Hiljuti kirjutasin sellest, kuidas kõik head ei saa parimagi tahtmise juures olla alati täiuslikult veatud. Ja igaühes meis peitub mitu inglit ja mõned deemonid. Tsiteerides klassikuid, me kõik oleme sibulad, meil on kihid. Mõnel meist on neid kihte rohkem ja teisel vähem aga me pole kunagi etteaimatavalt üheülbalised.
Mulle meeldivad rõivad. Ma naudin riietumist ning nendega enda väljendamist. Ma riietun vastavalt oma enesetundele ja nii on kohe kaugelt näha, kas ma tunnen end tütarlapselikuna, rõõmsameelsena, sensuaalsena, sportlikuna või tahan lihtsalt nähtamatu olla. Rõivad on esimene asi mida teised meie juures näevad. Mäletan korda, kui üks Eesti Päevalehe ajakirjanik arvas, et ma olen ürituste korraldaja. See oli päris naljakas, sest tol hetkel töötasin ma toidupoe kassapidajana.
See pole üldse esimene kord kui minu kohta on tehtud järeldus, mis on tegelikkusest väga kaugel. Kord näiteks arvas üks mees, et ma töötan Kaitseministeeriumis ministrina. Asjatu on mainida, et tegemist polnud just meie kauni rahva kõige helgema esindajaga. Talle piisas sellest, et ma kandsin ranget musta pintsakut. Aga, kui ma oleks kandnud maani lahtise seljaga kleiti? Oleksin siis sellepärast ooperilaulja?
Aga riietusega ongi lihtne inimesi segadusse ajada. Tegelikult on inimesi üleüldse suhteliselt kerge eksitada selle suhtes, kes me tegelikult oleme.
Mind peetakse automaatselt venelaseks, sest minu eesnimi on Ida Euroopas rohkem levinud kui seal, kust see tegelikult on pärit. Mind on töölt vallandatud, kuna mul on lapsed. Mind peetakse halvaks emaks, kuna ma käin regulaarselt juuksuris ja pole ohtlikult ülekaaluline.
Inimestele meeldib silte kleepida. Üks kližee ajab teist taga. Ja kui ühel või teisel põhjusel julged sa heakskiidetud standardite vastu eksida, tabab sind hukkamõist. Mõnikord harva teatud imetlus või isegi kadedus. Aga reeglina siiski halvakspanu. Kuidas julged sina olla teistsugune? Kes sa enda meelest oled, et müüte murrad!
Ma ei suuda meenutadagi kui tihti mind on nimetatud lõhestunud isiksuseks, skisofreenikuks, bipolaarseks ja mida kõike veel. Ma ei hakkagi väitma, et minu psüühikaga kõik korras on aga kes üldse on "normaalne"? Mul võib ju olla väljakujunenud käitumislaad aga kui olukorrad minu ümber pole normaalsed ei saa ju keegi eeldada, et mina ikka nagu klappidega hobune samas suunas edasi liigun. Et ellu jääda on vaja ennast vastavalt oludele mugandada.
Me ju pole vaid ühedimensioonilised. Meis on palju rolle, mida päev päevalt etendada. Me oleme kellegi laps, õde, naine, sõber, alluv, kohustus, kellegi muusa. Suurem osa meist on lausa professionaalsed artistid. Teised oskavad aasta aasta järel mängida vaid ühte rolli. Nad on selle hästi selgeks saanud ja kuigi on ka teisi pakkumisi tulnud siis nii lihtne ja mugav on seda sama järeleproovitud osa näidelda. Ja nii nad ongi pidevalt kurjategijad või ohvrid, kuningannad või hoorad, patused või pühakud.
Minu uus koostööpartner küsib mult päevas mitu korda, et kuidas mulle meeldib meie projekt. Ma vastan talle alati, et seespidiselt ma põlen. Praegu ta veel ei usu. Tema näeb minus tüüpilist vaos hoitud eestlast. Kui ta vaid teaks, et ükski eestlane ei arva, et ma rahulik ja tagasihoidlik olen. Ma rääkisin talle küll, et viimased kolmkümmend aastad olen ma kogu oma teadlikku olemusega treeninud ignoreerima kõiki oma emotsioone, et mind ainult omasuguseks peetaks. Ma olen õppinud oma häält taltsutama, et ma ei laulaks hommikust õhtuni. Ma käin pea iga päev ohtlikult kõrgete kontsadega, sest muidu ma lihtsalt tantsiks ja jookseks paigast paikka. Kaks aastakümmet teadsid kõik mind Katina. Ma värvisin oma tõmmu laka ligilähedaseks eesti lipu ühele kolmest värvist. Ja kõigest sellest hoolimata saab iga puhasttõugu eestlane juba kahesaja meetri kauguselt aru, et ma olen teisest liigist.
Ma võin võidelda kõigi väliste sümptomite vastu ja murda kõiki eelarvamusi. Lõpuks on ikkagi teatud hulk inimesi, kes sellest läbinäevad. Olgu sellel sibulal kuitahes palju kihte, päeva lõpus on ta ikka sibul, mitte, noh ütleme näiteks, apelsin.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar