Sellest kuidas Koit Toome mulle serenaadi laulis

Olen väikeselt weekend- getaway`lt kenasti tagasi ja see oli üks mõnusamaid puhkusi mida ma oma täiskasvanu ea jooksul kogenud olen. Nii palju ma teile ütlen, et kuigi maailm on täis kauneid kohti siis selleks, et kaunist loodust, kvaliteetset lattet ja mõnusat muusikat kuulata pole üldse vaja lennuki piletit osta ega võõrkeelseid sõnastikke muretseda. Meie oma kodumaa võib olla nii meeldivaks üllatuseks ja parim selle juures on see, et kusagil kuklas tiksub mõte, et sellist puhtust ei võta mult ükski sanktisoon. 

Tartu puges mulle hinge möödunud suvel kui koos oma marakrattidega seal lihtsaid maa-inimesi kohutasime. Aga linn ise oli nii rahulik ja maha jäetud sest olime seal just vahetult enne jaanipäeva. Mingi tavatu rahu puges mu südame südamesse ja ma ei tea küll täpselt mis asi see palju kiidetud Tartu vaim on aga minu jaoks sai just see chillax atmosfäär nimetuse Tartu vaim. Kui oma sõpradele sellest räägin siis kõik muigavad teadja näoga ja ütlevad, et see küll Taru vaim pole aga ma ei tahagi teada, sest minu versioon on nagunii parem. Niisiis, kui tuli mõte üks laste-vaba nädalavahetus korraldada ja valik tuli teha kahe küla vahel siis tõmbaski mind Tartu rohkem kui üks teine provints kus kolmandik elust veedetud, lisaks olid majutushinnad peaga linnas üksikema rahakoti-sõbralikumad. 

Kui ma Tartus olen käinud siis olen alati Aleksandri hotellis ööbinud. Selline lihtne ja kodune. Ei midagi erilist aga kõik vajalik on olemas. Kõige suuremaks plussiks pean just asukohta. Personal on alati olnud äärmiselt vastutulelik. Võibolla pole see kuigi romantiline koht kus olla aga kui ma üksi lähen siis olekski vist rumal hakata romantikale panustama. Teadjamad teavad rääkida, et Villa Marghareta on kahekesi veetmiseks sobilikum. Eks ma annan siis teada kui ise sinna kellegiga eksin, siiani on Aleksander rahuldanud kõik minu vajadused. 

Jõudsin siis reedel pisut enne südaööd kohale ja pärast sisseregistreerimist läksin kohe linna. Käisin Pahades Poistes elu parimat veiseliha burgerit söömas. Aga sellest mahajäetusest polnud enam juttugi. Linn elas nagu sipelgapesa. Loomulikult vaatasin mina seda ilmaimet pilguga, et kuulge lapsed, lasteekraan juba lõppes niisiis peske kõrvad puhtaks ja pugege põhku. Aga kohe tuli mulle meelde, et mitte nemad pole liiga noored vaid mina olen sellise südaöise jalutuskäigu jaoks juba pisut liiga vana. 

Järgimine päev möödus vanade sõpradega vanu häid aegu meenutades. Kohustuslikus korras sai külastatud ka Werneri kohvikut ja söödud legendaarset kolme šokolaadi kooki. Pärastlõunal heitsin korraks pikali aga vaid viivuks see jäigi. Aleksandri taga on nimelt veel üks ööbimispaik mille hoovis ka kontserte korraldatakse. Kuulsin küll uudiseid vaadates kui soundcheki tehti aga mõtlesin, et ega ma mingi suur eesti muusika fänn pole ja piilusin samal ajal kinokavasid. Aga siis kui minu pärastlõunane uinak oli just hoo sisse saanud kukkus meie oma koidulaulik lõõritama. Kuulasin kohe päris mitu lugu ära enne, kui lõpuks oma igivanad kondid sängist välja vedasin, soengu pähe föönitasin ja läksin oma selle suvisele vabaõhu kontserdile. Nunnu noormees loovutas mulle sooduspileti ja astusin majesteetlikest talli ustest sisse. Kohale jõudes oli selge, et kontserdist oli asi ikka väga kaugel. Ma võin mürki võtta, et bänd maksis peale, et kahekümnele inimesele laulda saaks. 

Aga noormees oli väga tubli ja vahetu ning ei lasknud väikeset publikust hoolimata oma entusiasmil raugeda. Täitsa vahva oli. Kohe näha kui inimene teeb midagi, mida ise naudib ja raha mis talle selle eest pakutakse on lihtsalt boonuseks mitte eesmärgiks omaette. Las ma nüüd olen pisut naiivne, Koit ju ikkagi ilus pikk tõmmu mees. Peo-meeleolu suurendas veelgi üks Tšiili päritolu valge kass kes sobis sumedasse öhe nagu rusikas silma auku (küll teil eestlastel on ikka räiged kõnekäänud, miks te ei ütle nagu Chardonnay klaas pihku?)

Hansa hoovist edasi viis tee mind Statoili latte järele. Kokku jõin ma sel päeval viis lattet. Ja öelge mida te tahate aga eestlased oskavad ka kiirsöögi kohtades täiesti kvaliteetset ja mõnusat kohvi pakkuda. Pärast latte manustamist ja ühe palja karvase kõhuga tüübi trenni saatmist (üldse mitte esimest korda sel aastal, muide), liikusin edasi üle Piro Püssirohu keldri poole. Tellisin oma selle päeva viimase latte, hakkliha pihvi ja toobi püssi punast ning üritasin vastaslauas istuvate ja põrnitsevate ida turistide kiuste Martzipani nimelist coverbandi nautida. No aru ma ei taipa, et miks on täiskasvanud meeste meelest nii normaalne mulle silma teha ja õhusuudlusi saata aga tere ei juleta ütlema tulla, nagu tegelikult ka, kasvage ükskord suureks juba!

Kokkuvõtte: maal on ikka mõnus! Sellise mõnusa olemisega võib täiesti ära harjuda. Täitsa kahju oli koju tagasi tulla. Kükitalt ostsin veel metsseavorsti ja värskeid hapukurke, täpselt nagu oleks vanaema juurest maalt koju tulnud.