Naiivsetest unistustest

Hiljuti mu sõbranna pahandas minuga ja ütles, et ma olen kohutavalt naiivne, kuna olles juba praktiliselt keskealine, usun ma ikka veel kogu hingest suurde romantilisse armastusse. Ta püüdis mind veenda, et kõik inimesed kasutavad teisi omakasupüüdlikel eesmärkidel ja sellist armastust, millesse mina soovin uskuda lihtsalt ei eksisteeri. Võimalik, et tal on õigus. Võibolla ongi armastusse uskumine sama otstarbekas kui uskuda haldjatesse ja jõuluvanasse. Aga ma ütlen teile sama mida ma ütlesin talle, ma usun, sest ma olen otsustanud sellesse uskuda. Ma ei saa endale lubada seda, et lõpetan uskumise, lootmise, unistamise.

Minu elus pole suuri eesmärke mille poole püüelda. Ma ei ole tegemas teaduslikke läbimurdeid. Ma ei ole arhitekt ega kunstnik. Keegi ei mäletagi mind kolmekümne aasta pärast. Kõik minu otsused on suuremal või väiksemal määral olnud ajendatud just sellest naiivsest usust armastuse võimalikkusesse. Ma olen otsustanud mitte leppida millegi vähemaga kui jooksen-ümber-kvartali-kiljudes-ekstaasist-kopsud-lõhki-armastusse. See on teadlik otsus.

Ma olen proovinud teisiti ja ma lihtsalt ei oska. Sooviksin, et oleksin selline nagu paljud minu tuttavad, kes on küünilised ja näevad elu ainult hallides alatoonides. Nende südameid ilmselt ei murta nii nagu minu oma. Nemad saavad rahulikult magada ilma, et nende enda mõtted neid hulluks ajaksid. Nad suhtuvad igasse ilusasse kogemusse üleolevalt ja põlglikult. Mina vaimustun siiralt ja lõpuni nii nagu laps. Tunnistan, enamasti on mul enda pärast väga piinlik. Ma saan aru, et see pole eakohane.

Unistamisel on väga võimas jõud meie üle. Unistused on need mis meid elus edasi viivad, ka siis kui mitte keegi meisse ei usu. Unistused on justkui eesmärgid, mille poole me liigume. Kui poleks unistusi siis kus me praegu oleksime? Ikka veel pimedas keskajas?

Kindlasti olete te märganud, et eesmärgid ja unistused millele oleme pühendanud suure osa oma elust on meile tunduvamalt väärtuslikumad, kui need saavutused, mis tulid meie juurde õnneliku juhuse kaudu. Inimene on nii ehitatud et ta oskab hinnata vaid seda, mille nimel on kõvasti higistanud.

Sama valem kehtib ka suhete kohta. Mul oli kunagi austaja, kes kõikidele takistustele vaatamata väga innukalt mu südant püüdis võita. Kord ütles ta isegi, et mida agaramalt ma tema lähenemiskatsete vastu võitlen seda õigem tundub temale see võitlus. Õnneks oli ta väga järjekindel. Teisalt on mul olnud kavalere, kelle vastu ma pole sugugi võidelnud ja kuigi auhinnaks oli üks ja seesama naine siis need mehed ei näinud mind kui auhinda vaid kui kergelt omandatavat objekti. Need suhted ei kestnud kuigi kaua.

Tagasi tulles unistuste juurde. Ma olen leidnud, et paljud minu kõige naeruväärsematest lapsepõlve unistustest on ühel või teisel moel täitunud. Minu jaoks oli selle avastuse juures kõige naljakam just asjaolu, et nii mõnedki topakad unistused olid täitunud ilma, et ma ise oleksin nende nimel teadlikult vaeva näinud. Justkui kunagi sai need unistused paberile kirjutatud ja rulli keeratud ning kitsast pudelikõrist sisse surutud ja vahusesse merelainesse visatud. Aastaid hiljem aga avastad, et adressaat elab kõrvaltoas.

Igal kevadel näen ma linna peal reklaamtahvlitel küsimust, mis on see üks asi mida sina ütleksid kooli lõpetajale. Igal kevadel on vastus sellele täpselt sama - unistage! Unistage suurelt, naeruväärselt ja lapsikult.