Haigusest

Kellegile ei meeldi haige olla. Haigus kurnab, väsitab, masendab ja röövib meilt tahtejõu. Liigagi sageli võib raske haigus röövida ka meie elu. Ühesõnaga, keegi ei taha haige olla. Või siiski?

Pean tunnistama, et minu elus on olnud perioode, kus ma olen lootnud, et jään haigeks. Näiteks koolis käies enne suurt kontrolltööd. Täiskasvanuna, kui puhkus on veel kaugel aga energiat ja soovi tööle minna lihtsalt pole. Sellistel puhkudel on väike palavik ja kurguvalu justkui taeva kingitus. Saab rahulikult välja magada ja jõuab lemmik seriaalid kenasti järelevaadata. Ja siis taas tööle naastes on mõnus puhanud tunne. Loomulikult kirjeldad kõigile kes kuulata jaksavad kui hirmus, paha ja halb sul oli. Tähelepanu keskel olemine on kõige selle juures justkui väike preemia.

Veider küll aga olen oma elus päris mitme inimesega kokku juhtunud, kes lüpsavad oma haigust nagu jaksavad just sel eesmärgil, et teiste tähelepanu ja kaastunnet võita. Näiteks mu endise kallima isa oli selline, kes igal võimalikul ja võimatul juhul jutu oma kehva tervise peale oskas juhtida. Inimesed, kes teda ei tundnud läksid sellest nii pöördess ja muudkui kiitsid takka et küll sa oled ikka tubli, et nii viletsa tervisega jaksad metsas tööd rügada, tundide kaupa jääaugu juures kala püüda ja mitmepäevaseid reise ette võtta. Kuigi ma ei kahtle, et see inimene tõesti haige oli, siis kummalisel kombel avaldus tema haigus iseäranis agressiivselt vahetult enne ebameeldivaid ettevõtmisi ja siis oli kindlasti hädavajalik mitmeks päevaks voodisse jääda.

Sarnast käitumismustrit olen ma ka teiste inimeste juures täheldanud. Näiteks saan ma igapäevaselt emaile klientidelt, kellest mõned lisavad iga oma kirja lõppu kirjelduse oma raskekujulisest vähist ja võimalusest, et nad võivad igal hetkel haiglasse sattuda. On ette tulnud isegi selliseid kliente, kes haigust ettekäändena tuues jultunult allahindlust nõuavad.

Loomulikult saan ma aru, et pikaajaline haigus on raske taluda ja see kurnab lisaks füüsilisele tervisele ka vaimu ja siis polegi ime, kui inimene kaotab reaalsustaju ning tema maailmas eksisteeribki ainult see hirmus haigus ning kõik muu, kaasaarvatud teised inimesed ja isegi lähedased muutuvad teisejärguliseks. Võib-olla selle inimese jaoks ongi see väike hetk mil kõik toas viibijad kogu oma tähelepanu temale ja tema haigusele pööravad ainuke helge asi selles päevas.

Sest olgem ausad, kui me oleme haiged siis me vajame teist inimest enda kõrvale rohkem kui uut imeravimit. Vajame lihtsalt kedagi kes silitab meie pead, ulatab kraadiklaasi ja toob uue tassi teed. Aga mida teha siis, kui meil pole seda inimest kes meie eest hoolitseks? Siis nõuamegi seda kaastunnet ja hoolivust võõrastelt. Kasvõi emaili teel. Kasvõi vägisi. Tunnistan, et see hakkab mulle vastu ja ei tekita mingit kaastunnet, põlgust tekitab. Aga ilmselt olen ma lihtsalt erakordselt südametu inimene.