks saab ise omaenda lõpu mõelda. Et see saaks juhtuda, peaks vähemalt põhilistele küsimustele vastused olemas olema. Seda aga pole ega tule.

Kuid miks peaks ma selles Eesti kinematograafiat süüdistama? See on ju nii eht eestlaslik. Ühtki probleemi ei räägita lõpuni selgeks. Ühtegi haava ei lasta lõpuni kinni kasvada. Kõik plaastrid jäävad lõpuni äratõmbamata. Näib kuidagi viisakam ning mugavam asjadel omasoodu kulgeda lasta. Istume kõik vagusasti elutoa diivanil, vaatame otsa elevandile, kes seal seisab, kaebame ilma üle ja võtame selle peale klõmaka. Ja kui see elevant ikka veel seal seisab siis ühe klõmmi veel. Ja veel...