Koolikiusamisest

Sügis on hoogu kogumas ja tuhanded lapsed Maarjamaal on asunud taas kooliteed käima. Nagu kellavärk, kohe kui kased hakkavad kolletuma ja hommikul on aknal udupiisad, hakkab meedia koolikiusamisest pasundama. 

Muidugi on see probleem. Seda esineb aina rohkem ja julmemalt. Keegi pole kaitstud. Kiusamise ohvriks võid langeda siis kui sa oled liiga lühike, liiga pikk, liiga kõhn, liiga paks, liiga tark, liiga rumal, liiga vaena, valest rahvusest, isegi siis kui sul on naljaka või vähem naljaka kõlaga nimi mida annab käänata ning väänata. Ise olen ma olnud nii kiusatav, kui kiusaja. Loomulikult tagantjärele meenutades on pigem meeles see, kui ma ise ohver olin aga seda, kas minu mürgised väljaütlemised kiusatavatele eluaegsed armid on jätnud, peab küll nende endi käest küsima. Kuigi arvestades, et minu tagasihoidlikud sõbrakutsed sotsiaalmeedias on jäänud vastamata, näitab see ometigi midagi. 

Ma olen mõelnud sellele, et kust üldse tekib kellegil mõte teist inimest avalikult alandada? Miks arvab üks inimene, et ta on kuidagi parem kui teine inimene. No mis siis, et ta on pärit vähemusrahvuslaste hulgast? Mis siis, kui tema vanemad on otsustanud Soome mitte kolida ja ei suuda oma lapsele kõige moodsamaid nutiseadmeid võimaldada? Mis siis kui tal on raskevõitu jalad ja ümaram tagumik ega jõua teistega staadionil sammu pidada? 

Jah, kiusamisest räägitakse palju aga nagu ka muudes eluvaldkondades, kiputakse tegelema tagajärgedega ja mitte põhjustega. Nimelt, sõbrad, olen ma jõudnud arusaamisele, et kõik kiusamine, mis koolis aset leiab on täiskasvanute algatatud. Lapsed nimelt ei vali sõpru kõhuümbermõõdu või rahakoti paksuse järgi. Neid ei huvita mis firma tennised sõbral parasjagu jalas on. Samuti ei hooli nad vähimatki sellest mis värvi on sõbra nahavärv või mis keeles ta huraa hüüab kui on palli väravasse löönud. Hoolima hakkavad lapsed nendest asjadest siis kui nad märkavad, et isikute vahel vahe tegemine kuulub täiskasvanu maailma juurde. Ja kõik lapsed tahavad ju ometi kiiresti suureks kasvada. Ja nii see kiusamine algab. Sa oled paha, sest sa pole selline nagu mina.

Miks ma sellest kirjutan? Loomulikult kuna kiusamine on ka minu väikest imelist maailma puudutanud. Kiusamine lähtub sedapuhku minu keskmise poja klassijuhataja poolt. Saaga sai alguse möödunud sügisel, kui klassijuhataja poolkogemata teada sai, et poiss kasvab üksikvanemaga peres. Ühtäkki oli ta süüdi kõik võimalikkes korrarikkumistes ja skandaalides. Kuna ma pole oma laste suhtes kunagi üleliia leebe olnud ja tunnen süüdistatavat isiklikult juba sünnist saadik, siis teatud hulgal kriitikat olin ma valmis taluma. Ometi piinas mind küsimus, et kui ta on tõepoolest vastutav nii mitmete pahategude eest, siis miks ei ole mind juba kooli direktori jutule kutsutud. Lisaks see, et hinded on poisil üle keskmise head. 

 

Okei. Võibolla pole see parim näide õpetaja kiuslikusest. Aga minu meelest on tähelepanuväärne, et lisaks minu lapsele on tema klassis veel kolm luuserit ning üllatus, üllatus kõik neli kõnealust poisslast, kes on suuremal või väiksemal määral alati tulipunkti keskel, on sarnaselt minu pojale, pärit üksikvanemaga perekonnast. On see kokkusattumus või õpetaja poolne diskrimineerimine? Igaüks otsustab ise. Samalaadset kohtlemist mäletan ma ka oma koolipõlvest. Mäletan selgesti matemaatika õpetajat, kes viitsis juhendada ainult neid, kes niigi oskasid ja ülejäänute kohta ütles, et teist saavadki litsid ja kriminaalid, milleks teie peale aega raisata. Mäletan geograafia õpetajat, kes pani poistele järjekindlalt kolmesid ja tüdrukutele, kes kandsid nabapluusi, eranditult viisi, see kas ainet oskasid või mitte, polnud määrav, sugu ja seksapiil olid. Ma olen veendunud, et kõigil meil on samalaadesid lugusid jagada. Ühele õpetajale olime lemmik ja teisele pätt. Faktor, mis selle otsustas omas vähe ühiseid alleele meie reaalsete oskustega.

Mida ma tahan teile südamele panna? Püüdkem tõusta kõrgemale sellest tasemest mille põhjal meid koheldi. Ehk on siis lootust, et meie lapselapsi koolis vähem kiusatakse.