Ma ei tea millal see täpselt juhtus ja kuidas ning miks aga tänaseks päevaks olen ma anonüümne kingahoolik. Ma käin butiikides, kapuuts silmadeni kistud, et mind ometi ära ei tuntaks ja õgin silmadega kingi, saapaid, platvorme, baleriinasid, sandaale, stiletosid. Ainult tossud ja tennised jätavad mind külmaks. Asi on nii hulluks kätte läinud, et ma mitte ainult poodides ei käi kingi nillimas vaid ei suuda kaunitelt jalavarjudelt ka tänaval pilku pöörata.
Et tegemist on haigusega, sai selgeks siis, kui ma ühel hetkel avastasin, et mul on kolm täpselt samasugust kingapaari. Tõsi, mitte küll täpselt samasugust, värv ja kontsa kõrgus olid erinevad aga sisuliselt oli tegemist täpselt sama mudeliga. Istusin siis põrandal, ümbritsetud oma lapsukestest ja küsisin oma päris lastelt, et kas ma ostan liiga palju kingi. Nad mõtlesid hetke, kehitasid õlgu ja laususid, et võibolla on iga nädal kingi osta tõepoolest liiast aga korra kuus on okei.
Ka olen ma leidnud kingakarpidest selliseid isendeid, mille olemasolu olin täiesti unustanud. Aga ostmishetkel olin ma kindlasti veendunud, et just neid kingi on mulle ilmtingimata vaja ja et kannan neid kuni tallad läbi kumavad. Nüüd istuvad nad koos teiste saatusekaaslastega kapis ja ootavad päeva, mil ma mõtlen, et oota, aga millised kingad mul veel selles karbis on? Kusjuures olen leidnud, et mõnes karbis pole mitte üks paar vaid lausa kaks või kolm paari kingi. Samas olen ma leidnud ka üksikuid kingi. Ja ma ei viska neid ära. Huvitav, kas ma hoian neid päevaks, kui mul üks jalg amputeeritakse?
Ma olen mõelnud, et peaksin selle probleemiga tõsiselt tegelema hakkama. Äkki on võimalik pangast tellida teenus, et kingapoodides kaardiga makstes ilmub kaarditerminalile kiri "tagasilükatud". Samas ei välistaks see võimalust kingade eest sulas arveldada. Siis turgatas mulle, et kasiino sõltlasi ei lasta mängupõrgutesse, sest nende nägu on turvameestele tuttav. Äkki on midagi sellist võimalik korraldada ka minusuguste nõrkad inimeste jaoks. Et ABC kinga kaupluse uksel seisab kuri turvamees ja ütleb, et "tead neiu, kõnni parem heaga minema". Aga siis hakkaksin ma kindlasti netist papusid tellima. Oh häda! Nagu ütleb inglise vanasõna : kui ehitada kahe meetrine müür, et kaitsta varaste ees oma vara, siis varas ehitab kolme meetrise redeli (või noh, midagi selles stiilis).
Me kõik võitleme nõrkustega. Mõnele on see uus kreemipurk, teisele käekotid, kolmandale šokolaad jne. Tavaliselt pole tegemist asjadega, mis segaks igapäeva toimetusi ja me pigem teeme oma sõltuvuste üle nalja. Kurvaks läheb asi siis, kui see väljub kontrolli alt. Me satume võlgadesse, ei suuda millegile muule keskenduda. Kannatame ise ja kannatavad lähedased meie ümber. Siis meie, need, kelle hobi on veel kontrolli all, vangutame pead ja tõdeme, et see on haiglaslik, adumata, et oleme ise ehk vaid ühe kingapaari kaugusel samast saatusest.
Mulle tundub, et iga selline sõltuvus on mingi puudujäägi korvamine. Kui meid ei hinnata, sööme šokolaadi. Kui meid ei väärtustata, otsime uusi suhteid. Kui meid ei armastata, pöördume veinipudeli poole. Kui meil on liiga palju vaba aega, ostame uue paari kingi. Ainus asi mis mind selle teooria juures tasakaalust välja viib on fakt, et ma olen kuulnud, et on olemas inimesi, kes koguvad prügi. Millist tühimikku nemad sellega täita püüavad?
kolmapäev, 26. juuni 2013
laupäev, 22. juuni 2013
Seksist
Ei, ma ei kavatse täna kirjutada sellest, millised poosid on pisslapse eostamiseks parimad või kuidas võrgutada oma meest. Need teemad võtan luubi alla mõnes tuleviku postituses. Täna tahtsin ma kirjutada hoopis sellest, kuidas ma käisin oma vanimale pojale Silvia Rannamaa "Kadrit" raamatukogus laenutamas.
