Paranoiast

Hiljuti lugesin teadusajakirjast artiklit erinevate jälgimismeetodite kohta. Muidugi on need asjad juba vana tõde, et meie mobiiltelefone kuulatakse pealt ja kui me kuuleme oma hääle kaja, siis see ongi hetk, mil meie vestlust riigi poolt jälgitakse. Iga kord, kui me oma pangakaardiga tasume läheb panka teade selle kohta, mitu paari punaseid püksikuid me Osturallilt seekord koju viime. Kõige ebameeldivam oli iseenesest spekulatsioon, et uutel plasmateleritel on sisseehitatud kaamerad, mida saab häkkerite poolt suvalisel hetkel sisselülitada ja nii elutoas toimuvat filmida. Nii et teoreetiliselt on võimalik, et ühel pühapäeva õhtul kui ma olin enda teada ihuüksi, ilma meigita, oma vanas flanell-pidžaamas, joonud ära pudeli Chiantit ja istusin diivani peal ning vesistasin "Madisoni maakonna sildade" taustal, irvitasid mingid IT-geeniused minu üle teisel pool ookeani. Tuli küll igatsus vana hea kineskoobi järele.

Tegelikult ma tahaks teile kirjutada sellest, kuidas ma eile tööle jõudes avastasin, et minu arvutis on brauseri ajalugu avatud ja keegi on nuuskimas käinud. Kuidas kõik mu käigud, teod ja mõtted on kellegi võõra pilgu all ja nende üle mõistetakse kohut. Ma tahaks kirjutada, kuidas see tekitab minus tunnet, et oskaksin võõrast keelt, ostaksin lukud ja paneksin pähe fooliumist kiivri, et ennast ja oma vabadust hoida. Aga ma ei julge, mis siis kui soovimatud pilgud leiavad tee selle kirjutise juurde ja esmaspäeva hommikul ootab mind pappkast potilille ja isiklike asjadega.

Ma saan aru, et selline kontroll tuleneb usaldamatusest. On vaja tuhat korda tõestada, et sa oled seda väärt ja piisab ühest valest liigutusest, valest sõnast ja poolest tunnist facebookis siis, kui sa seal olema ei peaks. Ja need tuhat tõestust on maha visatud, need ei loe enam midagi. Kui sul veab, antakse sulle veel tuhat võimalust oma usaldusväärsust tõestada aga keegi ei unusta seda ühte eksimust. Ja kui sa seda ka mainid, et ajalugu on tõestanud sinu häid kavatsusi, siis see üks viga on oma olemuselt ikkagi kaalukam.

Venelastel on üks selline ütlus, usalda aga kontrolli. Aga kui on vajadus kontrollida siis ju usaldust pole, või saan mina jälle asjadest valesti aru. Ise ma teiste järel suur nuhkija pole. Mulle ei meeldi kui minu usaldusväärsuses kaheldakse, sest ma arvan, et ma reeglina selleks põhjust ei anna. Ma olen aus ja lojaalne ja ei oska ka teisi selle kohaselt hukka mõista, ma eeldan, et minuga käitutakse samamoodi, kui mina nendega ja kui arvatakse heaks kuidagi teisiti toimida on ju see nende enda rumalus ja häbi.

Iseenesest on usaldus minu meelest väga äge asi. See kingib tohutult suure vabaduse. Muidugi on see julgustükk, ma isegi võrdleks seda vabalangemisega. Sa teed midagi, mis pole sulle omane, avad oma hinge ja usaldad selle kellegi kätte. Sellest lahti laskmise hetkest pole enam asjade edasine kulg sinu kätes. See on põnev, hirmus ja erutav samaaegselt. Kui sa selle tagajärjel kukud ja mõne luu murrad, siis mõtled, et ei iial enam. Aga kui keegi su rasket koormat kannab ja võtab sul vajalikul hetkel käest kinni ning sul turvaliselt maanduda aitab, tahad seda korrata veel ja veel.

Mul on üks noor sõbranna, kes on nagu mina tema vasuses - usaldav, naiivne ja siiras. Ta avab ennast, usaldab heausklikult oma mured võõrastele ja haavub hingepõhjani kui inimesed tema usaldust kuritarvitavad. Ma ütlen küll, et ma selline olin aga tegelikult pole ma eriti muutunud. Nüüd ma lihtsalt juba tean, et inimesed nagunii kuritarvitavad mu usaldust ja teevad mulle haiget aga kuna mul pole eriti mingeid saladusi mida teiste eest varjata siis pole ka lugu, kui need kusagilt välja imbuvad. Pigem on meeldivaks üllatuseks kui avastan, et mõned lood ongi jäänud avaldamata. Ja nüüd saan neid ise siin teiega jagada.