Klienditeenindusest

Suurema osa oma tööalasest karjäärist olen ma olnud klienditeenindaja. Ma olen olnud vastuvõtu sekretär, tooteesitleja, müüja, puhastusteenindaja, lehekandja, kassapidaja. Enamasti olen ma nautinud oma tööd ja eriti seda osa, kus ma tunnen kliendi tänulikkust minu tehtud töö vastu.

Kui ma Pärnus eramaja piirkonnas lehti laiali kandsin oli mul üks klient, kes ootas mind kell pool viis hommikul oma maja trepil, et mulle värskeid saiakesi kinkida. Toidupoes kassapidajana kujunes mul üsna pea välja püsiklientuur, kes olid nõus kasvõi poole pikemas järjekorras seisma, peaasi, et just minu nimi kviitungile saaks trükitud.

Hetkel töötan ma ühes Eesti mainekaimas rõivakaupluses. Minu põhilisteks klientideks on mehed. Ärimehed. Ja nende ilusad, edukad, peenetundelised naised. Ja meil on sise-eeskiri. Me ei tohi olla ülepakutult tuttavlikud. Me ei tohi valju häälega naerda. Me ei tohi olla pealetükkivad. Me ei tohi kliendiga koos riietuskabiini ronida. Ja veel sada muud reeglit. Mina olen rikkunud kõiki neid ettekirjutusi. Ma ei tee seda tegelikult teadlikult. Täiesti kogemata avastan, et ma olen kellegi võhivõõraga kahekesi meeter korda poolteist riietuskabiinis ja kiidan seda, kui ilus ta tagumik nendes teksades välja näeb.

Tavaliselt ma ise ei saa arugi, et olen järjekordselt midagi kohatut teinud, kuid kolleegide šokeeritud pilgud minu suunas, toovad mu maa peale ja ma mõistan, et olen järjekordselt piiri ületanud.

Algul see väga hirmutas mind. Samas ma tean, et olenemata sellest, kas ma müün juustu, teenust või jopet, on minu kliendile lähenemisstiil pisut ekstsentriline. Tänaseks päevaks olen ma arusaamisele jõudnud, et ma olen juba nii kaua sellist vabadust endale lubanud ja selle positiivseid vilju tunda saanud, et ma mitte ainult enam ei oska vaid ei suvatse oma müümistaktikat muuta. Ja nii võin ma endale teenindajana lubada kohatut familiaarsust, teatud vulgaarsust ja isegi nahaalsust aga see kõik kokku annab mingi kummalise retsepti ja ma ei saa just klientide puuduse üle kaevata.

Aga kes teab. Praegu olen ma veel noor ja võrdlemisi kenake ja sellistele antakse palju andeks. Mõne aasta pärast olen ma kibestunud vanatüdruk, kes ei oska enam silmi värvida ja kelle vööümbermööt on hirmuäratavalt avaraks paisunud, siis ma hakkangi korralikuks. Ei tee silma, ei saada kahemõttelisi signaale, olen kuiv ja taktitundeline. Jah, ühel päeval.

Senikaua, kui see päev kord saabub käin ma kauplustes kogemusi korjamas, et ma täpselt teaks kuidas tuleb käituda.  Nimelt oli mul hiljaaegu üsnagi ebameeldiv kogemus ühes Tallinna ehituskaupluses. Juhtusin sealt kuu tagasi tolmuimeja ostma. Ostsin enda meelest kohe korraliku, millega tohib ehitustolmu imeda ja mis loodetavasti paari kuu pärast katki ei lähe. Müüja rääkis mulle kenasti kõikidest plussidest ja otstarvetest ja oli igati professionaalne. Ostsingi siis selle hiiglase, mis kaalus 8 kilo ja vedasin ta käe otsas koju. 

Kodus lõin masinale kohe hääled sisse ja kukkusin koristama. Umbes 30 minutit hiljem käis välk ja pauk, mootorist kostis hirmsaid hääli ja tuba täitus kohutava lehaga. Isegi mina, kes ma teadupoolset pole teab mis tehnika geenius, mõistsin, et mootor on tõenäoliselt läbipõlenud. Esimesel võimalusel toimetasin aparaadi tagasi poodi. Sel korral teendindas mind pisut üle keskealine tumeda lakaga naisterahvas. Kohe kukkus ta mind ründama. "Mis te temaga tegite?" küsiti minult. Mis mõttes? Asfalti käisin maha panemas, mida siis veel. Nemad saadavad ekpertiisi ja siis mulle öeldakse, mida ma täpselt valesti tegin ja siis me vaatame mis saab. Selle peale teatasin mina, et millal see juhtuda võiks kuna mul pole ka võimalik nii rasket asja pidevalt käe otsas edasi-tagasi tassida. "Oih, see pole veel midagi, ma olen oma elus ikka nii palju tassinud." Siis sain ma juba kurjaks. "Mul on teie üle väga hea meel aga ma olen nimelt nelja lapse ema oma elus piisavalt asju tassinud ja mina enam eriti ei tahaks." "Ärge ärrituge!" Ma ei ärritukski, kui te mind ei provotseeriks. Lõpuks sain teada, et minu tolmuimeja saab korda nädala jooksul.

