Kasvatusraskustest

Eile kurtsime sõbrannaga teineteisele seda kui ebaõnnestunud lapsevanemad me oleme. Üksteise võidu tõime välja selle, mis meie kasvatusmeetodites valesti on ja kui palju veel peab arenema, et osata vanemaks olemisest täit rõõmu tunda. Kuna me mõlemad oleme üksikemad siis meie väljakutsed on suures plaanis samad. Kohustused, mis traditsioonilises peres on jaotatud kahe täiskasvanud inimese vahel, on meie puhul kuhjatud õblukestele õlgadele. Me rabeleme ja rabeleme aga paremaks ei lähe justkui midagi. 

Ma tahaks öelda, et saame selle koormaga kenasti hakkama, sest väliselt tundub, et meil on kõik kontrolli all. Ükski meie lastest - kahepeale kokku on meil neid seitse - pole läinud kurjale teele, nad on hoolitsetud välimusega ja kõik tuttavad kiidavad üksteise võidu, kui tublid ja ilusad emad me oleme. Kui nad ainult teaksid mis toimub koduseinte vahel. Koduseinte vahel toimub kasvatustöö. Aga mitte selline, mida teised inimesed ette kujutavad. Koduseinte vahel on kasvatajateks lapsed ja kasvajateks täiskasvanud. Mu lapsed on maailma parimad kasvatajad. Pean mainima, et nad on väga kannatlikud, juba kolmteist aastat on nad minus arendanud kannatlikkust, enesevalitsust, lahkust, isetust, huumorimeelt, loomingulist lähenemist ja palju muud. 

Hommikuti lahkun ma kodust nii, et kõik nõud on pestud, voodid tehtud ja asjad ära pandud. Õhtul tulen ma koju ja mulle avaneb võimalus kõike seda uuesti teha. Nädalavahetusel lausa mitu korda päevas. Kui lastetu kolleeg pärast kaheksatunnist tööpäeva koju tuleb, siis ei oota teda reeglina ees midagi põnevat. Mina jällegi leian poriseid kummikuid igasugustest põnevatest kohtadest. Ma jõuan õhtu jooksul teha palju rohkem, kui minu lastetu kolleeg. Ma jõuan vaadata saadet ja iga kümne minuti tagant diivani pealt tõusta, sest on vaja kellegi pükstele nööp ette õmmelda, kellegile ujumismütsi otsida, kellegil pind sõrmest välja võtta ja kellegiga vene keelseid väljendeid õppida. Kõik minu suhtlemisvajadused saavad täidetud, sest ma saan nädalast nädalasse ja aastast aastasse samu fraase korrata - pane jope kappi, pese hambad ära, loe "Meelist", ära noki nina.

Vahel kui see kasvatustöö ära väsitab ja ma varakult sängi poen, et mõnda ilma värviliste piltidega raamatut lugeda, tulevad kasvatajad mulle järele, sest nende meelest pole ma veel piisavalt hästi kasvatatud. Ja nii nõutakse minu käest kell kolmveerand üksteist õhtul noodivihikut, 8 eurot sularaha teatripileti jaoks ja seda, et ma lahendaks ära maailma rahu puudutava dilemma, et kes homme esimesena arvutit saab mängida.

Ma tean, et mul on veel palju areneda ja järgmised kolmteist aastat on garanteeritud, et minu kõrval on ustavad ja kannatlikud kasvatajad. Kui siis lõpuks mõni neist isaks saab ja toob mulle lapselapsi hoida, siis olen ma valmis kasvanud ja minu lapsed saavad lõpuks ise kasvama hakata.