Meditsiinist

Lugesin täna ühte arvamusartiklit, mis mind hingepõhjani vihastas. Sisu oli lühidalt see, et Eestis käivad patsiendid põhjendamatult sageli eriarstide juures ja selle tõttu on eriarsti vastuvõtu järjekorrad pikad (ühe teise hiljuti loetud artikli andmete kohaselt lausa 2017 aasta detsembrini) ja paljud abivajajad ei jõua seetõttu piisavalt varakult tohtri juurde. Väidetavalt on meie meditsiini süsteemi perearstid niivõrd kvalifitseeritud, et suudavad 90% juhtudest patsiendile õige diagnoosi panna ja seetõttu polevat eriarsti visiit vajalik. Aga kui patsient ikkagi nõuab eriarsti saatekirja siis omal vastutusel ja teate küll mida see tähendab.

Iseenesest pole mul selle vastu midagi, kui välja arvata tõsiasi, et me ju juba maksame selle teenuse eest sotisaalmaksu. Teisalt olen ma nendel harvadel juhtudel, kui ma raviteenusega täielikult rahule jäin selle eest pidanud juurde maksma. Õnneks pole ma üldiselt teab kui haige ja mul on vedanud ning ka mu pojad on võrdlemisi hea tervisega, seega ehk ongi mõistlik vajaduse korral hoopis eraarstide poole pöörduda, siis ei pea kuude kaupa järjekorras passima ning suhtumine sinusse kui inimesse on ka tunduvamalt aksepteeritavam.

Tegelikult just see arstide suhtumine ongi teema, mis mind on juba aastaid häirinud. On laialt levinud tõde, et ma eeldan Eesti inimestelt kõrgetasemelist teeninduskvaliteeti. Teenindusvaldkond on ainus ala, mis meie riiki majanduslikult üleval peab. Mõelge ise, meie metsad kuuluvad soomlastele, pangad rootslastele ja kolmas maavara, meie kaunid eestlannad itaallastele. Nii jääbki meie sajandite jooksul omandatud ette ja taha teenindamisoskus. Ja kui me isegi selles põrume, siis jääb ainult loota, et emake Venemaa meid taas oma kaitsva tiiva alla võtab.

Aga seda me ju ei taha. Tahame kuuluda Euroopasse, olla Euroopa Liidu täieõiguslikud kodanikud. Meid solvab hingepõhjani, et Hiina on meid koos mitmete teiste arenguriikidega samasse ekspordimaade kategooriasse surunud. Meie rind läheb kummi ja me kisendame, et mis mõttes! Meie poisid ju leiutasid Skype`i ja me jaksame küll maksta Hiina tükitöö eest samapalju kui Põhja naabrid.

Miks me siis ei võiks sellele oma ainsale müügiartiklile, mida keegi meilt ära võtta ei saa, pisut rohkem rõhku panna ja seda veelgi kaunimaks lihvida. Ja miks ei võiks meie kõrgelt haritud arstid ülejäänud vähem haritutele head eeskuju näidata ning oma kliente meeldivamalt kohelda. Ilmutada ainult pisut rohkem siirast huvi. Ainult natuke rohkem hoolivust. Aga ei. Kirurgid, günekoloogid, ortopeedid ja kardioloogid käivad ninad püsti ringi ja peavad ennast täpselt nagu kolmkümmend aastat tagasi valgetes kitlites jumalateks.

Muidugi nad ju ongi tähtsad. Nad on ennast harinud ja pikki aastaid õppinud luid, veene, üdi ja aju. Isegi mina pean tunnistama, et see on vapustavalt suurejooneline. Kas nad on selle tõttu paremad inimesed kui mina? Mõne meelest kindlasti, mina ju siin elusid ei päästa.

Kuid üleolev suhtumine ärritab mind endiselt. Keegi ei saa väita, et meie meditsiin on nii kõrgele tasemele jõudnud, et teoreetiliselt peaks piisama kord pooleteise aasta jooksul perearsti visiidist, et elunatukesel silma peal hoida. Mul isiklikult pole arstidega tegelikult väga palju kokku puudet olnud. Poistega olen paar korda käinud ja meelde on jäänud lood, kus lapsel lasti luu valesti kokku kasvada, sest tohtrihärra ei näinud röntgenpildi peal kust kohast see murd täpselt läks. Kahe-aastasele tehti kolmanda astme põletuste ravis sidemete vahetamist ilma igasuguse tuimestuseta. Minu sõbranna läks noore terve naisena sünnitama õigeaegset särasilmset tütretirtsu ja lahkus haiglast kuid hiljem hoolealusega, kes sellest seisusest tõenäoliselt kunagi välja ei kasva. Sõpradelt olen kuulnud kui allergiaid ravitakse nagu kirbuhammustusi ja ekseemi nagu löövet. Kuidas inimesed käivad aastaid ühe arsti juurest teise juurde, ilma mingisuguste lahendustena ainult selleks et aastaid hiljem ise oma sümptomitele internetist lahendust otsides avastada, et põevad toitaine talumatust. Minu äi läks lihtsale operatsioonile, mis päädis sellega, et ta korralikult desinfitseerimata operatsioonilaualt nakkuse sai ja tal hiljem kaks varvast amputeeriti. Kusjuures ka sel korral pani ta ise diagnoosi kuigi käis kolm korda nädalas eelmise operatsiooni järgseid sidemeid vahetamas. Kuidas tundub, kas aitab tänaseks?

Ma ei taha öelda midagi negatiivset. Me kõik oleme inimesed ja päeva lõpuks teevad need erilised inimesed tegelikult ju rohkem head kui halba. Ja ma tahan siiski uskuda, et vähemalt mingil määral on neis säilinud seda esialgset soovi inimesi aidata. Oleks lihtsalt väga tore, kui nad mäletaksid vahel et ka nemad on ainult inimesed ja kui nad soovivad pärast rasket tööpäeva, et Maxima kassapidaja neile naeratades ilusat õhtut sooviks, siis tuleks seda kassapidajat hommikul diagnoosides teda kohelda kui esileedit.