Kaugjuhtimisega isadest

Kord iga nelja kuni kuue nädala tagant võib meie elutoas näha üht eriskummalist, pisut nukravõitu stand-up comedy`t. Mu pojad panevad ennast viisakalt riidesse, kammivad juuksed ära, pesevad hambad puhtaks ja kogunevad arvuti taha. Kohe, kohe algab kvaliteet-aeg isaga.

Vanema pojana võtab esmasündinu eestkõneleja rolli ja maalib ühisele geenisponsorile idüllilise pildi viimaste nädalate jooksul toimuvast. Sellel pildil pole kohta marraskil põlvedele ega mitterahuldavatele hinnetele. Keegi ei riidle ja kõik on alati abivalmis. Ise ka kuulan ja imestan, kui ilusa loo on võimalik kokku jutustada, kui ebameeldivad nüansid mainimata jätta.

Pärast lühiülevaadet läheb juba keerulisemaks. Esitatakse küsimusi, et kuidas teil ka läheb ja mida huvitavat teinud olete. No loomulikult läheb meil alati hästi, me pole kunagi haiged, meil pole kunagi koolis pahandusi ja üleüldse istume me käed süles ning loeme hommikust õhtuni harivat ja teaduslikku kirjandust. Ja nagu viisakas, hästi kasvatatud inimene küsib poeg vastu, et kuidas ka teil läheb ja kuidas tööl asjad edenevad.

Siis hakkavad asjad viltu vedama. Nooremad tegelased väsivad ära ja hakkavad toolidel nihelema ja topakaid nägusid tegema, ennast on ju nii naljakas arvutiekraanilt vaadata. Vanem vend loeb sõnad peale, sest tal on isa ees piinlik oma vendade pärast. Tema vastloodud kunstiteosesse hakkavad paratamatult mõrad tekkima. 

Mõni minut veel viitsitakse istuda ja siis kaovad kolm nooremat arvuti ekraani tagant teise tuppa mängima. Aegajalt ilmuvad nad tagasi elutuppa, et kontrollida kas arvuti on juba vabanenud ja saaks hoopis mingit mängu mängida. Aga ei, peab veel ootama. Vahepeal kutsub vanem vend nooremad ka isaga rääkima. 

Viimases hädas kasutab ekraani-isa salaküsimust; mida te siis ka huvitavat teinud olete? See on väga piinlik hetk. Pojad vaatavad segaduses üksteisele otsa ja kostavad, et midagi justkui ei ole põnevat teinud. "Kuidas siis nii?" kostab kõlaritest etteheitev küsimus. Kaugjutimisega isale ei hakka lapsed rääkima sellest kui huvitava maailma nad Minecraftis valmis ehitasid  Või sellest kui huvitavalt maitses see uus ravim mida kõhuviiruse puhul tuli manustada. Ammugi ei mainita seda huvitavat värvi mis kumas ema näost, kui talle uut roppu sõna tutvustati. See poleks kaugjuhtimisega isale huvitav, need asjad on põnevad ainult nendele isadele kes iga päev oma lastega suhtlevad. Aga kaugjuhtimisega isad unustavad ära, et päriselu pole mingi pooleteise tunnine Disney kogupere komöödia, kus on kogu aeg huvitav. Päriselu koosnebki igavatest, rutiinsetest tegevustest. 

Vestlus lõppeb alati lubadusega "varsti jälle helistan teile" ja "kuulake ikka ema sõna ja tervitage teda minu poolt". Etendus on läbi ja lapsed saavad ennast mugavatesse kodustesse dressidesse riietada. Isa teisel pool Läänemerd ja Norra fjorde saab endale õlale patsutada ja öelda, et küll ma olen ikka tubli isa, lapsed kasvavad nii mis mühiseb ja üks on tublim kui teine. Kõik on õnnelikud. Välja arvatud mina, kes katkise hingega kirjutamisest lohutust otsib.

Ma ei väida, et pole olemas perekondi, kus on suudetud säilitada laste ja vanemate vaheline lähedus ka distansi pealt suheldes. See eeldab suurt tööd ja see pole kindlasti lihtne ja mugav. Ma lihtsalt ütlen, et meie peres on läinud nii, et isast on kuude jooksul kujunenud ebamäärane onuke, kes vahel helistab ja kui külla tuleb siis toob kommi ja võtmehoidjaid. Isa kui vanem, eeskuju, mentor, lohutaja, kasvataja ja õpetaja on minu lastele võõras mõiste. Natuke kurb.