Pojale sain raamatu kenasti kätte aga kuna ma nagunii juba raamatukogus olin siis pidin ma ka endale ilmtingimata midagi laenutama. Algul vaatasin niisama ringi, kui äkki meenus mulle, et olin hiljuti Buduaarist lugenud mingisugust artiklit, milles viidati ka ühele raamatule. Raamatu pealkirjas ma veendunud polnud aga ma mäletasin, et juttu oli kutsikatest ja veinist. Tol hetkel ei mäletanud ma isegi autori nime.
Konsulteerisin seega raamatukoguhoidjaga ja ütlesin talle raamatu kohta niipalju kui ma mäletasin. Algul otsis ta koos minuga riiulite vahel, kuid peagi suundus ta arvuti taha ja sisestas märksônad. Mina jäin riiulite vahele edasi otsima. Seetõttu hüüdis ta mulle üle terve raamatukogu: "Kas "Seks, vein ja kutsikad?" See oli üks hirmus, hirmus hetk minu elus. Ma vannun,et mu süda jättis löögi vahele. Mis mõttes ta hüüab üle terve raamatukogu? Mulle on isegi sosistamise peale viltu vaadatud. Ja mitte ainult, et ta karjus, veel milliseid roppusi! Minu esimene emotsioon oli talle peale lennata ja sisistada, et millega, te oma arust tegelete? Siin käivad ju ometi lapsed Vinni Puhhi lugemas, andke endale ometi aru, millest te siin kõnelete!
Aga selle sekundimurdosa jooksul, mis mul kulus temani jõudmiseks jõudsin ma ka rahuneda ja endale teadvustada, et kuigi mind mingil arusaamatul põhjusel see olukord endast välja viis, siis tegelikult on tegemist täiesti loomuliku asjaga. Tema oli silma järgi otsustades üle viiekümnene naisterahvas, kellel kodus ilmselt lapsed ja lapselapsed. Järelikult ikkagi tegelenud selle asjaga vähemalt korra või paar oma elus. Mul endal on neli last ja kui mälu mind ei peta, siis tegemist on üsnagi meeldiva ajaviitega. Miks see süütu sõna mind siis niivõrd endast välja viis?
Kuna selles konkreetses raamatukogus Villu Perverti raamatut ei leidunud, suunati mind sujuvalt lähedal asuvasse järgmisesse raamatukokku. Terve tee sinna oli mul aega analüüsida seda mis äsja oli toimunud. Need, kes mind hästi tunnevad ja isegi need, kes nii hästi ei tunne, teavad, et mul pole iialgi mingit probleemi olnud seksist rääkida. Mitte nii kauges minevikus tüütasin kõiki inimesi enda ümber oma lõputute ja detailirohkete lugudega, poosidest, kohtadest, mänguasjadest. Mis siis muutunud on? Kas ma olen hakanud tädistuma?
Ja korraga meenus mulle hetk, kui olin suure uhkusega ja võib ka lisada, et suurest rumalusest tutvustanud oma emale Kamasutra õpikut. Ta heitis kohkunult pilgu mõnele pildile ja pani raamatu käest sellise pilguga nagu oleksin talle just värsket Maajat näidanud.Tol korral imestasin ema reaktsiooni üle ja olin hämmingus. Mõtlesin, et kas tõesti 21sajandi Eestis tuntakse valehäbi nii loomuliku asja pärast? See on umbes nagu punastada iga kord, kui pasta keetmisest juttu tuleb. Tänaseks päevaks olen aga ühinenud sama klubiga, kuhu tema kuulub. Klubi, kus seksist rääkimine on tabu ja sellega tegelemine kriminaalkorras karistatav.
Pojale sain raamatu kenasti kätte aga kuna ma nagunii juba raamatukogus olin siis pidin ma ka endale ilmtingimata midagi laenutama. Algul vaatasin niisama ringi, kui äkki meenus mulle, et olin hiljuti Buduaarist lugenud mingisugust artiklit, milles viidati ka ühele raamatule. Raamatu pealkirjas ma veendunud polnud aga ma mäletasin, et juttu oli kutsikatest ja veinist. Tol hetkel ei mäletanud ma isegi autori nime.
