Sesoonist

Taustainfoks siis nii palju, et kuna ma olen otsustanud oma blogi pisut täiendada ja sisukamaks muuta siis nüüd ja edaspidi kirjutan aegajalt lugusid Tallinna söögikohtadest. Umbes nagu toidu-blogi. Mitte, et see kuidagi innovatiivne oleks ja et lood on tingimata uutest kohtadest aga lihtsalt hobi korras, kuna te kõik teate kui olulist osa mängib minu elus toit, elamused, kogemused ja seltskond.

Esimeseks külastuskohaks sai siis Sesoon, Tallinnas Kalamaja piirkonnas vanas tööstushoones asetsev söökla. Ma tahaks kutsuda seda parema nimega aga käsi ei tõuse. Ma mõistan, et see teema on nüüd viimase kümne aasta jooksul ainult hoogu kogunud ja sellesarnased post-apokalüptilised söögi kohad on väga in aga minu jaoks pole see teema kunagi vaimustust tekitanud. Imetlust vahest, kuna algselt oli see ju täiesti tore mõte, tühjalt seisvad endised tehasehooned millekski kasutuskõlblikuks muuta aga praegu on juba see faas, et been there, done that, don`t want it anymore.

Kõige rohkem häirib mind selliste kohtade juures just see nõuka aegne - kõik on võrdsed - lähenemine. Kui ma lähen välja sööma, siis ma eeldan, et mind koheldakse nagu printsessi, mitte et ma pean istuma numbriga märgistatud lauas, ise endale vett valama ja leiba lõikama. Seoses sellega juhtus ka pisut naljakas seik. Nimelt, kui mu kaaslane läks meile itaalia põrandaleiba tooma, astusid tänavalt sisse tulnud kliendid tema juurde ja küsisid, et kas nad võivad endale ise laua valida või juhatab neiu nad vabale kohale. Jah, just sellist asja soovin ma söögikohas vältida.

Lauas istudes ja oma tellimust oodates libises mu pilk üle saali ja nii mõnigi aspekt pani mind kulmu kergitama. Näiteks seltskond, kes koosnes kaheksast inimesest ja neist seitse olid lõviosa ajast rohkem hõivatud oma nutiseadmega, kui vestlusega reaalsete inimestega, kes teisel pool lauda istusid. Mul oli nende pärast päris piinlik kohe. Loomulikult ei tea ma mis seal toimus ja ehk oli neil kõigil täiesti hea põhjus antud käitumiseks aga minule kui igati vanamoodsale inimesele riivas see silma ja tekitas ebamugavaid emotsioone.

Teine asi, mis ka mind häiris oli üks noor, väga sale neiu, kes täiesti süüdimatult oma koerakesega söögikohta jalutas. Loom käitus küll igati viisakalt ja ei teinud häält kui oma perenaise tooli all istus. Aga mind ikkagi häiris. Teenindajad ei öelnud midagi ja uksel polnud ka silti, et koeraga sisenemine oleks keelatud. Aga ikkagi.... Asi on ilmselt minus ja selles, et ma tarbetult palju peenutsen aga ma ei näe sellise toimimisviisi juures õigustust. Ma olen maal kasvanud tütarlaps ja meil polnud kombeks laua juurde lojuseid kutsuda. Alles see oli mõned aastad tagasi, kui osad toitlustajad ei soovinud väikelastega peresid oma restoranis näha aga nüüd tundub, et loomaga söömas käia on täiesti aktsepteeritav? Ma küsin teilt kallid inimesed, mis maailmas me omati elame?

Aga jõuaks nüüd pisut teema juurde ka. Toidust nimelt. Menüü tekitas minus segadust. Mis maailma kööki siin õieti esindatakse? Itaaliast kuni Lõuna-Aafrikani ja Põhja-Koreast Hispaaniani? Ilmeselt polnud söögikoha eesmärk mingit kindlat rahvuskööki esindada ja pakuti seda, mida kokk oskas valmistada. Või siis ei osanud. Roog mille meie valisime polnud just erilise andumusega valmistatud. mul on isegi pisut keeruline mõista, kuidas on võimalik nii lihtsat asja nagu kanafileed ja läätse tomati pada võimalik nii kehvasti valmistada. Filee nägi välja nagi Lasnamäe tädi Pirita rannas aprilli kuu esimesel poolel, täiesti vormitu ning jumetu. Pada oli kokal jäänud sootuks maitsestamata ning liiga pikalt pliidile podisema. Läätsed olid muutunud pudruks ja tomat oli pajast täiesti välja aurustunud.

Aga kõik ei olnud halb. Ciabatta, millest juba paar korda räägitud on, oli väga hea ja seda võis süüa nii palju kui süda ihkas (ah, et sellepärast nad ütlevadki, et best things in life are free!). Õli mis oli niristatud taldrikule oli lihtsalt oivaline. Ja vein, oli karge ja väga odav. Hea elamuse saigi põhiliselt sellest, et ciabatat õli sisse kastsin ja veiniga (Prantsusmaa) alla loputasin.

Teeninduse koha pealt veel nii palju, et tütarlaps kes meie eest hoolitses oli täiesti tubli, ei lasknud kaua oodata ja oli viisakas. Kui midagi etteheita siis seda, et kui oma toidu üle kriitikat jagasime, siis ta reageeris nagu oleks ise selle soperdisega hakkama saanud ja võttis kriitikat äärmiselt isiklikult.

Kokkuvõtteks, ma ei välista, et seda kohta kunagi uuesti külastan. Arvestades suuri laudu ja üleüldist, ah-las-olla atmosfääri, on see ideaalne koht minu pesakonnale. Hinna klass oli mõõdukas ja teenindus kiire. Kuna tegemist on esimese vasikaga siis olen leebe ja annan hinnanguks 3,5 viiest.