Vastikutest ülemustest

Täna kirjutan ma teile loo, mille rääkis mulle üks sõber oma tööandjast. Kuna loo kangelanna, nimetagem teda selguse mõttes Miinaks, ei julge enda nime all seda lugu jutustada, sest kardab vallandamist aga lugu ise on jutustamata jätmiseks liiga hea.

Miina on kolmekümnendates aastates, võrdlemisi hoolitsetud välimusega ja ambitsioonikas naine. Ta töötab tillukeses ettevõttes assistendina. Noormees keda ta assisteerib on oma varanduse teeninud töötades panganduses aga hiljuti pereäri tütarfirma juhtimise üle võtnud ja juhib seda agressiivselt ja sihikindlalt. Miina palgati eesmärgiga kasvavat ettevõtet majandada, laiendada, kaitsta. Tasu, mida ta selle eest saab on võrreldes tema eelmiste töökohtadega märkimisväärselt suurem ja lisaks on tal võimalus oma panusega ettevõtte laiendamisse ja teostatud eesmärkide eest ka boonust teenida. Iseenesest Miinale töö meeldib ja ta näeb võimalust kiiresti head karjääri ja raha teha. Aga, kõige selle juures on üks suur aga ja sellest agast ma täna kirjutangi.

Nimelt on noormees, kelle heaks mu sõbranna töötab, inimese ja tööandjana üsna võimatu isiksus. Iga päev töö juures on väljakutse. Kunagi ei tea, millises tujus härra tööle tuleb ja isegi, kui hommikul on kõik justkui korras, ei tähenda see, et päeva jooksul ei võiks tujud vahetuda nagu ilm Londonis. Nii on täiesti igapäevaseks muutunud ähvardused, et kui Miina ei aima instinktiivselt härra soove, mida tal on endal keeruline lauseteks moodustada, siis polevat vaja homme ilmuda. Korra on Miina leidnud ülemuse kirja kliendile, millest räägitakse temast, kui peatselt endisest assistendist.

Ühel esmaspäeval ootas Miinat ja tema kolleegi arvutifail, mis kannab nime, "Miks ma olen idioot" ja milles on üksikasjalikult kirjas kõigi töötajate tühisemadki vead. Väidetavalt on see fail loodud eesmärgiga tõsta motivatsiooni teha oma tööd senisest tähelepanelikumalt. Miina rääkis, et tegelikult on pärast selle faili tekkimist tehtud vigade hulk hüppeliselt tõusnud. Miina julges selle teema üles võtta ja ütles, et kogu oma elu jooksul pole teda kunagi niimoodi töökohal alandatud. Selle peale vaatas härra Miinale silma ja lausus kõigi kolleegide juuresolekul täiesti süüdimatult, et "aga sa ju oledki idioot". Miinal oli suur tahtmine vastu öelda, et kui sina mind palkasid, kes siis sina sel juhul oled, aga õnneks suutis ta sel korral oma suu kinni hoida.

Öelda tahaks Miina niimõndagi. Läbirääkimisi on mõtetu pidada, sest argumente ei kuulata ja iga konflikt lõppeb fraasiga "mina olen boss, ma maksan ja sina pead tegema seda mis ma ütlen, või ma leian kellegi teise sinu asemele". 

Nõudmised, mis Miinal tuleb täita, kasvavad iganädalaselt. Töötunnid, mis sai algselt kokku lepitud on osutunud puhtaks formaalsuseks, sest olenemata sellest, kui pikalt Miina tegelikult tööd teeb, kuuleb ta sageli õhtul koju minnes, et "täna tegid sa siis ainult pooliku päeva". Ja kui Miinal oli aeg kasseerida sisse esimene boonus oma panuse eest, sai ta vastuseks, et kuna ta tööl piisavalt ei naerata ja härrat hukkamõistva pilguga vaatab, siis pole tal mõtet boonusest nii pea unistadagi.

On muutunud igapäevaseks nähtuseks, et hommikul kell kümme avatakse esimene veinipudel ja see ei pruugi jääda ainsaks, mis sel päeval tühjaks juuakse. Paar korda on ette tulnud, kui noormees ennast kõva tööga on nii ära väsitanud, et seal samas kõigi kaastöötajate juuresolekul põrandale pikali viskab ja mõnusa lõunauinaku teeb. Selliste tegude juures tundub täiesti ebaoluline mainida, et boss käib tööl nädal aega järjest samade riietega, mis on sageli pahempidi seljas, auklikud ja räpased. Enda nõusid ei pese ja ei suuda isegi toaletis vett peale lasta, prill-lauast on naeruväärne isegi rääkida. Ja see, et ta igapäevaselt oma isiklikku elu lahkab, on juba täiesti aktsepteeritav. Miina probleem seisneb selles, et tal on päev-päevalt aina raskem ülemusse austavalt suhtuda. Kuigi ta töötab kontoris esimese assistendina, tunneb ta nagu ta töötaks erivajadustega laste kasvatajana.

Kogu kirjeldatud olukord on Miina närvidele mõjunud. Ta tunneb, et on närvi vapustuse äärel. Juba nädalaid esineb tal igapäevaseid ninaverejookse, sest pingest on vererõhk kõrge. Ta on hakanud närvide rahustamiseks sööma rämpstoitu ja õhtuti alkoholi tarbima. Miina kardab, et kui see olukord pikalt jätkub, hakkab ta ülemuse kombel juba hommikul jooma.Närvide rahustamiseks soovitas ülemus tal baari minna ja lasta ennast läbitõmmata, "ju keegi su sealt purjuspeaga ikka üles korjab."

Miina rääkis, et tema elu meenutavat talle groteskset absurdikomöödiat, mis on segu filmidest "Vastikud ülemused", "Saatan kannab Pradat" ja "Pulp fictionist". Jah, ta on alustanud töö otsingutega ja ta ootab päeva, kui saab oma lugu ise jutustada, hoiatuseks ja õpetuseks kõigile neile, kes kannatavad ebaõiglast kohtlemist töökohal.