Üks aasta

Ma olen kontrollfriik. Mul on alati olemas plaan A, B ja igaks juhuks ka plaanid C ja D. Ma ei salli teadmatust. Iga minut minu päevast peab olema planeeritud ja väiksemgi plaanimuudatus viib mind endast välja ning mul läheb päris kaua aega enne, kui ma suudan ennast koguda ja taas normaalselt funktsioneerida. Või vähemalt selline olen ma olenud suurema osa oma elust.

Kõik see muutus umbes aasta tagasi. Kui keegi oleks mulle aasta ja paar kuud tagasi öelnud, et ma tänasel päeval istun just siin, selle kirjutuslaua taga ja kirjutan oma blogisse neid sõnu, oleksin ma öelnud, et tegemist on kehvemapoolse ulmega. Ja ometi olen ma täna just siin ja kõik see on minuga päriselt juhtunud. Ning suurem osa kogetust pole olnud minu valik, lihtsalt elu on mu juhtinud siia.

Eelmisel kevadel olin ma abielus. Täiskohaga koduperenaine. Elasin puuküttega korteris. Minu elu koosnes üksteisele identsete päevade hommikust õhtusse veeretamisega. Hommikusöök, lasteaed, pood, lõuna, kodu, kool, õhtusöök. Igal esmaspäeval "Leibur", teisipäeval "Meeleheitel koduperenaiste" uus osa, kolmapäeval koristamine, neljapäeval turul käik, reedel külalised, laupäeval seks oma mehega, pühapäeval triikimine. Ja nii päevast päeva ja kuust kuusse. Korra aastas (pulma aastapäeval) käisime kinos ja väljas einestamas. Ja see sobis mulle. Ma olin õnnelik. Või, noh, ma vähemalt arvasin seda.

Ja siis ühekorraga see kõik muutus. Polnud enam üksluiseid päevi, mil ma ootasin oma meest töölt koju. Ma pidin ise tööle minema. Täistööajaga, mitte lihtsalt taskuraha teenimiseks vaid selleks, et ära elada. Ja ma olin nii õnnelik, kui ma kohe tööd leidsin. Töö sel perioodil aitas mul mitte koost variseda. Ma olin sunnitud igal hommikul ärkama, ennast pesema, sööma. Mis siis, et kogu suve koosnes minu menüü põhiliselt ergutitest, energiajookidest, rahustitest ja unerohtudest. Aga ma jäin ellu. Tänaseks meenutavad seda perioodi vaid riidekappi põhja kogunenud riided, mis on mulle kaks numbrit liiga suured ja peotäis tablette, mille "parim enne" kuupäev hakkab lähenema.

Selle aasta jooksul olen kohtunud tohutul hulgal uute põnevate inimestega. Tööandjatega, uurivate ajakirjanikega, lastekaitsetöötajatega, advokaatidega, mustkunstnikega, lavastajatega, resizööridega, näitlejatega, suhtekorraldajatega, kirjanikega, tõlkijatega, fotograafidega, päästeametnikega, politseinikega, parameedikutega, baarmenidega, ettevõtjatega ja veel igasuguste muude tüüpidega kellega minu teed poleks vana eluviisi jätkates kunagi ristunud. 

Seega kokkuvõtte eelnevast on järgmine: ma olen aasta jooksul kaotanud 10 kilo, prillid, lahutanud 13 aastat kestnud abielu, elanud üle närvivapustuse, kohtunud vapustavate inimestega, armunud imelisse mehesse, jäänud ilma sellest mehest, matnud isa, muutnud elukohta, üleelanud tulekahju, muutnud elukohta, töötanud kolmes erinevas ettevõttes, välja nuputanud, mida ma tahan oma elus saavutada ja hakanud selles suunas tegutsema. 

Ja teate mis, see on olnud imeline teekond. Selle teekonna jooksul leidsin ma lõpuks iseenda ja olen õppinud ennast armastama. Ning ma olen õppinud armastama elu. Selle õppetunde, meeletusi, keerdkäike, ootamatusi, üllatusi, tragöödiaid, komöödiaid. Kõige selle keskel olen ma kogenud nii palju õnne. Selle aasta sisse mahtus perioode, mil ma tundsin nii suurt rõõmu, et see oli kohatu. Kuigi see on hirmus klišee ning tõenäoliselt mingist filmist varastatud mõte, ma olin nii õnnelik, et see oleks pidanud seadusega keelatud olema.

