Tehnoloogiast

Kooliõpilaste vanemad on kindlasti juba kõik tutvunud eKooli uute privaatsus sätetega, mille kohaselt eKool teatab väga ausalt ja otsekoheselt, et alates 26ndast oktoobrist käesoleval aastal hakkab see lehekülg salvestama ja säilitama eKooli kasutajate andmeid. Iseenesest muidugi väga armas nendest aga teisest küljest tekitab see väga ebamugavaid emotsioone. 

Ma olen suur interneti kasutaja. Ma teen seda igapäevaselt töö juures, ma teen seda kodus oma lõbuks ja ma teen seda selleks, et arveid maksta ja muid asju ajada. Ma küll enda teada ei külasta keelatuid lehekülgi ja ma kahtlen, et mu lapsed seda teevad. Nii, et mõni võiks väita, et kui ma seadust ei riku, siis, miks ma üldse pabistan.

Aga sellega on väga lihtne. Vaadake, kuigi ma ei häbene aluspesu mida ma kannan, siis ma eelistan  seda demonstreerida vaid vähestele väljavalitutele.

Vandenõu teoreetikud on mind püüdnud juba aastaid veenda et nagunii kõiki jälgitakse ja minu arusaamine privaatsusest on vaid näiline. Võibolla, aga ma pigem elan seal oma helesinises maailmas, kus värvilised ponid nosivad vikeraare all karikakraid. Kui aga keegi tuleb minu elutuppa ja tuimalt teatab, et ma mitte ei küsi sinu luba sinu arvuti brauseris nuhkimiseks vaid lihtsalt konstateerin fakti, et ma teen seda ja lisaks võtan endale õiguse seda infot teistega jagada ja müüa, kui mulle ei meeldi need veebisaidid, mida sa kasutad. 

Mis mind selle kõige juures iseäranis vihastab on asjaolu, et ma ei saa eKooli teenuse kasutamist vältida. Ma ei käi seal küll regulaarselt iga päev kontrollimas oma laste hindeid ja kohalkäimisi aga kõik teated tulevad ju ainult sinna. Ausalt, ma enam isegi ei tea, milleks kooliõpilastel peab päevik olema, sest kõik info postitatakse ainult ja ainult eKooli. 

Seega, ma olen plindris. Kuigi ma ei nõustu nende sätetega, mis eKool on läbi viimas, siis ma ei saa lõpetada eKooli kasutamist, kuna mul on kolm koolis käivat last.

Alles see oli, kui arutati vajaduse üle hakata vastsündinuid kiibistama. Kas on see üldse vajalik? Kõik sünnist surmani on meie imelises tehnnoloogilises paradiisis niigi teada. Iga kord, kui ma kaupluse kliendikaardi läbi tõmban, salvestatakse poeketti info minu hambapasta eelistustest. Kui ma maksan kaardiga, teab pank mitu veinipudelit ma nädalas tarbin. Kui ma kasutan Google+ teab keegi helesinise ekraani taga, minu tööle-poodi-koju marsruuti. Kui ma vaatan Youtube`s videot teab keegi mulle e-posti aadressile saata kontserdi piletite sooduskupongi. 

Eriti hulluks läks asi siis kui minu arvuti veebikaamera suvaliselt peale lülitus ja ainuke võimalus seda välja lülitada oli arvuti välja lülitada. Siis ma küll mõtlesin, et vaatamata minu ponnistustele on ponid ikkagi ohus. See kõik pole enam ammu ulmefilmi stsenaarium. Käes on aasta 1984 ja Suur Vend hoiab meil kõigil silma peal.