Ma olen kontrollfriik. Mul on alati olemas plaan A, B ja igaks juhuks ka plaanid C ja D. Ma ei salli teadmatust. Iga minut minu päevast peab olema planeeritud ja väiksemgi plaanimuudatus viib mind endast välja ning mul läheb päris kaua aega enne, kui ma suudan ennast koguda ja taas normaalselt funktsioneerida. Või vähemalt selline olen ma olenud suurema osa oma elust.
Kõik see muutus umbes aasta tagasi. Kui keegi oleks mulle aasta ja paar kuud tagasi öelnud, et ma tänasel päeval istun just siin, selle kirjutuslaua taga ja kirjutan oma blogisse neid sõnu, oleksin ma öelnud, et tegemist on kehvemapoolse ulmega. Ja ometi olen ma täna just siin ja kõik see on minuga päriselt juhtunud. Ning suurem osa kogetust pole olnud minu valik, lihtsalt elu on mu juhtinud siia.
Eelmisel kevadel olin ma abielus. Täiskohaga koduperenaine. Elasin puuküttega korteris. Minu elu koosnes üksteisele identsete päevade hommikust õhtusse veeretamisega. Hommikusöök, lasteaed, pood, lõuna, kodu, kool, õhtusöök. Igal esmaspäeval "Leibur", teisipäeval "Meeleheitel koduperenaiste" uus osa, kolmapäeval koristamine, neljapäeval turul käik, reedel külalised, laupäeval seks oma mehega, pühapäeval triikimine. Ja nii päevast päeva ja kuust kuusse. Korra aastas (pulma aastapäeval) käisime kinos ja väljas einestamas. Ja see sobis mulle. Ma olin õnnelik. Või, noh, ma vähemalt arvasin seda.
Ja siis ühekorraga see kõik muutus. Polnud enam üksluiseid päevi, mil ma ootasin oma meest töölt koju. Ma pidin ise tööle minema. Täistööajaga, mitte lihtsalt taskuraha teenimiseks vaid selleks, et ära elada. Ja ma olin nii õnnelik, kui ma kohe tööd leidsin. Töö sel perioodil aitas mul mitte koost variseda. Ma olin sunnitud igal hommikul ärkama, ennast pesema, sööma. Mis siis, et kogu suve koosnes minu menüü põhiliselt ergutitest, energiajookidest, rahustitest ja unerohtudest. Aga ma jäin ellu. Tänaseks meenutavad seda perioodi vaid riidekappi põhja kogunenud riided, mis on mulle kaks numbrit liiga suured ja peotäis tablette, mille "parim enne" kuupäev hakkab lähenema.
Selle aasta jooksul olen kohtunud tohutul hulgal uute põnevate inimestega. Tööandjatega, uurivate ajakirjanikega, lastekaitsetöötajatega, advokaatidega, mustkunstnikega, lavastajatega, resizööridega, näitlejatega, suhtekorraldajatega, kirjanikega, tõlkijatega, fotograafidega, päästeametnikega, politseinikega, parameedikutega, baarmenidega, ettevõtjatega ja veel igasuguste muude tüüpidega kellega minu teed poleks vana eluviisi jätkates kunagi ristunud.
Seega kokkuvõtte eelnevast on järgmine: ma olen aasta jooksul kaotanud 10 kilo, prillid, lahutanud 13 aastat kestnud abielu, elanud üle närvivapustuse, kohtunud vapustavate inimestega, armunud imelisse mehesse, jäänud ilma sellest mehest, matnud isa, muutnud elukohta, üleelanud tulekahju, muutnud elukohta, töötanud kolmes erinevas ettevõttes, välja nuputanud, mida ma tahan oma elus saavutada ja hakanud selles suunas tegutsema.
Ja teate mis, see on olnud imeline teekond. Selle teekonna jooksul leidsin ma lõpuks iseenda ja olen õppinud ennast armastama. Ning ma olen õppinud armastama elu. Selle õppetunde, meeletusi, keerdkäike, ootamatusi, üllatusi, tragöödiaid, komöödiaid. Kõige selle keskel olen ma kogenud nii palju õnne. Selle aasta sisse mahtus perioode, mil ma tundsin nii suurt rõõmu, et see oli kohatu. Kuigi see on hirmus klišee ning tõenäoliselt mingist filmist varastatud mõte, ma olin nii õnnelik, et see oleks pidanud seadusega keelatud olema.
Niisiis, mu kallis lugeja, planeerimine on täiesti kasutu ja mõtetu tegevus. Naudi seda, mida elu sulle pakub. Öeldakse, et parimad asjad elus on tasuta. Kindlasti. Ma täiendaksin seda ja ütleksin, et parimad asjad elus juhtuvad siis, kui sa neid kõige vähem ootad. Elu tuleb elada, mitte planeerida, sest siis oled sa keskendunud vaid sellele, mis kõik ei läinud plaanipäraselt selle asemel, et näha kõike seda ilu, mida elu pakub sulle sinu luhtaläinud plaanide vahetuskaubaks
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar