Ähvardustest

Igapäevaselt puutun ma kokku ähvardustega. Reeglina olen ma ise see kes ähvardab. "Kui sa nõusid ära ei pese siis taskuraha ei saa!" "Kui sa kalasuppi ära ei söö siis jäätist ei saa!" "Kui sa vaikselt ei oska telekat vaadata siis..." Ja nii edasi. Mõned ähvardused on juba väljaütlemise hetkel täiesti sisutühjad ja kõik asjaosalised on sellest teadlikud. Ma olen kindel, et kõik lapsevanemad kasutavad seda tehnikat suuremal või väiksemal määral, et oma võsukesi õigele teele juhatada.

Sama käitumismustrit kasutavad täiskasvanud ka teistes suhetes, ikka selleks et oma tahtmist läbi suruda. Tööandja ähvardab vallandada, kui sa oma projekti õigel ajal ei lõpeta. Pank ähvardab väljatõstmisega kui sa oma laenu tagasi ei maksa. Kallim ähvardab maha jätta kui sa oma juuksekarvu valamust ära ei korja. See on elu normaalne osa, me võtame selle teatavaks ja teeme sellest omad järeldused. Aga kuidas reageerida siis, kui keegi vägivallaga ähvardab?

Täna seisin ma silmitsi täiesti uutmoodi ähvardusega. Keegi, keda ma väga hästi tunnen ähvardas mu elu. Ma loomulikult mõistan, et see oli tema hale katse teha huumorit aga ma pole päris õige inimene, kellega sellist nalja teha. Ma ei oska reeglina ähvardustele kuigi meeldivalt reageerida. Ma olen pidanud liiga tihti enda õiguste eest võitlema ja kui keegi ähvardab minu töökohta, perekonda või elu siis jookseb minu juhe lühisesse ja ma hakkan pidama plaani kuidas tagalat kindlustada.

Ma ei saa tegelikult öelda, et ma hullupööra surma kardaksin. Aga ma leian, et see on kohutavalt tülikas ja tarbetu raiskamine. Muidugi on mul testament juristi juures kinnitamisel ja kõik mu maine vara on kenasti sugulaste ja sõprade vahel ära jaotatud. Sõbranna saab kingad, õde kasuka ja lastele jäävad minu avaldatud päeviku autoritasud. Seda muidugi juhul, kui ma homme ärkama ei peaks. Näete, kõik ilusasti organiseeritud. Rääkige mulle siis pärast kuidas mul läks.

Teisalt jääb õhku küsimus, miks peaks keegi üldse surmaga ähvardama? Ma saan aru küll, et ma pole selline inimene kellega oleks alati üüratult lihtne läbi saada. Ma õiendan, õpetan ja olen üleüldiselt kiuslik ning kriitiline. Kas ma sellepärast surma väärin? Inimesi on väiksemategi vigade pärast kõrvaldatud. Seega sõbrad, oli meeldiv.