Sellest kuidas ma armastust otsisin

Veetsin möödunud pühapäeva oma armsa sõbrannaga mööda Stroomi ranna ja Vabaõhu muuseumi vahelist jalakäijate teed jalutades . Nautisime kaunist ilma ja jälgisime teisi jalutavaid inimesi. Korraga ma justkui nägin midagi. Õigemini küll kedagi. Kedagi, keda ma kunagi tundsin. Siis kui ma veel teismeline tüdruk olin, tundsin ma üht naist, kes meeleheitlikult armastust otsis. Ja selle põhjal mida ma tol pühapäeva pärastlõunal nägin, peab mainima, et tundub et otsib endiselt. Muidugi olen ma selle naisega ka vahepealsetel aastatel kohtunud. Aastate jooksul on tema kõrvale tekkinud mehi ja sealt neid ka kadunud. Ja nüüdki oli ta koos endast tunduvamalt noorema mehega. Kas see mees võiks olla see õige? Või näen ma teda paari aasta pärast juba kellegi uuega?

Armastus on üks kaunis asi ja õnnelik on see, kes selle leiab. Öeldakse ju et kes otsib see leiab. Ja kuigi ma muidu pean selle filosoofiaga nõustuma, siis edulugusid kuulates tundub, et armastus on midagi, mis kas tuleb su ellu või ei tule ja mida innukamalt sa seda otsid seda vähem on tõenäoline, et selle leiad. Kas teie ei arva nii? Kuulake ise aastaid abielus olevate paaride kohtumislugusid. Kas olete kuulnud ühtegi lugu kus kumbki meeleheitlikult otsis seda ühte ja õiget ning tema pingutusi saatis lõpuks edu? Ausalt, mulle ei meenu ühtegi sellist. Pigem näen ma enda ümber üksikuid mehi ja naisi, kes on juba teismeea lõpust kuulutanud, et nemad kindlasti abielluvad, saavad tosin lapsi ja elavad õnnelikult oma elupäevade lõpuni koos selle ühe ja ainsaga aga on ikka veel üksi. 

Kui nüüd rääkida minust, siis olen minagi oma elus seda armastust ikka otsinud ja vahelduva eduga leidnud ning kaotanud. Vahel olen olnud rohkem meeleheitel ja vahel vähem. Ei midagi erilist, eks me kõik ju soovime seda leida. Aga mida teha siis, kui see armastus on juba leitud, kuid elukeerdkäikude tõttu kaotatud? Kuidas sa otsid midagi, mis tegelikult kadunud pole? Terve mõistusega inimene ei otsi enam oma võtmeid, kui talle meenub, et jättis need töö juurde laua peale. Kas ei peaks ka armastusega nii olema? Me teame küll, et see üks ja ainus on kusagil olemas, sest meie teed on ristunud. Mõni meist otsib seda edasi silme ees see üks ja püüab igas vastutulevas inimeses näha samu jooni, mis kallimal, kuid paraku peab ikka ja jälle pettuma, sest meeldib see meile või mitte aga kahte identset inimest maailmas pole. Parem on siis juba leppida sellega, et me oleme üks neist vähestest, keda on õnnistatud sellega, et meid on armastatud. Kas see ka püsima jäi, polegi enam oluline. On vähemalt mida oma lastelastele rääkida. Sest nagu ma armastan öelda, lugu - mu kallid sõbrad - on oluline.

Minu lugu sellest, kuidas ma armastust otsisin. Otsisin. Ei leidnud. See leidis minu. The end.