Piinlik lugu

Ma ärkan hommikuti kell 6.40 selleks et oleksin valmis kodunt lahkuma kell 8.15. Ma käin hommikuti dušši all, pesen hambad, föönitan juuksed, sirgendan juuksed, kreemitan keha, kreemitan nägu, teen meigi ja valin riided. Täna hommikul otsustasin oma viimaseaja lemmiku - Ivo Nikkolo kleidi - kasuks ja jalga tõmbasin sukad. See oli minu selle päeva esimene vale otsus. 

Mulle kohutavalt meeldib just sukke kanda. Ma tunnen ennast neis palju naiselikumana ja vabamana. Mitte täna. 

Asusin tähtsal sammul bussipeatuse poole ja jõudnud umbes pool kilomeetrit kõndida, hakkas mulle tunduma, et see minu vabadus sukke kandes on kuidagi liiga vabaks muutunud. Kiire pilk kleidi sabale kinnitas minu kahtlusi. Sukad, mis olid mind mitu kuud truult teeninud, andsid alla. Üks neist oli vajunud põlve piirile ja see on midagi mida sa ei taha kui su kleit on napilt põlvedeni ja sa oled tipptunni ajal kesklinna viiva maantee äärsel kõnniteel. 

Alguses ma mõtlesin, et kõnnin pisut edasi ja käin lihtsalt poest läbi ning ostan uued sukad. Aga mida rohkem ma kõndisin seda rahkem mu sukad vajusid. Meeleheitlikult üritasin ma iga kümne meetri tagant neid üles tõmmata aga seda oli äärmiselt keeruline märkamatult teha. Kus on kõik põõsad kui sa neid hädasti vajad?

Mingil hetkel hakkas kogu see närviliselt sukkade sikutamine mind sellevõrra häirima, et ma otsustasin koju tagasi pöörduda ja riideid vahetada. Tagasi teel tuli neid sukki ikka päris mitu korda kohendada. Koduteel olin ma sunnitud mööduma ehitusplatsist, mis sellisel varasel hommikutunnil kubises noortest läti ehitajatest. Kujutate siis seda vaatepilti ette kuidas ma seal oma tikkkontsadega, lühikese kleidiga ja elusuuruses käekotiga kõnnin ning iga kümne meetri tagant sukke üles tõmban nii, et pool tagumikku paljas. Piinlik, lihtsalt kohutavalt piinlik.

Jõudsin juba mõelda, et äkki pole liiga hilja kuhugi teise riiki kolida nagu mugavuspagulasele kohane, kui mulle kohale jõudis, et mitte kedagi tegelikult ei huvita. Kuigi minu jaoks oli tegemist isikliku tragöödiaga on inimesed autodes mu kõrval rohkem huvitatud esileedi kõrvalehüppest, kui poolpaljast kontorirotist paarkümmend meetrit eemal. Mehed, kes ehitusplatsil minu vajuvatest sukkadest nutitelefoniga pilti tegid ei tunneks mind paar tundi hiljem kassa järjekorras äragi.

Kellel siis poleks elus piinlikke olukordi olnud? Kõigil on juhtunud, et õhtul koju tulles avastad, et sukad hargnevad ja seda kindlasti juba hommikust peale. Enne olulist intervjuud laseb pea kohal mööduv kajakas sulle kingituse õlale, kui sul veab. Ostu eest maksma hakates selgub, et sul polegi raha. Või et saatsid intiimse sisuga sms-i valele inimesele. Mis siis ikka enam teha? Naerad pisut enda üle, kirjutad blogis ühe lõbusa loo ja elad edasi lootes, et homme teeb keegi teine endal margi täis.