Ropendamisest

Pooljuhuslikult sattus hiljuti minu kätte poja mobiiltelefonist saadetud sõnumid. Ma pole kunagi olnud nuhkimise fänn ja mulle ei meeldi sattuda ebameeldivate isiklike vestluste otsa. Teisest küljest olen ma ikkagi ema ja teatud jälitusvõtted on selle elukutse juures kohustuslikud. Ütleme nii, et minu järeltulija on üsnagi primitiivne, vulgaarse kõnepruugiga ja vähe haritud kodanik. Seega täiesti keskmine normaalne teismeline poiss. Muidugi häiris mind see, et ta oli minu raha eest saatnud kellegile tütarlapsele siivutu sisuga sõnumeid aga veel rohkem häiris mind see, et need kõne all olevad sõnad olid kirjutatud grammatiliselt valesti. Ainult pisut lohutas asjaolu, et tütarlaps oli ilmselgelt sama suures teadmatuses, kuidas näeb välja eesti keelsete roppuste kirjapilt.

Kui ma noormehega hiljem samal õhtul maha istusin ja oma leiust teda valgustasin, oli meil mõlemal piinlik. Temal ilmselt piinlik, et vahele jäi ja minul piinlik, et mu poja emakeel nii madalal tasemel on. Ka neiul oli piinlik kui ma talle helistasin ja soovisin temaga juhtunust rääkida. Nii piinlik lausa, et telefon lülitati selleks õhtuks sootuks välja.

Mäletan kuidas ma ise umbes sama haledalt oma vanematele kolmandas klassis roppude luuletustega vahele jäin. Väga ebamugav oli. No kohe väga. Nii ebamugav, et pärast pole ka erilist vajadust olnud nende sõnade juurde tagasi pöörduda. Kõige naljakam on asju juures see, et tol ajal polnud mul halli aimugi mida üks või teine sõna üldse tähendabki. Seksuaalõpetuse tunnis palus õpetaja kõigi intiimsete kehaosade teada olevad nimetused kenasti paberile panna ja mina kukkusin selles testis ikka täiesti haledalt läbi. Ma olen üsna veendunud, et minu pojad on selles küsimuses umbes sama teadlikud.

Ma ei oska öelda mis võlujõud on ropendamisel. Miks see on vajalik. Aga ma ei saa selle hädavajalikkust siiski ignoreerida. Ma olen märganud et eriti aldid on selliseid sõnu kasutama inimesed kelle keeleline eneseväljendus annab soovida. Ja selleks, et oma sisemist frustratsiooni kaasinimestele teatavaks teha, tekibki vajadus vulgaarsuste järele. Teisalt, kui inimene oskab ennast kenasti sõnadega väljendada, on ta võimeline teist inimest nii peenelt paika panema, et too ei saa arugi, mis temaga juhtus. Ilmselt see ongi normaalne arenguetapp mis tuleb lihtsalt võimalikult valutult üle elada ja jääda lootma, et sõnavara laienemisega kaob ka vajadus labasuste järele.