Konsulteerisin seega raamatukoguhoidjaga ja ütlesin talle raamatu kohta niipalju kui ma mäletasin. Algul otsis ta koos minuga riiulite vahel, kuid peagi suundus ta arvuti taha ja sisestas märksônad. Mina jäin riiulite vahele edasi otsima. Seetõttu hüüdis ta mulle üle terve raamatukogu: "Kas "Seks, vein ja kutsikad?" See oli üks hirmus, hirmus hetk minu elus. Ma vannun,et mu süda jättis löögi vahele. Mis mõttes ta hüüab üle terve raamatukogu? Mulle on isegi sosistamise peale viltu vaadatud. Ja mitte ainult, et ta karjus, veel milliseid roppusi! Minu esimene emotsioon oli talle peale lennata ja sisistada, et millega, te oma arust tegelete? Siin käivad ju ometi lapsed Vinni Puhhi lugemas, andke endale ometi aru, millest te siin kõnelete!
Aga selle sekundimurdosa jooksul, mis mul kulus temani jõudmiseks jõudsin ma ka rahuneda ja endale teadvustada, et kuigi mind mingil arusaamatul põhjusel see olukord endast välja viis, siis tegelikult on tegemist täiesti loomuliku asjaga. Tema oli silma järgi otsustades üle viiekümnene naisterahvas, kellel kodus ilmselt lapsed ja lapselapsed. Järelikult ikkagi tegelenud selle asjaga vähemalt korra või paar oma elus. Mul endal on neli last ja kui mälu mind ei peta, siis tegemist on üsnagi meeldiva ajaviitega. Miks see süütu sõna mind siis niivõrd endast välja viis?
Kuna selles konkreetses raamatukogus Villu Perverti raamatut ei leidunud, suunati mind sujuvalt lähedal asuvasse järgmisesse raamatukokku. Terve tee sinna oli mul aega analüüsida seda mis äsja oli toimunud. Need, kes mind hästi tunnevad ja isegi need, kes nii hästi ei tunne, teavad, et mul pole iialgi mingit probleemi olnud seksist rääkida. Mitte nii kauges minevikus tüütasin kõiki inimesi enda ümber oma lõputute ja detailirohkete lugudega, poosidest, kohtadest, mänguasjadest. Mis siis muutunud on? Kas ma olen hakanud tädistuma?
Ja korraga meenus mulle hetk, kui olin suure uhkusega ja võib ka lisada, et suurest rumalusest tutvustanud oma emale Kamasutra õpikut. Ta heitis kohkunult pilgu mõnele pildile ja pani raamatu käest sellise pilguga nagu oleksin talle just värsket Maajat näidanud.Tol korral imestasin ema reaktsiooni üle ja olin hämmingus. Mõtlesin, et kas tõesti 21sajandi Eestis tuntakse valehäbi nii loomuliku asja pärast? See on umbes nagu punastada iga kord, kui pasta keetmisest juttu tuleb. Tänaseks päevaks olen aga ühinenud sama klubiga, kuhu tema kuulub. Klubi, kus seksist rääkimine on tabu ja sellega tegelemine kriminaalkorras karistatav.
kolmapäev, 19. juuni 2013
Asjadest
Mulle meeldib kolimine. See paneb asjad tähtsusjärjekorda. Ühest kohast teise minnes on loomulik, et kõike kaasa ei hakka tassima. Me peame valima, et mida võtta ning mida jätta. Kuna olen lähitulevikus elukohta vahetamas, siis olen viimaste nädalate jooksul oma praeguses elukohas kriitilise pilguga ringi hakanud liikuma. Ma uurin iga objekti, küsides endalt, et kas mul ikka uues kohas selle jaoks ruumi on ja kui vajalik see antud ese ikkagi on.
Paljudel asjadel meie ümber pole ju tegelikult praktilist väärtust. On asjad, mida me kasutame, asjad, mis on ilusad ja asjad, millel on emotsionaalne väärtus. Mõni asi võib ühendada endas kõiki kolme omadust, näiteks see kuumaalus, mille mulle endised töökaaslased kinkisid, see on praktiline (ma ju teoreetiliselt saan seda kasutada, iseasi, kas ma ka teen seda), see on päris kindlasti kaunis ja lisaks meenutab see mulle alati meeldivaid aegu, mis sai veedetud toidupoe kassapidajana. Aga see on pigem erandlik näide.
