Kevadkontserdist

Mõned nädalad tagasi ulatas mu poeg mulle kutse kontserdile. Koolis. Neljapäeval. Õhtul kell pool kuus. Hea küll. Ma teen nii, et jõuaksin.

Korraldasin väiksemale pojale lasteaeda vanaema ja palusin ülemusel pool tundi varem lahkuda. Jõudsin kenasti kümme minutit enne poolt kuute kohale ja leidsin endale koha neljandas reas. Kooli aula täitus vähehaaval teistegi uhkete neljanda B klassi õpilaste vanematega. Korralikumad neist olid varustatud kaameratega, teised sättisid oma nutitelefoni filmimisreziimile. Mina muidugi ei kuulunud kumbagi kategooriasse, sest minu kaamera oli koju jäänud ja telefonil oli akut kõigest 7 %. Teate need uued nutikad on hirmsad energia vampiirid, laed mõne äpi ka ja praktiliselt igal õhtu peab selle vidina otsapidi seina surama. Unustad korra seda teha ja ongi sul tervelt tunni jagu kontsert-elamust jäädvustamata.

Mul on raske mõista, et kuidas on võimalik, et üritus millel on kõigest 25 osalejat jääb tervelt kümme minutit hiljaks. Ma olen käinud kontserditel ja koolitustel, kus osalejaid on sadakond ja need on ikkagi õigel ajal alanud. Aga hea küll. Hirmus sagimine lava taga, publiku hulgas ja esinejate seas, selleks kontserdiks oli ju ettevalmistusi mitu kuud tehtud. Küsisin enda kõrval istuvalt pojalt, et millal tema etteaste on, see mille puhuks oli tarvis valge t-särk ja mustad traksid muretseda. Õpetaja olevat öelnud, et see jääb vähese praktika tõttu sootuks ära. Ütleme ausalt, et see oli ainuke põhjus, miks ma üldse nõustusin kohale minema. Ma ju tean juba, et poiss laulda ei oska aga tantsimises, arvestades kui vaimustunult ta sellest kodus rääkis, oleks küll tahtnud osa saada. Poeg oli ise ka nähtavalt pettunud. Korraga oli mul laadimata telefonist juba täiesti ükskõik.

Ja siis see lõpuks algas. Õpetaja luges ette, mida lapsed olid oma vanemate kohta kirjutanud, selgus, et minu lapse suurim unistus on koos minuga pannkooke küpsetada ja autoga mööda Eestimaad ringi sõita. Kas pole armas?

Muidugi oli kontserdi kõige unustamatum osa laste esinemine. Esireas seisis üks ülipüüdlik lillelises kleidis neidu, kes laulis kogu südamest ja see oli hüsteeriliselt naljakas. Muidugi on armas näha, kui inimene oma asja südamest ajab aga see oli lihtsalt vapustav. Me kõik kartsime, et tal kohe hüppab süda rinnust. Neiu kõrval seisis üks tubli akordioni mängija, kellel just enne kontserti viigipükstelt nööp lendas ja kui ta akordioni laulmise ajaks nurka pani, siis nägi kogu publik toredaid roosa-rohelisi alukaid. Õnneks tundus, et noormees ise oli sellest asjaolust õndsas teadmatuses ja ei lasknud muigavatel nägudel oma etteaste väärtust kahandada. Tagareas jäi silma veel üks tore noormees, kes samuti oli kõik laulusõnad püüdlikult pähe tuupinud ja vaatas terve kontserdi aja lakke. Tundus selline korralik poiss olevat, ainult, et kummaline oli neljanda klassi lapse juures näha seda, et tal täielikult puudusid esihambad ja nii see Dracula seal laulis.

Ma tean, ma tean, nii väiklane minust! Miks ei võiks ma normaalse lapsevanem kombel sära silmis imetleda noori tegijaid ja lihtsalt filmida seda hale-naljakat showd? Sest ma olen seda kõike juba teinud. Mul on albumid täis veidra nurga alt tehtud pilte, mis on sageli fookusest väljas, liiga tumedad ja reeglina on hiljem võimatu kindlaks teha mis pildil parasjagu toimub ja kus on minu laps. Miks ma peaksin jäädvustama poolikut projekti? See kas mu laps mäletab laulusõnu, tantsusamme või suudab flöödil poole mintilise pala jooksul ainult paar korda õiget nooti tabada, ei tõesta ju tegelikult mitte midagi. Muidugi on iga lapsevanem oma võsukese üle uhke nii või teisiti. Aga ma ei arva, et ma pean sellepärast lolliks minema, et ma suudan paljuneda.