Kuidas ma tööd otsisin

See oli umbes aasta tagasi, kui ma oma tollase tööandjaga pöördumatult tülli läksin ja lahkumisavalduse lauale panin. Muidugi oli alguses hirm, sest uut töökohta polnud ma isegi veel otsima hakanud. Aga kuna ma olen ikka selline hakkaja olnud ja omaenda käte peal istumine pole päris minu stiil, läksin koju ja hakkasin usinalt CVsid laiali saatma.

Päris palju saatsin. Üsna paljud kutsusid ka vestlusele. Kõik, kes on kordki tööintervjuul käinud teavad, kui hirmus kogemus see olla võib. Algatuseks üritad kindlaks teha, kes nendest saja kahekümne kolmest tööandjast sinu CV peale reageeris. Mina käisin päris mitmel intervjuul nii, et mul polnud halli aimu ka mis ettevõtte ja ametipositsiooniga tegemist on. Juhtus ka, et kusagil intervjuu keskpaigas sain aru, et ma ei tahagi tegelikult seda tööd.

Kui ma olin tööotsingutega juba mitu nädalat aktiivselt tegelenud, jõudis minuni teadmine, et kuigi ma hädasti tööd vajan, vajavad tööandjad mind rohkem. See oli minu jaoks pöördepunktiks. Minu suhtumine muutus. Minu lähenemine muutus. Mina muutusin. Ma ei läinud intervjuudele enam närvilise ja hirmununa. Ma läksin oodates, et tööandja mind jalust rabaks ja teeks pakkumise, millest mul on raske keelduda.

Ja teate mis, tööandjad hakkasid minusse täiesti teistmoodi suhtuma. Mitmel korral juhtus, et kuigi ma olin kandideerinud ettevõtte ühele ametikohale pakuti mulle intervjuu käigus hoopis teist, paremat. Ma kandideerisin Kaubamajas müüjaks, pakuti andmesisestaja kohta, Manpower pakkus H&Mi asemel vastuvõtusekretäri positsiooni, Baltika Grupp Montoni asemel Baltmani ja Ivo Nikkolot. Noh, saate aru küll kuhu ma tüürin.

Ja muutunud polnud midagi. Mina olin ikka sama inimene. Minu kogemus oli täpselt sama. Ma ei muutnud isegi oma CVd. Minu nägemus endast - see oli muutunud.

Tänasel päeval on elu teinud täispöörde ja ka praegu käin ma töövestlustel. Täna istun mina teisel pool lauda ja vaatan, kuidas intervjueeritavad higiseid peopesi laua alla peidavad ja kuidas nad üritavad iga hinna eest ära arvata, milline on õige vastus minu esitatud küsimusele, seal juures taipamata, et mina ka ei tea õiget vastust. Tunne peab õige olema.

See on nagu kohtingutel käimine. Paned oma parima kostüümi selga, teed veatu meigi ja lased kolm törtsu Chanel NO 5-te kaelale ja teeskled järgmised kaks tundi kõigest väest et oled keegi kes sa tegelikult pole. Minu kõige ägedamad deidid on olnud täpselt nagu minu meeldejäävamad töövestlused. Ma pole riietusega eriti vaeva näinud, pole hoolinud eriti sellest, kas mind valitakse või mitte ja kus ma olen näidanud ennast oma kõige halvemast küljest. Tihti olen hiljaks jäänud, unustanud kellega kohtuma pidin ja poole vestluse pealt lihtsalt püsti tõusnud ning teatanud, et tore oli aga tegelikult oodatakse mind kusagil mujal rohkem.

Mis on minu tänase loo moraal? Ole see, kes sa oled. Sa oled vapustav ja imeline just iseendana, miks teeselda kedagi teist? Ja kas sa tegelikult ise ka tahad olla selle mehega/ teha seda tööd, et ennast nii palju pidurdada või haipida? Kas sa pigem ei ole see, kes sa sisimas oled? Ilma meigita, mugavates teksastes ja natuke ulakas? Tööandjana ma tõesti ei otsi inimesi, kes ei oska lõdvestuda, kellel puudub huumorimeel ja kes pole oma nõrkadest külgedest teadlik. Ja elukaaslaseks otsin ma meest, kes oskab mind üllatada, naerma ajada ning on vähemalt sama ebatäiuslik kui mina.

Teate ju küll seda India muinasjuttu, kus mees teatas oma sõpradele, et abiellub vaid täiusliku naisega. Otsis siis kakskümmend aastat mööda laia ilma seda täiuslikku, kes oleks ilus nagu päev ja lummav nagu öö. Lõpuks leidis. Kosis ta endale. Kuu pärast abiellumist küsisid sõbrad temalt, et kas ta on nüüd õnnelik. Ei. Pole õnnelik. Miks? Iga päev näeb ta kui ebatäiuslik ta ise selle naise kõrval on. Ja see on masendav.

Jah, meid hirmutavad veatud isiksused. Olgu nad siis meie alluvad või kallimad. Mina märkasin, et minu sõprusringkond laienes märgatavalt pärast seda, kui hakkasin enda puudujääke teadvustama ja reklaamima. Me kõik ju nagunii näeme neid "täiuslikke" olendeid teleekraanidel ja ajakirja kaanel. Nad on nii hirmuäratavad. Me tajume juba eos, et ei küündi kunagi nende tasemele. Inimesed keda me oma lähedasteks soovime on need kelle kohta me võime öelda, et nad on lihtsad nagu maa, head nagu leib ja selged nagu vesi.