Emadest

Suur osa maailma rahvastikust tähistab täna emadepäeva. Facebook kubiseb ülistustest emadele, telerist kostub laste laule kallile emale, tänavatel ruttavad nii mehed kui naised, noored ja vanemad õied näpus, et korra aastas sellele kõige kallimale naisele elus austust avaldada. Kõik väga kaunis ja üllas.

Kuigi meie peres sellist tähtpäeva ei tähistata, sest tahaks uskuda, et ema on oluline kõigil 365-l päeval. Aga ikkagi imbub seda meeleolu ka meie perre. Aastate jooksul olen ma saanud nii soolataignast ehteid, pooltooreid pannkooke ja näiteks reedel sain ma pojalt lille, mis kahtlaselt nõgest meenutab aga ma ei kaeba, eks see on ikkagi mõte mis loeb.

Ma olen teadlikult seda teemat edasi lükanud, kuna emadusest pole üldsegi lihtne kirjutada. Ma võiksin pikalt ja laialt kirjutada oma emast ja kritiseerida teda selle eest, et ma nii sassis omadega olen. Enne, kui ma seda teha jõuaksin meenuks mulle mu ema-ema ja see millistes tingimustes mu ema pidi üleskasvama ja ma mõistan et arvestades tema päritolu perekonda, tegi ta mind kasvatades oma absoluutse parima. Ja kui ma ka sellest pisut edasi vaatan, siis ma taipan, et ka minu vanaema tegi oma parima, sest ta lihtsalt ei osanud paremini.

Ühel päeval kasvavad minu neli poega üles ja mõistavad, et ma olen nendega kohutavalt halvasti ümberkäinud. Nad lähevad nõustaja juurde, kes laseb neil oma lapsepõlvest rääkida ning kõik hirmsad mälestused kooruvad päevavalgele. Nad hakkavad mälestuste kustutamiseks jooma, kanepit suitsetama ja autodega maanteedel kihutama. Ja kogu selle joomise ja uimastite tarvitamise ning kihutamise käigus kohtuvad nad ühe blondi, lühikese ja pisut hullu tütarlapsega ning räägivad talle kui raske lapsepõlv neil on olnud. See neiu silitab õrnalt nende pead, noogutab mõistvalt kaasa ja räägib vastukaaluks enda jubeda loo. Ja nii need kaks hinge leiavad teineteist ainult selleks, et saada järeltulijad, kes nad ühel päeval karmilt hukka mõistavad. Seda kutsutakse eluringiks.

Sigmund Freud tõdes juba möödunud sajandi alguses, et kõiges on süüdi ema. Inimesed on vist nii loodud, et neile on oluline põhjuse ja tagajärje vaheline seos ning see, et oleks keegi keda saaks pidada vastutavaks nii edu kui ebaedu puhul. Pahatihti kipub aga elu kujunema nii, et kui meis on väärt omadusi ja andeid, siis on need meist endist või saavutatud kõva töö tulemusena. Aga nõrkused ja eksimused oleme pärinud emalt. Vahel süüdistame pisut ka isa aga rohkem siiski ema, sest lõppude lõpuks valis ju tema endale mehe ja laste isa. Kui palju lihtsam on mõistmise asemel hukka mõista.

Kuid sellel ühel Mai kuu päeval unustatakse kõik see halb mida ema meile on teinud. Me saadame kaarte ja sõnumeid, kingime lilli ja šokolaadi, laulame laule ja hooldame hauaplatsi. Sest olgu ta kui väljakannatamatu tahes, ta on ema ja kõigil meist seostub ta ühel või teisel eluhetkel maaliga  Madonna lapsega. Me võime tema otsuseid kritiseerida ja nende peale pahandada aga ta on andnud meile elu ja see muudab ta meie jaoks kõige kallimaks naiseks maailmas. Isegi kui ainult üheks päevaks aastas.