Iseseisvusest

Me oleme imeliselt valmistatud. Meile on kingitud imelised võimed ja vabadus. Valikuvabadus kasutada oma võimeid nii nagu kõige õigemaks peame. Me hakkame sünnist saati liikuma iseseisvuse poole. 

Lapsevanemana on mul olnud au vaadata kõrvalt oma laste teekonda selle vabaduseni. See algab väikestest asjadest. Üks märgatavamaid verstaposte on see kui laps hakkab kõndima sest nüüd saab ta ise otsustada kuhu minna ja ei sõltu ainult oma vanemate suvast. Peagi saab see väike inimene aru, et kuigi see vabadus on märkimisväärne on see siiski piiratud. 

Järgmine verstapost on lasteaed. Iga vanem on tundnud seda kummalist segu uhkustundest ja hirmust, et su laps ei vaja sind enam, kui ta esimest korda läheb lasteaia rühma nii, et unustab sulle järele lehvitada ja sina seisad seal oma õhukese talvemantliga lörtsis ja tuules ning vahid - kael kange - teise korruse akent. Üksik pisar veeremas mööda põske tõmbad mantlihõlmad koomale ja kõnnid lasteaia väravast välja, mõeldes, et kui rumal võib üks inimene ometi olla, seda sa ju oled kõik need kuud oodanud, et su laps jääb ometi rühma ilma suurema draamata ja nüüd kui see päev on saabunud tunned sa et oled millestki väga väärtuslikust ilma jäänud. See on ametlik, su laps ei vaja sind enam. Aga loomulikult pole see päris nii. Sellele järgneb kooli minek, sõprade juures aja veetmine, reisid teise linna, keskkool, esimene töökoht ja lõpuks kolib see väike inimene sinu juurest alatiseks kellegi teise juurde ja saab oma pere ning hakkab ise kellegi teise eest hoolitsema. 

Iseseisvumine on protsess. See võib olla pikk ja väsitav aga see on pöördumatu. Olles selle ükskord lõplikult saavutanud ei anta seda enam kergekäeliselt ära.

Mõnikord harva, kui me kohtume kellegi väga erilisega, või vähemalt arveme, et oleme kohtunud kellegi erilisega, oleme nõus seda vabadust loovutama. Mõni rohkem, teine vähem. Me nimetame seda abieluks. On igati tervitatav, et abielus olles ei saa me enam endale samasugust vabadust lubada kui üksi olles. Aga mis siis kui kooselu muutub kuldseks puuriks kuhu me ennast vabatahtlikult lukustanud oleme? Kus iga meie tegu, sõna ja isegi mõte on kellegi teise genereeritud? Kus me ühel hommikul vaatame peeglisse ja küsime endalt, kes sa oled? Kuhu on kadunud see inimene, kes oli tuntud oma naeru poolest ja nüüd ei suuda ta isegi siiralt naeratada, sest ei ole kindel kas see ikka heaks kiidetakse või tuleb selle tagajärjel karistust kanda?

Suur õnn on leida inimene, kellega koos me ei pea oma vabadusest loobuma. Oleme siis hoolikad, et me ise kellegi teise vabadust kärpima ei hakka.