Niisiis, mu kallis lugeja, planeerimine on täiesti kasutu ja mõtetu tegevus. Naudi seda, mida elu sulle pakub. Öeldakse, et parimad asjad elus on tasuta. Kindlasti. Ma täiendaksin seda ja ütleksin, et parimad asjad elus juhtuvad siis, kui sa neid kõige vähem ootad. Elu tuleb elada, mitte planeerida, sest siis oled sa keskendunud vaid sellele, mis kõik ei läinud plaanipäraselt selle asemel, et näha kõike seda ilu, mida elu pakub sulle sinu luhtaläinud plaanide vahetuskaubaks

Klienditeenindusest

Suurema osa oma tööalasest karjäärist olen ma olnud klienditeenindaja. Ma olen olnud vastuvõtu sekretär, tooteesitleja, müüja, puhastusteenindaja, lehekandja, kassapidaja. Enamasti olen ma nautinud oma tööd ja eriti seda osa, kus ma tunnen kliendi tänulikkust minu tehtud töö vastu.

Kui ma Pärnus eramaja piirkonnas lehti laiali kandsin oli mul üks klient, kes ootas mind kell pool viis hommikul oma maja trepil, et mulle värskeid saiakesi kinkida. Toidupoes kassapidajana kujunes mul üsna pea välja püsiklientuur, kes olid nõus kasvõi poole pikemas järjekorras seisma, peaasi, et just minu nimi kviitungile saaks trükitud.

Hetkel töötan ma ühes Eesti mainekaimas rõivakaupluses. Minu põhilisteks klientideks on mehed. Ärimehed. Ja nende ilusad, edukad, peenetundelised naised. Ja meil on sise-eeskiri. Me ei tohi olla ülepakutult tuttavlikud. Me ei tohi valju häälega naerda. Me ei tohi olla pealetükkivad. Me ei tohi kliendiga koos riietuskabiini ronida. Ja veel sada muud reeglit. Mina olen rikkunud kõiki neid ettekirjutusi. Ma ei tee seda tegelikult teadlikult. Täiesti kogemata avastan, et ma olen kellegi võhivõõraga kahekesi meeter korda poolteist riietuskabiinis ja kiidan seda, kui ilus ta tagumik nendes teksades välja näeb.

Tavaliselt ma ise ei saa arugi, et olen järjekordselt midagi kohatut teinud, kuid kolleegide šokeeritud pilgud minu suunas, toovad mu maa peale ja ma mõistan, et olen järjekordselt piiri ületanud.

Algul see väga hirmutas mind. Samas ma tean, et olenemata sellest, kas ma müün juustu, teenust või jopet, on minu kliendile lähenemisstiil pisut ekstsentriline. Tänaseks päevaks olen ma arusaamisele jõudnud, et ma olen juba nii kaua sellist vabadust endale lubanud ja selle positiivseid vilju tunda saanud, et ma mitte ainult enam ei oska vaid ei suvatse oma müümistaktikat muuta. Ja nii võin ma endale teenindajana lubada kohatut familiaarsust, teatud vulgaarsust ja isegi nahaalsust aga see kõik kokku annab mingi kummalise retsepti ja ma ei saa just klientide puuduse üle kaevata.

Aga kes teab. Praegu olen ma veel noor ja võrdlemisi kenake ja sellistele antakse palju andeks. Mõne aasta pärast olen ma kibestunud vanatüdruk, kes ei oska enam silmi värvida ja kelle vööümbermööt on hirmuäratavalt avaraks paisunud, siis ma hakkangi korralikuks. Ei tee silma, ei saada kahemõttelisi signaale, olen kuiv ja taktitundeline. Jah, ühel päeval.

Senikaua, kui see päev kord saabub käin ma kauplustes kogemusi korjamas, et ma täpselt teaks kuidas tuleb käituda.  Nimelt oli mul hiljaaegu üsnagi ebameeldiv kogemus ühes Tallinna ehituskaupluses. Juhtusin sealt kuu tagasi tolmuimeja ostma. Ostsin enda meelest kohe korraliku, millega tohib ehitustolmu imeda ja mis loodetavasti paari kuu pärast katki ei lähe. Müüja rääkis mulle kenasti kõikidest plussidest ja otstarvetest ja oli igati professionaalne. Ostsingi siis selle hiiglase, mis kaalus 8 kilo ja vedasin ta käe otsas koju. 

Kodus lõin masinale kohe hääled sisse ja kukkusin koristama. Umbes 30 minutit hiljem käis välk ja pauk, mootorist kostis hirmsaid hääli ja tuba täitus kohutava lehaga. Isegi mina, kes ma teadupoolset pole teab mis tehnika geenius, mõistsin, et mootor on tõenäoliselt läbipõlenud. Esimesel võimalusel toimetasin aparaadi tagasi poodi. Sel korral teendindas mind pisut üle keskealine tumeda lakaga naisterahvas. Kohe kukkus ta mind ründama. "Mis te temaga tegite?" küsiti minult. Mis mõttes? Asfalti käisin maha panemas, mida siis veel. Nemad saadavad ekpertiisi ja siis mulle öeldakse, mida ma täpselt valesti tegin ja siis me vaatame mis saab. Selle peale teatasin mina, et millal see juhtuda võiks kuna mul pole ka võimalik nii rasket asja pidevalt käe otsas edasi-tagasi tassida. "Oih, see pole veel midagi, ma olen oma elus ikka nii palju tassinud." Siis sain ma juba kurjaks. "Mul on teie üle väga hea meel aga ma olen nimelt nelja lapse ema oma elus piisavalt asju tassinud ja mina enam eriti ei tahaks." "Ärge ärrituge!" Ma ei ärritukski, kui te mind ei provotseeriks. Lõpuks sain teada, et minu tolmuimeja saab korda nädala jooksul.

Möödus kaks ja pool nädalat ilma, et keegi oleks minuga  ühendust võtnud. Kuna mul nagunii kodus remont käib ja mul poodi asja oli, astusin ka tööriista osakonnast läbi, et küsida oma imuri eluolu kohta. Taas ootas mind ees imemeeldiv klienditeenindaja. Lõin oma paberid letile ja ütlesin, et nüüd ma küll juba nõuan mingit lahendust, sest mul on kodus remont ja tolmu kõik kohad täis aga teie hoiate minu tolmuimejat pantvangis. 
"Kaua te ootate?" 
"Kolm nädalat juba!" 
"Kas ikka kolm nädalat?" Nii taktitundeline!
Teenindaja jätkab: "Ma mäletan teid küll, käisite siin kaebamas, kui raske elu teil on, neli last ja autot pole. Ja ma üldse ei vaadanud, kas teil tolmuimeja kott oli sees." Absurd. Ma olin nagu mingi varateismeline, kes on arsti vastu võtul ja peab tõestama et ta ikka oskab kondoomi banaanile õiget pidi peale panna. 
"Te ehk ei usu aga ma olen elus varem ka tolmuimejaga tööd teinud"
"No egas mina tea, mida te sellega tegite. Meile pole selle firma tolmimejaid kunagi tagasi toodud. "
Sel hetkel miski minus murdus ja ma ütlesin, et soovin rääkida vastutava isikuga.
"Ja mis tema teile teeb, parandab ise teie tolmuimeja ära või?"
Ma ütlesin, et temaga ma enam vestlust jätkata ei soovi ja ootan vastutavat isikut. Lõpuks kutsuti osakonna juhataja. Rääkisin oma mure. Meesteenindaja oli igati abivalmis ja osavõtlik. Samal ajal sisises paruness inetusi minu isiku aadressil. Ma kordasin, et ei soovi temaga enam sellel teemal rääkida. Süüdistused jätkusid. Lõpuks sai isegi meesterahval kõrini ja ta palus, et "Valentina" lahkuks. Valentina lahkuski ja minema kõndides hüüdis mulle veel meelitusi. 