Minu kapid ja riiulid on enamasti täis igasugust jama. On näiteks klaase. On veeklaase, valge veini klaase, punase veini klaase, kokteiliklaase, viskiklaase, konjakiklaase, šampuseklaase, pitse, õlleklaase ja likööriklaase. Reaalselt kasutan ma ainult vee- ja veiniklaase. No muidugi on tore, kui koguneb seltskond tuttavaid, kes kõik erineva joogiga enda janu kustutavad ja mul kui täiuslikul võõrustajal on igale joogile spets klaas, milles antud joogi omadused parimal võimalikul viisil avalduvad. Aga mul ei käi tegelikult nii palju külalisi, et sellel ka mõte oleks. Seega langes otsus, uude kohta võtan ma kaasa ainult veini- ja veeklaasid ning pitsid. Ülejäänud lähevad soovijate vahel jagamiseks või Osta.ee-sse.
Ka teiste esemetega olen umbes sama julmalt ümber käinud. Näiteks otsustasin, et kuigi oleks hirmus nunnu alles hoida kõik minu laste ponnistused tulevasteks Piccassodeks ja Dalideks saada, siis on hirmus tüütu kõike seda paberimajandust mööda Tallinna mägesid edasi-tagasi vedada. Ja tänapäeval on võimalik seda kõike säilitada ka elektrooniliselt, seega on kõik rahul - talgulised, emasüda ja mudilased.
Aga on asju, millest on justkui võimatu lahti lasta. Ja nii tiringi ma neid muudkui kaasa. Lisaks on asjadel komme ennast meie ellu nihverdada. Algus igas uues kohas on nii puhas, värske ja saastavaba. Mõne kuu pärast eluruumides ringi vaadates on seal aga igasugu pahna ja meil pole õrna aimugi, kuidas see kõik on tee meie ellu leidnud. Äkki on see gravitatsioon?
Paljudel asjadel meie ümber pole ju tegelikult praktilist väärtust. On asjad, mida me kasutame, asjad, mis on ilusad ja asjad, millel on emotsionaalne väärtus. Mõni asi võib ühendada endas kõiki kolme omadust, näiteks see kuumaalus, mille mulle endised töökaaslased kinkisid, see on praktiline (ma ju teoreetiliselt saan seda kasutada, iseasi, kas ma ka teen seda), see on päris kindlasti kaunis ja lisaks meenutab see mulle alati meeldivaid aegu, mis sai veedetud toidupoe kassapidajana. Aga see on pigem erandlik näide.
Minu kapid ja riiulid on enamasti täis igasugust jama. On näiteks klaase. On veeklaase, valge veini klaase, punase veini klaase, kokteiliklaase, viskiklaase, konjakiklaase, šampuseklaase, pitse, õlleklaase ja likööriklaase. Reaalselt kasutan ma ainult vee- ja veiniklaase. No muidugi on tore, kui koguneb seltskond tuttavaid, kes kõik erineva joogiga enda janu kustutavad ja mul kui täiuslikul võõrustajal on igale joogile spets klaas, milles antud joogi omadused parimal võimalikul viisil avalduvad. Aga mul ei käi tegelikult nii palju külalisi, et sellel ka mõte oleks. Seega langes otsus, uude kohta võtan ma kaasa ainult veini- ja veeklaasid ning pitsid. Ülejäänud lähevad soovijate vahel jagamiseks või Osta.ee-sse.
Ka teiste esemetega olen umbes sama julmalt ümber käinud. Näiteks otsustasin, et kuigi oleks hirmus nunnu alles hoida kõik minu laste ponnistused tulevasteks Piccassodeks ja Dalideks saada, siis on hirmus tüütu kõike seda paberimajandust mööda Tallinna mägesid edasi-tagasi vedada. Ja tänapäeval on võimalik seda kõike säilitada ka elektrooniliselt, seega on kõik rahul - talgulised, emasüda ja mudilased.