Möödus kaks ja pool nädalat ilma, et keegi oleks minuga  ühendust võtnud. Kuna mul nagunii kodus remont käib ja mul poodi asja oli, astusin ka tööriista osakonnast läbi, et küsida oma imuri eluolu kohta. Taas ootas mind ees imemeeldiv klienditeenindaja. Lõin oma paberid letile ja ütlesin, et nüüd ma küll juba nõuan mingit lahendust, sest mul on kodus remont ja tolmu kõik kohad täis aga teie hoiate minu tolmuimejat pantvangis. 
"Kaua te ootate?" 
"Kolm nädalat juba!" 
"Kas ikka kolm nädalat?" Nii taktitundeline!
Teenindaja jätkab: "Ma mäletan teid küll, käisite siin kaebamas, kui raske elu teil on, neli last ja autot pole. Ja ma üldse ei vaadanud, kas teil tolmuimeja kott oli sees." Absurd. Ma olin nagu mingi varateismeline, kes on arsti vastu võtul ja peab tõestama et ta ikka oskab kondoomi banaanile õiget pidi peale panna. 
"Te ehk ei usu aga ma olen elus varem ka tolmuimejaga tööd teinud"
"No egas mina tea, mida te sellega tegite. Meile pole selle firma tolmimejaid kunagi tagasi toodud. "
Sel hetkel miski minus murdus ja ma ütlesin, et soovin rääkida vastutava isikuga.
"Ja mis tema teile teeb, parandab ise teie tolmuimeja ära või?"
Ma ütlesin, et temaga ma enam vestlust jätkata ei soovi ja ootan vastutavat isikut. Lõpuks kutsuti osakonna juhataja. Rääkisin oma mure. Meesteenindaja oli igati abivalmis ja osavõtlik. Samal ajal sisises paruness inetusi minu isiku aadressil. Ma kordasin, et ei soovi temaga enam sellel teemal rääkida. Süüdistused jätkusid. Lõpuks sai isegi meesterahval kõrini ja ta palus, et "Valentina" lahkuks. Valentina lahkuski ja minema kõndides hüüdis mulle veel meelitusi. 

Kolmandat korda oli mul veel õnn temaga kohtuda. See oli päev, mil ma lõpuks oma uuele tolmimejale järele läksin. Ekspertiisi käigus selgus, et mootoririke oli sellevõrra ulatuslik, et parandamine oleks olnud ebamõistlikult kulukas. Noormees, kes minuga sel korral tegeles oli üsna meeldiv ja lisaks uuele tolmimejale sain ma ettevõtte poolt vabandused ja ka komplekti tolmimeja kotte. Siis tuiskas kohale minu kullakallis Valentina ja kiskus kotid oma sülle hüüdes üle terve kaupluse, et ma juba sain sellised, kui esimese tolmuimeja ostsin. Ma tundsin ennst vargana ja ma olen veendunud, et selline mulje jäi ka ülejäänud kolmekümnele inimesele, kes juhtusid 50 meetri raadiuses olema.  Õnneks teised teenindajad selgitasid talle, et ostes tolmuimeja ostsin ma tegelikult komplekti ja seetõttu saan ka need õnnetud kotid kauba peale. See oli minu viimane kokkupuude antud naisterahvaga. 

Ei teagi nüüd kas nutta või naerda kõige selle peale. See kogemus oli solvav, alandav ja diskrimineeriv. Ma ei pea siinkohal mainimagi, et sinna poodi mul enam asja pole. Kõige solvamam asja juures on see, et olen aastaid selle poe klient olnud ja kõik oma tööriistad ja ehitusmaterjalid just sealt ostnud ja nii siis koheldakse oma püsikundesid! Kaitsku Jumal meid kõiki selliste teenindajate eest. Aamen.