Kolmandat korda oli mul veel õnn temaga kohtuda. See oli päev, mil ma lõpuks oma uuele tolmimejale järele läksin. Ekspertiisi käigus selgus, et mootoririke oli sellevõrra ulatuslik, et parandamine oleks olnud ebamõistlikult kulukas. Noormees, kes minuga sel korral tegeles oli üsna meeldiv ja lisaks uuele tolmimejale sain ma ettevõtte poolt vabandused ja ka komplekti tolmimeja kotte. Siis tuiskas kohale minu kullakallis Valentina ja kiskus kotid oma sülle hüüdes üle terve kaupluse, et ma juba sain sellised, kui esimese tolmuimeja ostsin. Ma tundsin ennst vargana ja ma olen veendunud, et selline mulje jäi ka ülejäänud kolmekümnele inimesele, kes juhtusid 50 meetri raadiuses olema.  Õnneks teised teenindajad selgitasid talle, et ostes tolmuimeja ostsin ma tegelikult komplekti ja seetõttu saan ka need õnnetud kotid kauba peale. See oli minu viimane kokkupuude antud naisterahvaga. 

Ei teagi nüüd kas nutta või naerda kõige selle peale. See kogemus oli solvav, alandav ja diskrimineeriv. Ma ei pea siinkohal mainimagi, et sinna poodi mul enam asja pole. Kõige solvamam asja juures on see, et olen aastaid selle poe klient olnud ja kõik oma tööriistad ja ehitusmaterjalid just sealt ostnud ja nii siis koheldakse oma püsikundesid! Kaitsku Jumal meid kõiki selliste teenindajate eest. Aamen.

Üksikemadusest

 Ma mäletan liiga eredalt seda, kuidas ma aastal 2010 kirjutasin uurimustöö teemal "Lahutus, kui lapse väärkohtlemise vorm". Ma ei peatunud teemat lahates nö probleemsetel peredel, kus minnakse lahku pereliikme vägivallatsemise, joomarluse või muul moel laste heaolu silmas pidades potensiaalselt ohtlikul põhjusel. Ma tsiteerisin statistikuid, kes kirjutasid lahutuse mõjust laste psüühikale. Võimalikust depressioonist, kalduvustest kuritegelikule käitumisele, laste seksuaalsele ärakasutamisele ja millele kõigele veel. Ma olin väga resoluutne ja deklameerisin, et minu arvates on lahutus vanemate poolt, laste suhtes, isekas käitumine.

Ma olen nüüd pisut üle aasta olnud üksikema. See polnud kerge otsus. Kuid kaalusin ma oma laste isale andestamist ja uue võimaluse andmist. Lõpuks aga otsustasin ma seda, mida otsustasin. Kunagi kirjutan ma teile, millised mõtted mind tol ajal saatsid aga mitte täna.

Ma ei hakka teile kirjutama sellest, kui raske ja paljunõudev töö on üksi lapsi kasvatada, sest ausalt, sisuliselt minu jaoks eriti midagi ei muutunud. Ka abielus olles olid kõik lastega seonduv minu otsustada ja korraldada. Pidin ainult põhjendama, et miks üks või teine väljaminek vajalik oli, nüüd enam ei pea.

Tegelikult, kui nüüd järele mõelda, siis lahutus siiski muutis minu jaoks mitmeid asju. Näiteks oli mul vaja tööle minna. Ma pidin ise otsustama iga pisiasja ja, kui midagi viltu vedas siis pidin ise ka tagajärgede eest vastutama. Alguses oli see üsna hirmus aga aja jooksul on see mulle aina enam meeldima hakanud.

Samuti tekkis mul korraga ka rohkem raha. Vaadake, minu endine abikaasa ei hiili alimentidest kõrvale ja kuidagi on juhtunud nii, et viimase aasta jooksul olen ma saanud nii oma poistele, kui endale tunduvamalt rohkem lubada, kui eelmiste aastate jooksul. Minu kodu on nüüd puhtam, vaiksem ja rahulikum, kui kunagi varem. Ei, ärge arvake, et minu eks oli räpane, kisakõrist laamendaja aga ikka on nii, et kus on rohkem inimesi on ka paratamatult rohkem segadust. Lisaks on inimestel korrahoidmisest ja puhtusest ka erinevad arusaamad.

Huvitav on aga jälgida inimeste reaktsioone üksikemadusele. Paljud haletsevad. Palun ärge tehke seda, see on inetu. Lõppude lõpuks oli see ju minu otsus, minu abikaasa ei surnud, ta elab edasi, lihtsalt mitte enam koos minuga. Oma lastele on ta ju olemas. Suuremal või vähemal määral. On ka selliseid, kes arvavad, et ma pean ka nüüd kuuluma sellesse lahutatud naiste klubisse, kes igal võimalikul ja võimatul juhul oma eks meest maha teevad. Ma ei näe selleks põhjust. Jah, ta tegi ränga vea. Mina olen talle selle andeks andnud. Milleks enda elu mürgitada sllega, et pidevalt minevikus elan ja endale valusaid hoope jagan? See ei muuda ju enam olnut.

Kuid kõige hämmastavam on üksikemaduse juures see, kuidas ma ühtäkki muutusin kõigi meestuttavate ühisomandiks. Kui ma abielus olles kuulusin vaid ühele isasele, kellel oli vabadus otsustada minu valikute üle ja neid kas heaks kiita või laita, siis nüüd on kõigil justkui õigus mulle nõu anda. Nii kuulen ma pidevalt seda, kuhu ma tohin või ei tohi kolida, kuidas ma peaks remonti tegema, mida ma tohin osta, kellega läbi käia, mida selga panna ja kuidas oma lapsi kasvatada. Täitsa põnev kohe! Lausa vägisi jääb mulje, et ma pole enam või äkki pole kunagi olnudki võimeline ühtegi mõistlikku otsust langetama.

Minu vallalisuse põlvest on piisavalt kaua aega möödas ja ma tõesti enam ei mäleta, kas ka siis, enne tanu alla saamist, kõik meestuttavad nii vabalt oma arvamust mulle peale surusid. Ma mõistan küll, et ega seda siis paha pärast tehta, ikka suurest hoolimisest. Pisut kummaline on see ikkagi. Nüüd on mul ühe mehe asemel terve meeskond. Vot seda tõeline üksikemadus tähendabki!

Lõpetuseks nii palju, et see pole roll millest ma neiupõlves unistasin või mida endale soovinud oleksin. Elu lihtsalt kulges nii, et tänasel päeval pean ma tegema ristikese lahtrisse "lahutatud". Võibolla on mul erakordselt vedanud, kuna ma pole sattunud makseraskustesse, depressioon, tänavale ega hullumajja ja mu lapsed pole lastekodus ega noorsootöötaja järelvalve all, kes teab. Ehk olen ma lihtsalt inimene, kes teeb elu ulatatud sidruneist limonaadi või minu puhul pigem hapudest viinamarjadest Pino Gris'd. Ometi ei saa ma öelda, et lahutus ja üksikemadus oleksid kõige kohutavamad asjad, mis mu elus on juhtunud. Sellel on oma võlu. Ehk mõni isegi teab, millest ma räägin.

Eakate austamisest

Ma usun, et enamikku meist on kasvatatud vanemaid inimesi austama. Neile tuleb ühistranspordis istet pakkuda, nende elukogemusest tuleb lugu pidada, nende jutule pole viisakas vahele segada jne. Ja üldiselt olen ma selle kõigega ka nõus, kuid mina lähtun pigem põhimõttest, et austus on selline asi, mis tuleb välja teenida, mitte see ei muutu automaatseks mingist hetkest, kui ID kaardi peal sünnikuupäev selle dikteerib ja siis kõik ümberringi kukuvad kohe kõvasti austama, hoolimata sellest kuidas kodanik parasjagu käitub.

Inimkäitumise uurimine on mulle omamoodi pisut nagu hobi. Mul on olnud au oma elus väga paljusid inimesi kohata ja ka lähemalt tundma õppida. Ja seetõttu julgen ma väita, et suur osa eakatest ei käitu sugugi austusväärselt. Ja mina tunnen isiklikult päris mitut küllaltki noort inimest, kes väärivad lugupidamist, kuna nad oskavad olla väärikad.

Aga põhjus, miks ma täna sellel teemal kirjutan on väga isiklik. Nimelt olin ma parasjagu toas ja lugesin netist päevauudiseid, kui minu järeltulijad mängisid hoovis. Kuna aken oli avatud oli mulle kõik kenasti näha, mis toimub ja samas kuulsin ka vestlust pealt. Emana olen omandanud oskuse suurema osa oma laste omavahelisest jutust lihtsalt ühest kõrvast sisse ja teisest välja laskma. Ja samuti olen emana omandanud terava kuulmise, kui hääletoonis tekib muudatus.

Niisiis, keskendunult arvuti helesinist ekraani uurides, kuulsin äkki kuidas minu laste tavapärase rõõmsate hõigetele lisandus täiesti võõras ja vihane hääl. Hääl kuulus kõrva järgi otsustades vanemale naisterahvale aga oli nii kuri, et samahästi võis see olla ka meesterahva hääl. Ühe hetkega oli kogu mu tähelepanu sellel häälel. Pead ma kohe aknast välja ei pistnud, sest mul pole oma laste suhtes mingeid romantilisi ettekujutlusi ja ma tean vägagi hästi, et need neli oskavad aegajalt käituda nagu põrgu suursaadikud ja Joosep Toots näib nende kõrval lausa oivikuna. Selletõttu kuulasingi, et teada saada, mis täpsemalt toimub. Kas on vaja noomida või kaitsta.

Aga selleks, mis sealt tuli polnud mina küll valmis. Kuuldu põhjal mõistsin kiiresti, et tegemist on meie maja "tuvitädiga", teate nagu see "Üksinda kodus 2" New Yorgi daam. Ja kuna mina olen õpetanud oma lapsi lendavatest rottidest eemale hoidma, jooksiski minu 5aastane nende poole sõjakisa saatel. Ja sellepeale tuli proua oma lapsukesi kaitsma. Algus oli üsna leebe. Räägiti sellest kuidas loomi ei tohi hirmutada. Aga kuna kodanik kiiresti taipas, et lapsed on õues omapead, siis peagi muutus jutt ähvardavaks. Naine lubas oma kodu mugavusest välja tulla ja minu lastele peksa anda. Lõpuks lubas ta lausa, et võtab kodust nuia ja lööb minu  pisipoja pea lõhki (jah, just neid sõnu kasutaski). Sellepeale tõusin ma juba püsti ja vaatasin aknast välja, et kas ma tõesti kuulen neid sõnu!

Daam jätkas, kuidas pole üldse ilus endast väiksemaid ähvardada. Aga, halloo, millega ta ise just parajasti tegeles oma arust!?! Õnneks poiss nägi mind ja jooksis minu poole. Mutt hüüdis poisile veel järele, et noh, argpüks jooksed minema, jah! Kui ta aknal mind nägi, tõmbas oma pea tuppa ja rohkem ähvardusi sealt ei tulnud.

Poiss oli muidugi täiesti paanikas. Nuttis suurest hirmust kuumi soolaseid pisaraid. Kui te teda teate siis tegemist on pisikest kasvu, vaevalt 20 kilo kaaluva blondi pea ja helesiniste silmadega poisiklutiga. Ta käskis korteris kõik aknad kõvasti kinni panna ja käis mulle tõsimeeli peale, et me elukohta vahetaks.

Vot selline lugu eakatest. Ja see on ainult üks lugu. Ma võiksin kirjutada sellest, kuidas öösel kesklinnast viimase trolliga koju sõitvad inimesed peavad vanurile kohta andma, kuna talle meeldib just see koht, mille teie olete soojaks istunud, mis siis, et troll on tühi ja istekohti võiks valida igas suuruses ja värvitoonis. Või sellest, kuidas nad kiuslikult järjekorrale vahele segavad, tehes nägu nagu kassapidaja tuli ainult nende pärast täna tööle.

Selliseid lugusid võivad kõik meist rääkida. Kuidas siis väita, et eakad väärivad austust, kui nad käituvad hullemini, kui mässumeelsed tiinekad? Õnneks pole suurem osa vanuritest nii ekstreemsed ja tõepoolest väärivadki kõike seda, mida meilt oodatakse. Ja kui veel korraks mõelda kõigele sellele, mida nad oma elus on kogenud. Varasest noorusest kõvasti tööd rüganud, lapsi kasvatanud ajal, kui polnud ühekordseid mähkmeid ega vanemahüvitist. Ehitanud maju, kui polnud akutrelle ega korralikke oskustöölisi. Ja nüüd virelevad pensionist, mis on täielik mõnitamine arvestades nende panust Eesti elu edasiviimisesse. Ei ole kerge olnud see nende elu.

Ometi loodan ma, et ühel päeval ei põruta ma rusikat lauale ega teata, et austage mind nüüd ja kõik või muidu tulen ja virutan teile oma tudisevate kätega nuia hoides nii kõvasti, et parameedikud peavad teie ajurakke asfaldi pealt teelusikaga kokku kraapima, kuna te julgesite minu tuvide poole kurja pilguga vaadata.