Võrdsusest

Ikka ja jälle koperdan ma artiklitele, mis halavad naiste halvast elust võrreldes meestega. Naisi koheldakse ebaõiglaselt, neil on rohkem kannatusi, neil pole võrdseid võimalusi, neilt nõutakse rohkem ja nad saavad vähem palka. Usutavasti peitub neis kirjutistes omavõrra tõtt. Samas ei saa ma neisse täie tõsidusega suhtuda. Me ei ela ju ometi mõnes Lähis-Ida riigis, kus naised ei tohi kodunt väljudagi ning peavad burkasid kandma. Kui me lõpuni õiglased oleks, siis tegelikult elab suur osa maailma naissoost võrreldes eesti naistega tunduvamalt ebameeldivamates tingimustes.

Aga võib-olla olen ma lihtsalt eluvõõras ja ei tea asjadest midagi. Või on mul lihtsalt meeletult vedanud elus. Ausalt öeldes ei arva ma ,et mehed ja naised võrdsed on. Ja palun vabandust, kui ma kedagi solvan aga ma eelistangi seda, et naisi meestest erinevalt koheldakse.

Noorena ei väärtustanud ma naiseks olemist ja suhtusin sellesse kui takistusse tegelike võimaluste ees. Nüüd olen ma targem. Teoreetiliselt.

Ma ei ole nimelt selline inimene, kellel on pidevalt vaja midagi teistele tõestada. Ma ei pea plaane eesti esimeseks nais presidendiks saada. Mul pole lennukaid ärialaseid ideid, mida mul minu soo tõttu teostada ei lubata. Ma ei tunne vajadust jõusaalis samu raskusi tõsta või basseinis sadat meetrit sama kiiresti ujuda, kui mehepojad. Ma soovin tõepoolest areneda ja iseendale tõestada, et ma suudan küll kiiremini, kaugemale ja kõrgemale. Vahel on isegi üsna mõnus tunne, kui oled mõnele suguõele silmad ette teinud.

Aga milleks meestega ennast võrrelda? See on umbes sama loogiline, et kroonlühter hakkab ennast rauduksega võrdlema. Mõlemad kenad ja kasulikud aga kannavad endas täiesti erinevaid funktsioone.

Siis kui ma leppisin sellega, et meeldib see mulle või mitte aga mul on ainult see keha ja need hormoonid mis said viljastamisel kaasa antud, muutus mu elu palju lihtsamaks. Mingil hetkel ma avastasin, et naiseks olemise juures on väga palju varjatuid plusse.

Mõelgem korraks kõigi nende eeliste peale, mis naistel on meeste ees. Naistele tehakse nii palju ilusaid ja üdini naiselikke rõivaid ning aksessuaare. Naistele avatakse uksi. Neile tehakse välja. Neile ulatatakse käsivars libedal linnatänaval. Neile aidatakse mantel selga. Nad saavad teistega halvasti käituda ja vabandada seda kuu tsükliga. Nad võivad kriitilisel hetkel pea selga visata ja süüdimatult hüüatada: Oih, mul oli blond hetk! Miks peaks üks terve mõistusega inimene kõige selle vastu võitlema?

Tuletagem pisut meelde seda aega, kui ka meie mail valitses võrdsus-kõigile-filosoofia. Siis kui naised pidid sama palju tööd rabama nagu mehed, olgu nad või viimaseid nädalaid lapse ootel. Pidid koos meestega õlg-õla kõrval telliseid laudma ja traktorit juhtima. Identsetes vormi ja vabaaja rõivastes töötama ja elama. Olid naised tol ajal õnnelikumad? Tundsid ennast hinnatumana? Kas nad tegelikult tundsid ennast võrdsena ning hoidsid sealjuures pea kõrgel?

Võrdsus juba iseenesest on nii kohutavalt subjektiivne mõiste, et selle olemasolu või puudumise üle argumenteerida näib fundamentaalselt vale. Siiani parim lause mida ma võrdsuse kohta kuulnud olen pärineb George Orwellilt. "All animals are equal, but some animals are more equal than others". (Teile, kes te veel ei oska Google translate kasutada: kõik loomad on võrdsed aga mõned loomad on võrdsemad kui teised.) Mõni lihtsalt on võrdsem kui teised, olenemata soost.