Ealistest iseärasustest

Kellegile ei meeldi vanemaks jääda. Sellega kaasneb igasuguseid ootamatuid muutusi mida me ei oska endale ettegi kujutada. Me kõik loodame, et meie oleme nendest vähestest õnnelikest, kes ka vanaduses on kenad ja tegusad ja kui me oleme iroonilised, siis ütleme, et me loodame noorelt surra. Live fast, die young and leave a good looking corpse.

Ma pean ütlema, et vanurid ajavad mind kohati täiesti hulluks. Paljudel neist pole enam mingisugust reaalsus taju, nad unustavad ära kõige elementaarsema viisakuse ja ajavad taga enda hüpoteetilisi õigusi. Loomulikult ei saa päris lõpuni kindel olla et nad juba oma elu parimatel aastatel polnud hirmsad mölakad ja vanuse lisandudes on nende halb käitumine lihtsalt hoogu juurde saanud. Kui ma näiteks ennastki vaatan siis olen vanuse lisandudes ainult ebameeldivamaks ja ülbemaks muutunud. Kui ma nooremana julgesin oma halba tuju ainult pimedas toas teki all päevikusse kirjutada siis nüüd võin ma vabalt valju häälega bussis võõraste inimeste harjumusi ja valikuid kommenteerida. Kujutate ette, kuidas ma kaheksakümne kolme aastaselt oma puukepiga trollis soojemat istekohta nõudma hakkan, mina küll kujutan.

Aga sinna on veel mõned aastad aega. 

Ma olen piisavalt juurelnud selle üle kuidas noortele pannakse igasuguseid piiranguid. Sa pead olema kaheteist aastane, et autos juhi kõrval istuda. Sa pead olema neljateist aastane, et suguelu elama hakata. Sa pead olema kaheksateist aastane, et autot juhtida. Mõnes riigis pead sa olema kahekümne ühe aastane, et alkohoolseid jooke tarbida. Üldiselt olen ma täiesti nõus kuigi minu maailmas oleksid piirangud tunduvamalt rangemad. Näiteks, ei saa ma aru sellest, et kes kujutas endale ette, et kui sa pole veel piisavalt vana et alkoholi ja tubakat pruukida, siis kuidas on okei, et sa võiksid riigi silmis juba lapsevanem olla, kui sa pead tegelikult olema vähemalt kuueteist aastane, et täiskohaga tööle asuda. Aga kes siis sinu peret ülal peab kui sa töölegi ei tohi asuda? Vastuolu? Või on eesti riik tõesti oma iibe pärast nii mures? 

Aga kui astuda sammuke kaugemale, siis võiks ka mõelda vanuse ülempiiridele. Näiteks, et üle neljakümne viiesed ei tohiks sünnitada. Üle seitsmekümnesed ei tohiks omada sõiduki juhtimisõigust ja üle kaheksakümnesed ei tohiks omada järelvalveta ligipääsu internetile. Tõstke nüüd muidugi kisa ja esitage soovolinikule kaebus. Selleks ajaks kui ta minuni jõuab olen ma juba ammu vastutusvõimetuks tunnistatud. Aga kui te korraks võtaksite arvesse minu argumente, siis ehk näeksite, et ma pole põhjendamatult sallimatu. 

Iga terve mõistusega inimene saab tegelikult aru, et mida vanemaks naine saab seda vähem kvaliteetsed on tema munarakud ja iga aastaga kasvab võimalus sünnitada puudega laps. On siis meile tõesti nii hädasti vaja neid kuuekümne aastaseid emasid, kes oma lapse esimesse klassi viivad? Või siis neid õpilasi, kes pärast tunde lähevad oma eakate vanemate mähkmeid vahetama? 

Või auto juhtimisest. Pole mingi saladus, et vanuse lisandudes reageerimiskiirus väheneb, silmanägemine pole enam see ja tähelepanuvõime mandub. Iga autojuht on kokku puutunud eakate kaasliiklejatega kes põhjustavad liikluses ohtlikke olukordi ise seda taipamata. Ma ei hakka nõrgast südamest üldse rääkimagi. 

Ja mis puudutab interneti kasutamist. Iga päev puutun ma kokku vanema generatsiooni esindajatega, kes oskavad küll internetist kaupa tellida ja selle eest oma krediitkaardiga tasuda aga see mida nad tellisid ja kas see ka õigele aadressile saadeti jääb neil tihti segaseks. Täiesti tavaline on see kui klient kaebab, et pole tellitud kaupa kätte saanud ja hilisema juurdluse käigus selgub, et ta lihtsalt unustas, et kaup jõudis juba mitu nädalat tagasi kohale. Või ka vastupidi, et klient helistab ja ütleb, et mulle tuli teilt pakk aga ma pole tellinud, ometi ikkagi tellis. Nad on lihtsalt segaduses.

Loomulikult ma tunnistan, et alati on olemas erandeid. Ja nii nagu mõni neljateist aastane ongi piisavalt küps, et peret luua on mõni kaheksakümne aastane täie tervise, võimete ja mõistuse juures, et järglasi saada, autoga tööle sõita ja IT idufirmat majandada. Aga olgem ausad, see on ikkagi erand. 

Miks ma seda kirjutan? Ausalt, ma kardan vanaks jääda. Ma juba kujutan ette kuidas mu lapselapsed veeretavad mu kondise reumast moondunud jõuetu keha ratastoolis kevadisele jääle ja jätavad sinna sula ootama, sest ma olen muutunud kasutuks ja häirivaks. Mu ainus lootus on, et ma olen selleks ajaks juba seniilne ega taipa, mis toimub. Jah, armas lugeja, eluea pikendamisel on ka varjupool.