Sõnadest

Mul oli kunagi sõber, kes oskas igast olukorrast ennast puhtalt välja rääkida. Kui talt midagi konkreetset küsiti siis oli tal kombeks rääkida ilusat ümmargust juttu ja küsijal jäi mulje nagu oleks ta oma küsimusele vastuse saanud. Alles hiljem, kui oli aeg lubatu ellu rakendada küsis ilusa jutu rääkija, et kuule aga seda ma sulle küll ei rääkinud; tuleta meelde mida ma sulle tegelikult ütlesin. Kuna ma ise olen naiivselt otsekohene ja üsna pika taibuga, läks mul päris mitu aastat enne kui see muster mulle kohale jõudis. Lõpuks olin ma juba nii osav, et oskasin juttu kuulates kuulda seda mida mulle tegelikult öeldi selle asemel, et kuulata seda mida ma kuulda tahtsin.

Sõbrast olen ma tänaseks päevaks ilma aga harjumus kuulata tegelikke sõnu on visa kaduma. Ma arvan, et see on ellujäämise seisukohalt äärmiselt oluline.Kuigi mulle meeldib mõelda, et kõik inimesed on ilusad ja head, siis reaalsus on paraku midagi muud.

Vaadake, sõbrad inimesed valetavad. Kohe uskumatult palju ja minu arvates täiesti põhjendamatult. Mõnel on lausa harjumus valetada. Ühes populaarteaduslikus saates nenditi, et lapsed hakkavad valetama juba kahe aastaselt ja keskmine inimene valetab kümneminutilise vestluse jooksul umbes kolm korda. Päris tihti, kas pole. Valetamise kohta oli mul tegelikult ka üks põhjalik lugu kirjutatud aga see on jäänud avaldamata. Valetamisele ma täna ei keskenduks. Ma ütlen ainult niipalju, et kui te tahate patoloogilist valetajat ära tunda, siis see on inimene, kes teid alatasa valetamises kahtlustab ja süüdistab, meil on ju kombeks hinnata inimesi vastavalt iseenda rikutuse astmele.

Aga rääkida nii, et mitte midagi ei ütle ja samas ei valeta ka otseselt, see on kunst. Üks asi on ära õppida kuidas sellist vestlusstiili ära tunda ja ennast selles kehtestada, hoopis teine tera on ise samamoodi vestlust juhtida, et kasutatakse ilusaid pikki sõnu ja kuulajale jääb mulje, et vestluspartner on just lubanud täita kõik ta salajasemad südamesoovid ning serveerida need hõbevaagnal. Kuigi ma pean tunnistama, et see on madal ja alatu siis oleme ilmselt kõik nõus, et elus tuleb ette olukordi, kus sellisest oskusest oleks oi kui palju kasu.

Nagu öeldud, mina ei oska keerutada, ei oska valetada ja lisaks eeltoodule on kõik mu emotsioonid näkku kirjutatud. Ma ei pea isegi suud lahti tegema selleks, et kaaslane teaks mis ma temast arvan. Ma olen veendunud, et kui ma poleks omaenda häälekõlast nii suures vaimustuses, siis ei peaks ma kunagi suudki avama selleks, et inimesed teaksid minu arvamust.