Aga on asju, millest on justkui võimatu lahti lasta. Ja nii tiringi ma neid muudkui kaasa. Lisaks on asjadel komme ennast meie ellu nihverdada. Algus igas uues kohas on nii puhas, värske ja saastavaba. Mõne kuu pärast eluruumides ringi vaadates on seal aga igasugu pahna ja meil pole õrna aimugi, kuidas see kõik on tee meie ellu leidnud. Äkki on see gravitatsioon?
pühapäev, 16. juuni 2013
Sigadest ja meestest
Teate ju küll seda, kuidas naistele meeldib öelda, et kõik mehed on sead. Seda eriti pärast seda, kui üks neist sigadest on ühele sookaaslasele emotsionaalset valu põhjustanud ja pärast mõne veinipudeli lahti korgitsemist kiputakse kogu meessugu selle ilusa nimetusega sildistama. Isiklikult mina olen alati selle vastu võidelnud ja püüdnud mehi kurjade naiste eest kaitsta. Samas olen ka mina ühel või teisel viisil pidanud oma veendumust (et mehed ikkagi pole nii hirmasad olevused) ümber hindama.
Selle tagajärjel tekkis mul teoreem. Kuna ma ikkagi keeldun kõiki mehi ühte patta viskamast (noh, mõelge nüüd ise, naised, kui mõnus oleks teil pidevalt meeste suust kuulda, et kõik naised on bitchid?) aga mingi ühine nimetaja seob neid siiski, siis mina jõudsin järeldusele, et laias laastus on olemas kolme liiki isaseid.
Esimene liik ongi sead. Nad on algusest peale sead. Kuna meile on lapsepõlvest peale sisse söödetud Disney multikaid, kus sellisest koletisest saab, tänu kaunitari lahkele ja armastavale kohtlemisele, ihaldatud prints, siis meie usume, et tänu oma armastusele selle sea vastu suudame ravida tema sõltuvusi nii alkoholist, hasartmängudest kuni liiderlikkuseni välja. Ja kui me siiski ei suuda, siis ütlemegi, et oli alles siga. Aga ta oli seda ju kogu aeg! Miks me siis üllatume?
Teine sort on juba pisut arenenum. Need on nimelt need mehed, kes tahavad kangesti meeldida naistele ja selle kaudu saavutada teiste liigikaaslaste lugupidamise. Nemad on alguses väga meeldivad ja kenad. Nad toovad meile (naistele siis) lilli, viivad romantilistele jalutuskäikudele, on valmis meie iga soovi täitma. Kuni teatud piirini. Piir on neil kõigil erinev. Mõnele on see abiellumine, teistele isaks saamine, kolmandatele ajaline limiit. Olen kuulnud, et üsna paljudele sedasorti sigadele on piiriks võimaliku parema leidmine. Lühidalt öeldes, need mehed võtavad ennast kokku ja on meeldivad isendid, kuni mingi hetkeni. Siis viskavad nad oma lambanaha nurka ja vastu ilutseb paks, hõreda karvkattega roosa siga.
Ja on ka kolmas tase. Nemad ongi tegelikult kenad inimesed. Härrasmehed, lugupeetud ühiskonna liikmed, truud elukaaslased, kuldsete käte ja südamega mehed, meie rahva au ja uhkus. Siiski vahel harva, kas tüdimuse, meeleheite, stressi või millegi muu tagajärjel, käituvad nemadki nagu sead. Aga see läheb alati mööda ja reeglina nad ka heastavad oma ajutise meeltesegaduse.
Aga sigadest veel nii palju, et sigu on ju ka erinevaid. On armsad põrssad, on Puhhi truu kaaslane Notsu, suured tigedad metssead. Kummalisel kombel, siiski, kui jutt läheb mees-sigadele, joonistub meie silme ette iseenda roojas magav, lärmakalt matsutav, röhitsev orikas.
Selle tagajärjel tekkis mul teoreem. Kuna ma ikkagi keeldun kõiki mehi ühte patta viskamast (noh, mõelge nüüd ise, naised, kui mõnus oleks teil pidevalt meeste suust kuulda, et kõik naised on bitchid?) aga mingi ühine nimetaja seob neid siiski, siis mina jõudsin järeldusele, et laias laastus on olemas kolme liiki isaseid.
