Ma mäletan liiga eredalt seda, kuidas ma aastal 2010 kirjutasin uurimustöö teemal "Lahutus, kui lapse väärkohtlemise vorm". Ma ei peatunud teemat lahates nö probleemsetel peredel, kus minnakse lahku pereliikme vägivallatsemise, joomarluse või muul moel laste heaolu silmas pidades potensiaalselt ohtlikul põhjusel. Ma tsiteerisin statistikuid, kes kirjutasid lahutuse mõjust laste psüühikale. Võimalikust depressioonist, kalduvustest kuritegelikule käitumisele, laste seksuaalsele ärakasutamisele ja millele kõigele veel. Ma olin väga resoluutne ja deklameerisin, et minu arvates on lahutus vanemate poolt, laste suhtes, isekas käitumine.
Ma olen nüüd pisut üle aasta olnud üksikema. See polnud kerge otsus. Kuid kaalusin ma oma laste isale andestamist ja uue võimaluse andmist. Lõpuks aga otsustasin ma seda, mida otsustasin. Kunagi kirjutan ma teile, millised mõtted mind tol ajal saatsid aga mitte täna.
Ma ei hakka teile kirjutama sellest, kui raske ja paljunõudev töö on üksi lapsi kasvatada, sest ausalt, sisuliselt minu jaoks eriti midagi ei muutunud. Ka abielus olles olid kõik lastega seonduv minu otsustada ja korraldada. Pidin ainult põhjendama, et miks üks või teine väljaminek vajalik oli, nüüd enam ei pea.
Tegelikult, kui nüüd järele mõelda, siis lahutus siiski muutis minu jaoks mitmeid asju. Näiteks oli mul vaja tööle minna. Ma pidin ise otsustama iga pisiasja ja, kui midagi viltu vedas siis pidin ise ka tagajärgede eest vastutama. Alguses oli see üsna hirmus aga aja jooksul on see mulle aina enam meeldima hakanud.
Samuti tekkis mul korraga ka rohkem raha. Vaadake, minu endine abikaasa ei hiili alimentidest kõrvale ja kuidagi on juhtunud nii, et viimase aasta jooksul olen ma saanud nii oma poistele, kui endale tunduvamalt rohkem lubada, kui eelmiste aastate jooksul. Minu kodu on nüüd puhtam, vaiksem ja rahulikum, kui kunagi varem. Ei, ärge arvake, et minu eks oli räpane, kisakõrist laamendaja aga ikka on nii, et kus on rohkem inimesi on ka paratamatult rohkem segadust. Lisaks on inimestel korrahoidmisest ja puhtusest ka erinevad arusaamad.
Huvitav on aga jälgida inimeste reaktsioone üksikemadusele. Paljud haletsevad. Palun ärge tehke seda, see on inetu. Lõppude lõpuks oli see ju minu otsus, minu abikaasa ei surnud, ta elab edasi, lihtsalt mitte enam koos minuga. Oma lastele on ta ju olemas. Suuremal või vähemal määral. On ka selliseid, kes arvavad, et ma pean ka nüüd kuuluma sellesse lahutatud naiste klubisse, kes igal võimalikul ja võimatul juhul oma eks meest maha teevad. Ma ei näe selleks põhjust. Jah, ta tegi ränga vea. Mina olen talle selle andeks andnud. Milleks enda elu mürgitada sllega, et pidevalt minevikus elan ja endale valusaid hoope jagan? See ei muuda ju enam olnut.
Kuid kõige hämmastavam on üksikemaduse juures see, kuidas ma ühtäkki muutusin kõigi meestuttavate ühisomandiks. Kui ma abielus olles kuulusin vaid ühele isasele, kellel oli vabadus otsustada minu valikute üle ja neid kas heaks kiita või laita, siis nüüd on kõigil justkui õigus mulle nõu anda. Nii kuulen ma pidevalt seda, kuhu ma tohin või ei tohi kolida, kuidas ma peaks remonti tegema, mida ma tohin osta, kellega läbi käia, mida selga panna ja kuidas oma lapsi kasvatada. Täitsa põnev kohe! Lausa vägisi jääb mulje, et ma pole enam või äkki pole kunagi olnudki võimeline ühtegi mõistlikku otsust langetama.
Minu vallalisuse põlvest on piisavalt kaua aega möödas ja ma tõesti enam ei mäleta, kas ka siis, enne tanu alla saamist, kõik meestuttavad nii vabalt oma arvamust mulle peale surusid. Ma mõistan küll, et ega seda siis paha pärast tehta, ikka suurest hoolimisest. Pisut kummaline on see ikkagi. Nüüd on mul ühe mehe asemel terve meeskond. Vot seda tõeline üksikemadus tähendabki!
Lõpetuseks nii palju, et see pole roll millest ma neiupõlves unistasin või mida endale soovinud oleksin. Elu lihtsalt kulges nii, et tänasel päeval pean ma tegema ristikese lahtrisse "lahutatud". Võibolla on mul erakordselt vedanud, kuna ma pole sattunud makseraskustesse, depressioon, tänavale ega hullumajja ja mu lapsed pole lastekodus ega noorsootöötaja järelvalve all, kes teab. Ehk olen ma lihtsalt inimene, kes teeb elu ulatatud sidruneist limonaadi või minu puhul pigem hapudest viinamarjadest Pino Gris'd. Ometi ei saa ma öelda, et lahutus ja üksikemadus oleksid kõige kohutavamad asjad, mis mu elus on juhtunud. Sellel on oma võlu. Ehk mõni isegi teab, millest ma räägin.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar