Kriitikast

Hiljuti käis mul külas perekond kes pani mind nägema, kui negatiivsed on minu kommentaarid oma laste suhtes. Nad ei teinud seda traditsioonilisel viisil, kritiseerides mind. Nende omavaheline suhtlemine hämmastas mind. Nende meelest tundus kodu kus ma elan kaunis ja korras. Nad justkui ei märganudki põrandaid kus puudusid liistud, juhtmeid, mis olid kinnitamata ja nurgas seisvaid tööriistu. Pereema kiitis toitu ja veini taevani. Kas ta tõesti ei tundnud, et ma kasutasin pirukat valmistades poest ostetud lehttainast, see oli mage ja vein oli mingi odav Chardonnay? Magustoit oli väidetavalt väga kaunilt serveeritud, kuigi ma olin lihtsalt jäätiselusikaga kolm erivärvilist jäätisekuuli kaussi voolinud.

Mul oli valus selliseid komplimente vastu võtta. Ma teadsin, et polnud koosviibimist piisava põhjalikkusega ettevalmistanud. Ma poleks sellele reageeringule ilmselt muidu tähelepanu pööranudki kui ma poleks aru saanud, et kõik öeldu oli mõeldud siiralt. Nad oskasid ka keskpärasele positiivselt reageerida.

Ma ise pole kunagi olnud vaimustuses rahuldavale sooritusele aplodeerimisest. Ma ei saa aru, miks peab jagama auhindu osalemise eest.

Ühest küljest on muidugi hea inimesi julgustada. Kõigi sooritusvõimed ei saagi olla ühesugused. Selletõttu arvan ma ka, et riiklik õppekava ei arvesta isiksuste eripäraga piisavalt. On lapsi kelle jaoks on võimatu hüpata rahuldavale hindele, neil pole ei kätt ega silma et natüürmorti viiele joonistada ja mina sain kirjandite eest alati kaks hinnet - sisu ja grammatika, võite ise arvata kumma eest ma kolmesid kogusin. Inimesi tuleb hinnata selle järgi milliseks arenguks konkreetne isik võimeline on. Ja kui pedagoog või lapsevanem näeb, et laps on läinud kergema vastupanu teed ja pole piisavalt pingutanud, siis miks peaks ta saama hiilgava aplausi osaliseks? See ei julgusta teda ju pingutama.

Minu kunagine kallim ütles mulle mõned kuud pärast lahkuminekut, et kui ma oleksin rohkem teda julgustanud ja talle rohkem toeks olnud, võinuks meie kooselu praegugi kesta. Seda oli tol ajal valus kuulda. Ma ju pidevalt rääkisin talle sellest, et tema potentsiaal on palju suurem ja ta võiks tunduvamalt rohkem korda saata. Tema vajas aga seda, et ma oleksin teda õhtuti õlale patsutanud ja öelnud, et küll sa oled tubli. Mul on hea meel, et me enam koos pole ja ta on leidnud enda kõrvale naise, kes oskab väärtustada tavapärast.

Me oleme ju kõik tundnud, et kui miski meile elus liialt kergelt kätte tuleb siis me ei hinda seda ja saavutatu väärtus ei ole selle juures üldse oluline. Samas kui oleme aastaid mingi projekti kallal töötanud ja vaeva näinud ning lõpuks on see teostunud siis pole üldse oluline kas teised seda kritiseerivad, selle väärtust ei mõista ja meie vaimustust ei jaga. See üks ilma vigadeta kirjutatud blogi postitus, üks veatult serveeritud seitsmekäiguline õhtusöök ja üks abieluettepanek mehelt keda oleme aastaid armastanud.

Kus oleks maailm, kui inimestel poleks sisemist sundust püüelda millegi parema, täiuslikuma, võrratuma poole? Kas sõidaksime praegu vähem kui ööpäevaga teisele poole maakera? Kas me saaksime kogu olulise informatsiooni mahutada seadmesse, mis mahub meie tagataskusse? Kas oleks meil võimalik edasi lükata vananemist ja surma? Ja kas kõik see oleks saavutatud ka siis, kui konstruktiivset kriitikat üldse ei eksisteeriks?

Nii siis, kui te soovite, valige kohe lastekaitse spetsialisti number ja teatage, et Mustamäel elab üks nelja pojaga üksikema, kes ütleb oma lastele, et kolm pole kellegi hinne ja mul on piinlik, et minu söögilaua ümber istuvad mehehakatised, kes ei tea Eesti presidendi keskmist nime. Ma tean, ma tean ma olen hirmus ja kohutav. Aga olles ise juba keskeale ohtlikult lähedale jõudnud on mul oma vanematele etteheita ainult seda, et nad minult rohkemat ei nõudnud ja lasid mul elu väljakutsetest nii kergesti loobuda.