Ahistajatest

Mõni päev tagasi avastasin täiesti juhuslikult, et üks mu hea tuttav on mind blokeerinud. See tähendab, et ma ei saa talle enam helistada, sõnumeid saata ega Skypes ühendust võtta. See asjaolu tekitab väga erinevaid emotsioone. Esiteks olen ma muidugi segaduses, sest see pole inimene kellega ma igapäevaselt suhelnud oleksin. Pole ma ju talle alatasa helistanud või öösiti smsse saatnud. Lisaks lubas kõneall olev indiviid, et on vajadusel alati kättesaadav. Teisest küljest on see väga solvav, just nende samadel ülaltoodud põhjustel. Lisaks on see veel ka rumal ja lapsik. Me pole ju enam põhikoolis, et kellegi Facebooki konto on vaja blokeerida. Tahaks nagu uskuda, et kaks kolmekümne aastast inimest oskavad säilitada võime edasi suhelda olenemata asjaoludest. Ma leian, et Eesti on liiga väike selleks, et keegi lihtsalt ilma mõjuva põhjuseta oma elust nii radikaalselt ära lõigata. 

Kogu see lugu tuletas mulle meelde aastate tagust olukorda, kus ma ise oli ahistatav. Oli üks vaimselt ebastabiilne noormees, kes oli arvamusel, et mina olen tema jaoks see õige. Asja tegi hullemaks, et tal oli vähemalt sama ebastabiilne ema, kes teda missioonil abistas ja nõustas. Ja nii juhtuski, et asjaolude kokkulangemisel sai see noormees teada minu elukoha ja koduse telefoni numbri. See oli millalgi üheksakümnendate keskel ja polnud just keeruline sellist infot kätte saada. Õnneks (või äkki hoopis kahjuks?), vaatamata oma diagnoosile polnud kumbki nendest füüsiliselt agressiivne ja elu kallale ei kippunud. Samas polnud ka eriti meeldiv, kui keegi sulle kümneid kordi päevas helistab ja trepikoja ukse ees ootab, kui sa koju tuled.

See olukord kestis aastaid. Kestis ka siis, kui ma olin juba Tallinnast ära kolinud ja mehele läinud ning lapsedki saanud. Aegajalt ema ikka rääkis, et "austaja" endiselt helistab ja küsib minu järele. Sellisel puhul saan aru küll miks telefoni numbrite blokeerimine on õigustatud. Aga ükskõik kuidas ma ennast ka ei analüüsiks, ahistajaks või jälitajaks ma ennast ei pea. Samas on see peasjalikult tajumise küsimus. Ilmselgelt tajus mu tuttav, et ma olen inimene, kes hakkab teda varem või hiljem ahistama. Öeldakse ju et igast ahistatavast võib ühel päeval saada ahistaja. Ehk on see päev minu jaoks nüüd ootamatult saabunud. Teate ju küll mind, pealetükkiv ja ahistav.