Moest

Kui rääkida tänapäeva moest, siis minu meelest on moes see, et igaüks leiab endale oma stiili ja on õnnelik seda kandes. Nagu kõikides teistes eluvaldkondades: usuküsimuses, moraaliküsimuses, poliitilises kuuluvuses valitseb ka moes kõike lubav hoiak. Ühestküljest on tore, et me pole surutud raamidesse ning inimesed, kelle kehakuju või isiklik eelistus ei kannata valitsevat trendi, saavad oma isiksust riietuse abil väljendada.

On huvitav mõelda, et tegelikult on läbi ajaloo moes olnud see, mis on haruldane. Kohe kui haruldane muutub kõigile kättesaadavaks peavad usinad trendiloojad uusi haruldusi looma asuma. Selletõttu ongi mood pidevalt liikumises. Kui ma praegu ostan endale uusima moeröögatuse siis viis minutit hiljem on see juba eelmine hooaeg aga sellest pole lugu, kuna kümne minuti pärast on see jälle moes. Võib-olla mitte päris nii aga üsna sinna suunda kisub see asi küll.

Kui vaadata moe arengut läbi aegade siis praegu on lihtne rääkida antiik maailma trendidest, sõjaaegsest moest ja seitsmekümnendatest. Mood arenes tasapisi ilma suuremate kõikumisteta, üks uus riietus arenes aja jooksul millekski teiseks ja nii edasi. Tulid uued kangad, materjalid ja arenes tehnika mille abil valmisrõivaid valmistati. Ei räägitud niivõrd sellest millised värvid on moes kuivõrd sellest, milline oli kõige moodsam seelikupikkus ja püksisääre laius.

Pärast millenniumi on selline tradisiooniline trendide arenemine praktiliselt lakanud. Enam ei tehta pöördelisi uusi avastusi ja ka lõigetest on suuremalt jaolt kõike juba proovitud. Kui ma avan eelmise aasta mai kuu Vouge ja kõrvutan seda selle aastasega, siis ma võin küll moealal vähe haritud olla, kuid minule tundub see suhteliselt copy-paste.

Aga ma ei kirjuta seda sellepärast, et kuidagi moetööstust maha teha. Ma naudin moodi väga. Minu meelest on hiiglama vahva, et see on tehtud kõikidele kättesaadavaks, kes vähegi soovivad oma isikupära riiete abil rõhutada või hoopis varjata. Olid ajad, kui riiete tegumoe ning kangavaliku põhjal oli lihtne otsustada kas tegemist on aadliku, arsti, advokaadi või lihtrahva esindajaga. Nüüd on see praktiliselt võimatu. Ükskõik millise ärihai võib segi jada huligaaniga, sest vabal ajal meeldib talle ennast nahkade ja neetidega riietada ning Underground baaris plaate keerutada. Koristaja võib segi ajada mõisaprouaga ja koolitüdruku prostituudiga. Kõik on lubatud, kuni sa selle oskad väljakanda ja oma eneseväljendusega teiste kaasinimeste väärikust ei solva.

Mu kunagine kolleeg rõivapoest ütles alati kaunilt riietatud inimeste kohta, et silm puhkab, kui neid vaadata. Minu meelest kaunimalt ei saakski üldse väljendada seda mis on moodne. Kui vaatajat vaade ärritab siis võib see küll moodne ja trendikas olla ja mõnes võib tekitada imetlust kandja julgus. Aga isiklikult mina hakkan automaatselt analüüsima, et mida see kodanik ometi kompenseerida püüab? Võib-olla ei püüagi ja see stiil teeb kandjat lihtsalt õnnelikuks, sellisel juhul on mul ainult hea meel.

Isiklikult eelistan ma selliseid alatuid nippe mitte kasutada, et ennast oma kehas hästi tunda. Ja ma olen jõudnud järeldusele, et inimesed kelle arvamus on mulle oluline ning kellele ma meeldida soovin, peavadki seda tuhat korda köitvamaks kui äärmuslikke tähelepanu võitmise võtteid. Selleks, et olla alati stiilne ja moekas pole vaja teha ülemäära grandioosseid pingutusi. Ma usun, et vähem on alati rohkem. Aga see on täiesti võimalik, et minu arvamus on ammu moest väljas nii nagu minu blond juuksevärv. Sest see oli ju ikkagi viiekümnendatel, kui härrasmehed blondiine eelistasid.