Päev pärast eilset

Mõni päev on kohe erilisem kui teised. Eile oli mul vaieldamatult parim päev selle aasta sees. Võimalik, et isegi mitme aasta jooksul. Juba hommik algas imeliselt. Naabrimees, kellel on viimaste nädalate jooksul väljakujunenud komme mulle igal tööpäeva hommikul lehvitada, jäi mind eile mitmeks pikaks minutiks imetlema, enne, kui oma Volvoga kohalt sõitis. Nii armas, et mailmas on vähemalt üks mees, kellele ma meeldin ilma meigita ja oma vanades väljaveninud ruudulistes flanell pidžaamades. 

Lasteaia kasvataja teatas, et minu kõige vähem andeka poja joonistus saadeti koos väheste väljavalitutega Keskraamatukokku näitusele. Korraks jõudsin mõelda, et kui hommik algab liiga hästi, siis edasi saab ainult halvemaks minna. Õnneks ma eksisin. 

Poes ostude eest tasudes teavitati mind, et mul on piisavalt boonusraha kliendikaardile kogunenud ja pean juurde maksma vaid mõned mündid. Töö juures ootasid mind klientide poolt heasoovlikud emailid. Keegi Wendy Hiinast saatis mulle elektroonilise tervituskaardi ja soovis ilusat tänupüha. Mis siis, et täiesti võõras inimene ja võõras püha, tore ikkagi. Ja siis päeva tipphetk - mu ülemus kinkis mulle tänutäheks tubli töö eest kaks kontserdipiletit minu lemmiklaulja esinemisele, koos lennupiletite ja hotellibroneeringuga vanal heal Inglismaal.

Pärast tööpäeva interneti pangas arveid tasudes jäi kontole rohkem raha, kui arvestanud olin. Lisaks maksis üks hea inimene võla ära ja ühel hetkel tekkis isegi tunne, et see kuu ma vist ei peagi vahetult enne palgapäeva makaroni ja vee dieedile minema.

Õhtu möödus mõnusas seltskonnas, hea toidu ja kosutava veini seltsis. Täiuslik lõpetus imelisele päevale. 

Ja siis saabus hommik. Ma ärkasin pool tundi enne äratuskella helinat, sest mu telefon tegi kummalisi hääli ja uuesti ma ei uinunudki. Lamasin seal pimedas toas ja mõtlesin. Mõtlesin, et milliseks kujuneb tänane päev. Kas tuleb see lihtsalt sündmustevaene argipäev või eriliselt halb päev? 

Vaadake, ma tunnen väga hästi seda Karma-nimelist mõrda. Kõik mis ta sulle ühel päeval kingib, võib ta ilma eriliste südametunnistuse piinadeta järgmisel päeval su käest ära krabada. Ta kingib sulle kuningliku balli piletid, aitab sul ennast lille lüüa ja saadab põsemusiga uksest välja. Järgmisel hetkel lükkab ta su trepist alla ja sa leiad ennast veriste põlvede, marraskil peopesadega ning alandatuna. Sa vaatad oma head sõbrannat Karmat, silmis vaid üks küsimus: miks? Ta kehitab ülbelt õlgu ja teatab ilma igasuguse empaatiata, sest ma lihtsalt tahtsin nii.

Jah, tunnistan, ma ei oska nautida head õnne. Ma oskan seda nautida siis, kui ma olen sellest juba ilma jäänud. Niikaua kuni see veel kestab olen ma halvatud paaniliset hirmust selle pärast, et kohe-kohe võetakse see minu käest ära. Ma püüan küll lähtuda põhimõttest, et ärge muretsege asjade pärast, mida te nagunii muuta ei suuda aga see ei tule mul kuigi hästi välja. Ma olen ju üleskasvanud mantraga, et igaüks on oma saatuse sepp ja oma õnne valaja. Ma oskan nautida vaid seda edu, mis järgneb otseselt minu ponnistustele.

Jah, meeldivaid üllatusi täis päevad on väga lahedad. Nende ainus miinus on see, et nad ei kesta lõputult.