Esimene liik ongi sead. Nad on algusest peale sead. Kuna meile on lapsepõlvest peale sisse söödetud Disney multikaid, kus sellisest koletisest saab, tänu kaunitari lahkele ja armastavale kohtlemisele, ihaldatud prints, siis meie usume, et tänu oma armastusele selle sea vastu suudame ravida tema sõltuvusi nii alkoholist, hasartmängudest kuni liiderlikkuseni välja. Ja kui me siiski ei suuda, siis ütlemegi, et oli alles siga. Aga ta oli seda ju kogu aeg! Miks me siis üllatume?
Teine sort on juba pisut arenenum. Need on nimelt need mehed, kes tahavad kangesti meeldida naistele ja selle kaudu saavutada teiste liigikaaslaste lugupidamise. Nemad on alguses väga meeldivad ja kenad. Nad toovad meile (naistele siis) lilli, viivad romantilistele jalutuskäikudele, on valmis meie iga soovi täitma. Kuni teatud piirini. Piir on neil kõigil erinev. Mõnele on see abiellumine, teistele isaks saamine, kolmandatele ajaline limiit. Olen kuulnud, et üsna paljudele sedasorti sigadele on piiriks võimaliku parema leidmine. Lühidalt öeldes, need mehed võtavad ennast kokku ja on meeldivad isendid, kuni mingi hetkeni. Siis viskavad nad oma lambanaha nurka ja vastu ilutseb paks, hõreda karvkattega roosa siga.
Ja on ka kolmas tase. Nemad ongi tegelikult kenad inimesed. Härrasmehed, lugupeetud ühiskonna liikmed, truud elukaaslased, kuldsete käte ja südamega mehed, meie rahva au ja uhkus. Siiski vahel harva, kas tüdimuse, meeleheite, stressi või millegi muu tagajärjel, käituvad nemadki nagu sead. Aga see läheb alati mööda ja reeglina nad ka heastavad oma ajutise meeltesegaduse.
Aga sigadest veel nii palju, et sigu on ju ka erinevaid. On armsad põrssad, on Puhhi truu kaaslane Notsu, suured tigedad metssead. Kummalisel kombel, siiski, kui jutt läheb mees-sigadele, joonistub meie silme ette iseenda roojas magav, lärmakalt matsutav, röhitsev orikas.
reede, 14. juuni 2013
Hiirtest ja inimestest
See oli millalgi veebruarikuu teisel poolel, kui ma hakkasin oma magamistoa seina seest kuulma helisid. See oli krabin. Algul oli see üsna vaikne ja juhuslik. Mõtlesin, et ülal naabril on uus koer ja ehk too kraabib põrandat. Üsna pea sai aga selgeks, et krabina autor on koerast tunduvalt väiksem tegelane. Jah, meie majja oli ilmunud hiir.
Sõbrad-tuttavad hakkasid kõik üksteise võidu nõuandeid jagama, kuidas närilisest vabaneda. Aga mind tema kohalolek ei häirinud. Ma isegi ütleks, et meil tekkis temaga kodulooma perenaise suhe. Esimene kord, kui me temaga näost näkku kohtusime oli väga armas. Istusin parajasti oma toas arvutilaua taga ja vaatasin "Meeleheitel koduperenaisi", kui tema otsustas toas pisut ringi vaadata. Nii ta sealt ilmus oma pika koonu ja tillukeste süsimustade silmadega ning vaatas alt üles minu poole. Selle hetke jooksul oli kõik selge - kumbki meist ei soovi teisele halba.
Nii me siis sõbralikult elasime. Tema ajas oma asja ja mulle täitsa meeldis tema olemasolu.
Huvitaval kombel, minu sõbranna, seda vaimustust ei jaganud. Nende esmakohtumine lõppes sellega, et tütarlaps seisis jalgupidi söögilaual ja karjus hüsteeriliselt "tapa ta ära!". Pärast seda ebameeldivat intsidenti ma oma kodulooma enam ei näinud. Isiklikult mina usun, et ta suri südamevalusse aga võimalik, et naabrikoer ta lihtsalt nahka pistis.
See lugu pani mind mõtlema sellele, et miks me üldse kardame väikseid loomi. Kui hakata ratsionaalselt arutama, siis kui ühel neist (sõbrannal või hiirel) oleks olnud põhjust teist karta, oleks see 10 sentimeetrine karvakera, mitte 50 kilone blond kondikubu. Aga ometi me kardame.
Olen kõigi oma lastega üle elanud perioodi, kus poiss nutab paanikas ja keeldub uinumast, kuna magamistoa laes on nööpnõelapea suurune äädikakärbes. Praegu kardab mu nelja-aastane üksi vetsus käia, kuna oli seal paar nädalat tagasi ämblikuvõrku näinud. Järelikult elab seal läheduses hiiglaslik, väikseid poisse õgiv must lesk.
Teisalt võib selline ebamõistlik hirm kõrvaltvaatajale kohutavalt naljakas olla. Meenub kunagine lugu, kuidas mu tollane abikaasa püüdis suure hirmuga jalga tõmmatud kummikust vabaneda, kuna ta oli ennast veennud, et selles on hiir. Ise üleni higine, vehkis ta meeleheitlikult jalaga. Pärast mõnekümne sekundilist tõmblemist lendas kummik lõpuks toa teise nurka. Ise hirmust lõuga väristades palus ta mul jalvari õue viia, et ma seal kiskja kummikust välja kallutaksin. Juba see, et 185cm ja pea 90 kilo kaaluv mehemürakas sellise vaatemängu korraldas, oli naljakas. Kujutage siis ette, kui naljakas oli see, kui selgus, et see mida tema pidas haiguseid levitavaks kihvadega parasiidiks, oli hoopis mõne millimeetrilise läbimõõduga kivike.
Sõbrad-tuttavad hakkasid kõik üksteise võidu nõuandeid jagama, kuidas närilisest vabaneda. Aga mind tema kohalolek ei häirinud. Ma isegi ütleks, et meil tekkis temaga kodulooma perenaise suhe. Esimene kord, kui me temaga näost näkku kohtusime oli väga armas. Istusin parajasti oma toas arvutilaua taga ja vaatasin "Meeleheitel koduperenaisi", kui tema otsustas toas pisut ringi vaadata. Nii ta sealt ilmus oma pika koonu ja tillukeste süsimustade silmadega ning vaatas alt üles minu poole. Selle hetke jooksul oli kõik selge - kumbki meist ei soovi teisele halba.
Nii me siis sõbralikult elasime. Tema ajas oma asja ja mulle täitsa meeldis tema olemasolu.
Huvitaval kombel, minu sõbranna, seda vaimustust ei jaganud. Nende esmakohtumine lõppes sellega, et tütarlaps seisis jalgupidi söögilaual ja karjus hüsteeriliselt "tapa ta ära!". Pärast seda ebameeldivat intsidenti ma oma kodulooma enam ei näinud. Isiklikult mina usun, et ta suri südamevalusse aga võimalik, et naabrikoer ta lihtsalt nahka pistis.
See lugu pani mind mõtlema sellele, et miks me üldse kardame väikseid loomi. Kui hakata ratsionaalselt arutama, siis kui ühel neist (sõbrannal või hiirel) oleks olnud põhjust teist karta, oleks see 10 sentimeetrine karvakera, mitte 50 kilone blond kondikubu. Aga ometi me kardame.
Olen kõigi oma lastega üle elanud perioodi, kus poiss nutab paanikas ja keeldub uinumast, kuna magamistoa laes on nööpnõelapea suurune äädikakärbes. Praegu kardab mu nelja-aastane üksi vetsus käia, kuna oli seal paar nädalat tagasi ämblikuvõrku näinud. Järelikult elab seal läheduses hiiglaslik, väikseid poisse õgiv must lesk.
Teisalt võib selline ebamõistlik hirm kõrvaltvaatajale kohutavalt naljakas olla. Meenub kunagine lugu, kuidas mu tollane abikaasa püüdis suure hirmuga jalga tõmmatud kummikust vabaneda, kuna ta oli ennast veennud, et selles on hiir. Ise üleni higine, vehkis ta meeleheitlikult jalaga. Pärast mõnekümne sekundilist tõmblemist lendas kummik lõpuks toa teise nurka. Ise hirmust lõuga väristades palus ta mul jalvari õue viia, et ma seal kiskja kummikust välja kallutaksin. Juba see, et 185cm ja pea 90 kilo kaaluv mehemürakas sellise vaatemängu korraldas, oli naljakas. Kujutage siis ette, kui naljakas oli see, kui selgus, et see mida tema pidas haiguseid levitavaks kihvadega parasiidiks, oli hoopis mõne millimeetrilise läbimõõduga kivike.
Tellimine:
Postitused (Atom)