Ma usun, et enamikku meist on kasvatatud vanemaid inimesi austama. Neile tuleb ühistranspordis istet pakkuda, nende elukogemusest tuleb lugu pidada, nende jutule pole viisakas vahele segada jne. Ja üldiselt olen ma selle kõigega ka nõus, kuid mina lähtun pigem põhimõttest, et austus on selline asi, mis tuleb välja teenida, mitte see ei muutu automaatseks mingist hetkest, kui ID kaardi peal sünnikuupäev selle dikteerib ja siis kõik ümberringi kukuvad kohe kõvasti austama, hoolimata sellest kuidas kodanik parasjagu käitub.
Inimkäitumise uurimine on mulle omamoodi pisut nagu hobi. Mul on olnud au oma elus väga paljusid inimesi kohata ja ka lähemalt tundma õppida. Ja seetõttu julgen ma väita, et suur osa eakatest ei käitu sugugi austusväärselt. Ja mina tunnen isiklikult päris mitut küllaltki noort inimest, kes väärivad lugupidamist, kuna nad oskavad olla väärikad.
Aga põhjus, miks ma täna sellel teemal kirjutan on väga isiklik. Nimelt olin ma parasjagu toas ja lugesin netist päevauudiseid, kui minu järeltulijad mängisid hoovis. Kuna aken oli avatud oli mulle kõik kenasti näha, mis toimub ja samas kuulsin ka vestlust pealt. Emana olen omandanud oskuse suurema osa oma laste omavahelisest jutust lihtsalt ühest kõrvast sisse ja teisest välja laskma. Ja samuti olen emana omandanud terava kuulmise, kui hääletoonis tekib muudatus.
Niisiis, keskendunult arvuti helesinist ekraani uurides, kuulsin äkki kuidas minu laste tavapärase rõõmsate hõigetele lisandus täiesti võõras ja vihane hääl. Hääl kuulus kõrva järgi otsustades vanemale naisterahvale aga oli nii kuri, et samahästi võis see olla ka meesterahva hääl. Ühe hetkega oli kogu mu tähelepanu sellel häälel. Pead ma kohe aknast välja ei pistnud, sest mul pole oma laste suhtes mingeid romantilisi ettekujutlusi ja ma tean vägagi hästi, et need neli oskavad aegajalt käituda nagu põrgu suursaadikud ja Joosep Toots näib nende kõrval lausa oivikuna. Selletõttu kuulasingi, et teada saada, mis täpsemalt toimub. Kas on vaja noomida või kaitsta.
Aga selleks, mis sealt tuli polnud mina küll valmis. Kuuldu põhjal mõistsin kiiresti, et tegemist on meie maja "tuvitädiga", teate nagu see "Üksinda kodus 2" New Yorgi daam. Ja kuna mina olen õpetanud oma lapsi lendavatest rottidest eemale hoidma, jooksiski minu 5aastane nende poole sõjakisa saatel. Ja sellepeale tuli proua oma lapsukesi kaitsma. Algus oli üsna leebe. Räägiti sellest kuidas loomi ei tohi hirmutada. Aga kuna kodanik kiiresti taipas, et lapsed on õues omapead, siis peagi muutus jutt ähvardavaks. Naine lubas oma kodu mugavusest välja tulla ja minu lastele peksa anda. Lõpuks lubas ta lausa, et võtab kodust nuia ja lööb minu pisipoja pea lõhki (jah, just neid sõnu kasutaski). Sellepeale tõusin ma juba püsti ja vaatasin aknast välja, et kas ma tõesti kuulen neid sõnu!
Daam jätkas, kuidas pole üldse ilus endast väiksemaid ähvardada. Aga, halloo, millega ta ise just parajasti tegeles oma arust!?! Õnneks poiss nägi mind ja jooksis minu poole. Mutt hüüdis poisile veel järele, et noh, argpüks jooksed minema, jah! Kui ta aknal mind nägi, tõmbas oma pea tuppa ja rohkem ähvardusi sealt ei tulnud.
Poiss oli muidugi täiesti paanikas. Nuttis suurest hirmust kuumi soolaseid pisaraid. Kui te teda teate siis tegemist on pisikest kasvu, vaevalt 20 kilo kaaluva blondi pea ja helesiniste silmadega poisiklutiga. Ta käskis korteris kõik aknad kõvasti kinni panna ja käis mulle tõsimeeli peale, et me elukohta vahetaks.
Vot selline lugu eakatest. Ja see on ainult üks lugu. Ma võiksin kirjutada sellest, kuidas öösel kesklinnast viimase trolliga koju sõitvad inimesed peavad vanurile kohta andma, kuna talle meeldib just see koht, mille teie olete soojaks istunud, mis siis, et troll on tühi ja istekohti võiks valida igas suuruses ja värvitoonis. Või sellest, kuidas nad kiuslikult järjekorrale vahele segavad, tehes nägu nagu kassapidaja tuli ainult nende pärast täna tööle.
Selliseid lugusid võivad kõik meist rääkida. Kuidas siis väita, et eakad väärivad austust, kui nad käituvad hullemini, kui mässumeelsed tiinekad? Õnneks pole suurem osa vanuritest nii ekstreemsed ja tõepoolest väärivadki kõike seda, mida meilt oodatakse. Ja kui veel korraks mõelda kõigele sellele, mida nad oma elus on kogenud. Varasest noorusest kõvasti tööd rüganud, lapsi kasvatanud ajal, kui polnud ühekordseid mähkmeid ega vanemahüvitist. Ehitanud maju, kui polnud akutrelle ega korralikke oskustöölisi. Ja nüüd virelevad pensionist, mis on täielik mõnitamine arvestades nende panust Eesti elu edasiviimisesse. Ei ole kerge olnud see nende elu.
Ometi loodan ma, et ühel päeval ei põruta ma rusikat lauale ega teata, et austage mind nüüd ja kõik või muidu tulen ja virutan teile oma tudisevate kätega nuia hoides nii kõvasti, et parameedikud peavad teie ajurakke asfaldi pealt teelusikaga kokku kraapima, kuna te julgesite minu tuvide poole kurja pilguga vaadata.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar