Ilust

"Scarlett O`Hara ei olnud tegelikult ilus, aga ta võlu võimusesse sattunud mehed mõistsid seda harva." Need on minu kõigi aegade lemmikuma raamatu avasõnad.  See on teadmine, millega ma ise ennast olen üles kasvatanud. Nimelt, et minu väärtus, ei seisne minu välises ilus. Nagu lugeja on juba selgusele jõudnud, ei seisne see ka minu sisemises.

Öeldakse, et ilu on subjektiivne. Et see on vaataja silmades. Seda ei kannata patta panna (muuseas, palun selgitage mulle, mida see õigupoolset tähendab?). Koledad naised lohutavad ennast ütlusega, et sisemine ilu on see, mis tegelikult loeb. 

Meeldib see meile või ei aga osad lihtsalt on ilusamad, kui teised. Neil on veatu nahk, pikad siredad sääred, kikkis rinnad ja kõhulihased, millelt võib sushit serveerida. Me teised kõik vihkame neid. Ja siis enda rahustamiseks ütleme, et nad on raudselt vastikud isiksused, nende ilu on kirurgide töö tulemus ja lisaks eelmainitule on nad kindlasti nagunii rahulolematud ja õnnetud. Olles end piisavalt rahustanud läheme ja osame veel ühe pluusi suuruses 46, kortsukreemi mis nagunii ei aita ja lubame, et homme lähme trenni, ausalt.

Me oleme kõik näinud pilte kuulsustest, kes ei suuda naeratada, sest nende nägu on botoxit täis süstitud, kelle keha on pärast kolmanda lapse sündi endiselt sale ja armivaba ning kelle ninakuju on pärast pikka "haigust" imeliselt uue kuju saanud. "Vastik vaadata! Fu! Mina küll kavatsen väärikalt vananeda." Tobukesed, sellist asja nagu väärikas vananemine pole lihtsalt olemas.

Las ma räägin teile natuke "väärikusest". Teie kõrvakuulmine langeb - naabrid kaebavad aga ma ei kuule ju kuidas Alejando Isaurale abieluettepanekut teeb. Silmanägemine tuhmub - nooruses ma lugesin nii palju aga praegu enam ei saa. Kordinatsioon hääbub - teie naerate aga ma pean! esimesena bussi peale saama, muidu jään ma sellest maha. Haistmine väheneb - ei, ma ei lehka, alles ülemöödunud nädalal käisin kaenlaaluseid pesemas. Maitsmismeeled võivad alt vedada - ei ole see vorst halb veel midagi, need kuupäevad ongi ainult lollidele pandud. Seoses sellega väheneb teie isu - pole mul vaja midagi, kodus alles ju sõin võileiba. Aga kuna teil hambaid nagunii pole, siis see on tegelikult hea asi - lähen täna Konsumist läbi, seal proteesiliim kolmkümmend senti odavam. Rüht pole enam see, mis nooruses - riided on kuidagi suureks jäänud, olen vist alla võtnud. Gravitatsioon teeb ka mujal oma tööd - kui ma noor olin, oi, millised üle-küla-tissid mul siis olid, kõik poisid tahtsid minuga simmanil tantsida. Mälu tuhmub - sina küll minu tütar pole, minu tibuke on alles väike ja palju ilusam kui sina. Ja ähmastub - mul teises toas elab üks mees, kes mult raha varastab, ma ise nägin (põhineb päriselu lool, kus mees nägi peeglist, kuidas ta kappi peidetud raha ühest kohast teise peitis). Ja kaob - ma olen nii väsinud seismisest aga ma ei mäleta, kuidas istuda.

Nii väärikas, et lihtsalt kuku pikali! Mina kavatsen küll nii palju kui võimalik sellisest tulevikust eemale hoida. Kuna minu suguvõsa naised on kõik ebatavaliselt elusuutlikud, siis olen ma loobunud lootmast, et noorena suren. Seega kõigi kättesaadavate vahenditega kavatsen ma vanaduse vastu võidelda. Kreemid, süstid ja lõikused, olge valmis, siit ma tulen! Sest ühest asjast olen ma aru saanud, et ilu võrdub noorusega.

Minuvanustele naistele öeldakse heal juhul, et "sa näed hea välja", "kunagi olid sa kindalasti ilus naine", "oma ea kohta oled sa veel täiesti kena".  Ma tean, et te naerate aga samahästi teate, et mul on tegelikult õigus. Kui veab, siis kolmekümneselt näete veel hea välja, neljakümneselt kena ja viiekümneselt meeldiv. Ilust võite ainult unistada. Teie kodu ja rõivad võivad olla ilusad, isegi juuksevärv ja küünelakk aga mitte mingil juhul teie ise.

On see see siis üldse oluline? On ju elus palju muudki, mille pärast uhkust tunda. Aga on. Ilu võrdsustatakse edukuse, õnne ja rahuloluga. Aga eelkõige noorusega. Kunagi üks eakas mees ütles mulle, et noored on kõik ilusad. Füüsiliselt atraktiivsed inimesed leiavad palju rohkem poolehoidjaid ja empaatiat, kui nende mitte nii kenad eakaaslased. Ja see kui minu käest küsitakse endiselt promillidega jooke ostes isikut tõendavat dokumenti, tekitab nii palju elevust ja enesega rahulolu, et ma kirjutan sellest veel mitu nädalat hiljem, justkui see oleks alles täna juhtunud. Mind peetakse nooreks, ergo mind peetakse endiselt ilusaks.