Ma kadestan hullupööra inimesi, kellel on head hambad. Nad ei tea kui palju neil vedanud on. Minul jällegi on kõik mõeldavad ja mõeldamatud hambahädad nii kaua kui ma ennast mäletan. Aga ma ei soovi detailidesse laskuda.
Minu tänane lugu on eeskätt pühendatud hambaravi kättesaadavusele tänapäeva Eestis. Igasugused uuringud kinnitavad seda, et eestlaste hambad on väga nirus seisus. Ei saa ju ka eriliselt üllatuda selle üle. Hambaravi on luksus mida suur hulk elanikkonnast lubada ei saa. Teisalt on noortele hambaravi tasuta ja ometi ka nendest jõuab hambaarsti juurde kõigest umbes 50 protsenti. Aga ka see pole teema millest ma kirjutada tahan.
Ma tahan kirjutada kummalisest vastuolust mis ilmneb ülaltoodud statistika ja reaalse elu vahel. Sel kevadel hakkasin ma tundma hambavalu. Kuna hambad on nagunii minu jaoks tundlik teema siis hakkasin kohe pere ja tuttavate käest uurima, et kes teab head arsti. Võtsin kuulda soovitusi, tegin pisut googeldamist ja helistasin, et arstile aeg kirja panna. Ooteaeg poolteist kuud! Helistasin mõnda kohta veel, sama teema. Pikad järjekorrad. Erakorralisse oleksin saanud küll aga ei julgenud minna kuna kartsin, et need oskavad ainult välja tõmmata ja mitte ravida. Pole midagi, apteegist läbi, uus karp tugevaid valuvaigisteid ja ootama.
Jõudis kätte august ja sain lõpuks arsti jutule. Ja lühikeseks jäi see jutt. Kuna kõik patsientidesse puutuv on tänapäeval elektrooniliselt talletatav ja paraku tehnoloogia on just nii võimas kui ta on siis mina sain tol korral ainult istuda hambaarsti toolis ja suu tegin lahti ainult selleks, et öelda tere ja head aega. Uus aeg, kaks nädalat.
Teine katse. Yippie kay yay, minu andmed olid sisestatud ja arst sai tegelikult ka pilgu hammastele heita. Kuna sel korral oli röntgeniaparaat katki siis murettekitav hammas jäi ka siis puutumata.
Kolmandal korral (kuu aega hiljem) oli aparaat korras ja sai pildi tehtud. Pildilt selgus, et ma olen kõigi kannatuste tulemusena võitnud igemeoperatsiooni. Yess, iga tüdruku unistus. Ootame veel kaks nädalat et vabaneks aeg ja me teeme teid terveks.
Kaks nädalat hiljem saabus lõpuks see vahva päev mida ma olin hinge kinni pidades terve suve ja pool sügist oodanud. Mind lõigati katki, eemaldati suur osa luust ja paigati kenasti kokku. Vaatasin arsti kabinetis oma nägu ja küsisin, et kas ma nüüd jäängi Triin Tulevit mängima? Sellele vastati väga lohutavalt, et see pole veel midagi, tõeline paistetus tuleb alles hiljem. Ja nad ei valetanud. Järgmistel päevadel nägin ma välja nagu Hollywoodi staaritar kes on botoxiga pisut liiale läinud. Põsed punnis, silmad sinised ja olenemata emotsioonist oli mu nägu nagu graniitsein.
Ega ma ei kaeba, paarisaja euro võrra kergemana võin jälle õnnelik olla, et vähemalt hammas suhu jäi. Mis mind kummastab on aeg. Ma saan aru küll, et kõik arstid on Eestist ära sõitnud ja eriarsti vastuvõtule saad siis, kui ise erakorralise ukse taha istuma lähed. Kuuldu põhjal võib järeldada, et ka see pole alati garanteeritud. Ometi tahaks uskuda, et kui ma lähen tasulise arsti jutule siis need reeglid ei kehti. Aga minu põhiline iseloomu viga näib olevat see, et ma unustan ära kus ma elan ja et ainuke asi milles saab kindel olla on see, et millegile ei maksa kindel olla.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar