Minu imelisest elust

Umbes kuus kuud tagasi palusin ma oma lugejal avaldada arvamust selle blogi kohta. Kõigil soovijatel oli vaba voli astuda mu juurde ja öelda, kas olen juba piisavalt avameelitsenud ja ennast naeruvääristanud. Umbes kolm inimest ütles, et peaksin jätkama, teie ülejäänud, kes olite teisel arvamusel ei avaldanud arvamust. Või vähemalt mitte mulle. Nüüd on jõudnud need jutud, mida te olite piisavalt julged minust tagaselja levitada lõpuks ka minuni. Aitäh teile selle eest!

Kui ma alustasin siis kirjutasin ma endale. Kõik lood on minu omad ja ma olen nende üle uhke. Mõne loo üle olen olnud isegi nii uhke, et soovitanud seda Facebooki vahendusel ja ühe loo saatsin koguni Eesti Päevalehele. Minu suureks üllatuseks otsustas toimetaja selle isegi avaldada. Ei, ma pole ebasiiras, kõik positiivne tagasiside, mis on tulnud seoses selle blogiga rabab mind tänase päevani. Mul on alati nii veider kuulata, kui mind ennast mulle tsiteeritakse. Ühtegi lugu pole ma kirjutanud selleks et kellegile meeldida või populaarsust võita.

Selletõttu pole mu lood roosa-mannalised ja ma ei kirjuta ainult ilusatest asjadest. Ma olengi ühiskonna kriitiline. Ma ei näe mingit vajadust kirjutada igal nädalal ilmast või nendest kallistustest, mis mu lapsed mulle jagavad. See ei annaks mulle midagi ja vaevalt oleksin ma pooleteise aasta jooksul kogunud üle 6500 kliki. Minu lugeja on jõudnud minu lugudeni juhuse kaudu. Ma pole kordagi väitnud, et tegemist on väärt kirjandusega või kohustusliku lugemisega. Need lood on avaldatud, sest otsisin projekti millega tegeleda pärast lahutust.

Aga kuna armas sõber astus minu juurde ja andis mulle mõista, et parem oleks kui ma oma ekstsentrilised mõtted enda teada jätan, siis olen ma otsustanud selle blogi sulgeda. Ei, ma ei kustuta oma lugusid, ma armastan neid kõiki aga edaspidi pole need enam kättesaadavad. Ma olen terve teadliku elu olnud outsider. Kõigepealt oma rahvuse tõttu, siis oma usu pärast, nüüd kuna olen üksikema. Varajasest noorusest olen ma ennast treeninud olema paksu nahaga. Oleks palju lihtsam kui ma oskaksin olla selline nagu kõik teised. Aga see läheb minu endaga vastuollu. Ma põlgan silmakirjalikkust ja valsklust. Ma pole rockstaar, et ma pean tingimata kõigile meeldima.

Ma annan alla. Ma ei jaksa enam võidelda ignorantsuse, silmakirjalikkuse ja pinnapealsusega. Jah, ma olengi veidrik. Ma olen teistsugune. Ma olen otsekohene ja julge. Ma pole konservatiiv. Aga teate mis, minu elu on tõepoolest imeline! Kas teie elu ka on?

Sõrmuste Isandast

Ei, täna ei kirjuta ma teile härra Tolkini Esimese Ilmasõja aegsetest üleelamistest Saksamaa kaevikutes, mis inspireerisid teda kirjutama karvaste jalgadega kääbikutest ja hiiglaslikest orkidest. Täna tahan ma kirjutada hoopis sellest, kuidas reageerivad mehed sellele, kui naine kannab paremal käel kahte grammi väärismetalli. Mul on kümneid ja kümneid kogemusi erinevate meestega, kes reageerivad sõrmustele nii nagu olekski tegemist haldjate poolt Keskmaal maasügavuses valatud võlusõrmusega, mis saab kõik naised kas nähtamatuks või vähemalt Gollumiteks muuta, kes silitavad küürakil seljaga, elutud silmad peas säramas, peopesal Mendelejevi tabeli elementi ja sosistavad kähedal häälel "mu kullakallis".

Andestage mulle mu vaimu vaesus ja vähene fantaasialend aga ei saa mina sellest reageeringust lõpuni aru. Tegemist on ju kõigest iluehtega. Osad kannavad tõepoolest ka abielu ja kihlasõrmust aga ma tunnen nii mõndagi abielunaist, kes isegi ei oma abielusõrmust. Tean naisi, kes elavad aastaid koos mehega ja kasvatavad ühiselt lapsi ning nende käed on täiseti rõngastamata. Kuidas siis saab ja miks üldse peakski keegi selle põhjal järeldusi tegema, kas naine on vaba või mitte?

Mina olen sõrmuseid kandnud teismeeast saadik. Need on minu jaoks moodus ennast kaunimaks muuta. Jah, tunnistan, et kui olin abielus kandsin ka abielusõrmust ja kui ma lahutasin siis alguses kandsin seda edasi aga mõne kuu möödudes müüsin selle maha ja ostsin selle asemele odava sirkoonidega kaunistatud sõrmuse. Kui sa oled ikka kakskümmend aastat sõrmust kandnud siis on kuidagi alasti tunne, kui enam midagi pole. Samamoodi kannan ma ka kõrvarõngaid ja käekella, miks keegi nendest aksessuaaridest mingeid järeldusi ei tee?

Lisaks olen ma märganud, et just mehed on need, kes kipuvad sõrmuse kandmisest mingeid järeldusi tegema, seega olen ma enam kui veendunud, et esimene inimene, kes otsustas abielusideme tõestuseks sõrmust kandma hakata, pidi olema mees. Nii nagu nad on harjunud poisist saati oma territooriumi märgistama, oli neil vastupandamatu vajadus märgistada ka naine, kes neile kuulus.

Kõige naljakam lugu mis minuga seoses sõrmuse kandmisega meenub juhtus noormehega, kellega ma mõned korrad väljas käisin pärast seda kui olin just oma abielu lahutanud ja eesti kombekohaselt kandsin abielusõrmust vasakus käes, kuna see sümboliseerib lahutust või lese staatust. Noormees sai sõrmuse mu sõrmest ära ja keeldus seda mulle tagasi andmast. Minule arusaamatul põhjusel oli ta väga häiritud asjaolust, et ma oma sõrmust endiselt kannan. Ma julgen isegi väita, et teda lausa vihastas see. Ma oleksin sellest ehk kuidagi aru saanud aru saanud, kui tal oleksid minu suhtes olnud tõsised plaanid aga tal polnud. Veelgi kummalisemaks muudab tema käitumise see, kui ma temaga pool aastat hiljem kohtusin, oli ta endiselt sügavalt huvitatud sellest, kas ma ikka veel oma abielusõrmust kannan.

Kasutaksin siin kohal võimalust ja tsiteerin oma sõbrannat Beyonce: "If you liked it then you should have put a ring on it." 

Seega näib, et kõik mehed on veendumusel, et naistel on kusagil sõrmuse Isand, kes hoiab meid selle tillukese rõngaga tugevasti oma haardes. Ma olen ju kogu aeg rääkinud, et mehed ei kasvagi kunagi päriselt suureks ja eelistavad reaalsele maailmale ikka haldjaid ja muinasjutte uskuda. Kes olen mina, et teiste inimeste fantaasiat rikkuda sellega, et vahel on sõrmus lihtsalt sõrmus.

Vabatahtlikest ja sunniviisilistest kingitustest

Täna hommikul lasteaia värava juures kõnetas mind üks lapsevanem, kelle laps käib samas lasteaia rühmas, kus minu põnn. Ta küsis, et kas ma olen meili ikka kätte saanud. Jutt käis nimelt e-kirjast, milles teatati lastevanematele, et neilt oodatakse 4 eurost annetust õpetajate jõulukingituse tarbeks. No muidugi olin ma selle meili kätte saanud, nagu kõik need eelmised 87 milles kerjatakse raha sünnipäeva, jõulude, õpetajate päeva ja kevadvaheaja tähistamiseks. Mul on neli last ja kõik nad on käinud lasteaias ja kolm neljandikku käivad nüüdseks juba koolis, mis teeb kamba peale kokku kaheksa kasvatajat, neli söögitädi ja kuus klassijuhatajat. Arvestades veel sellega, et kuna oleme ka mõned korrad kolinud ja lasteaedu ning koole vahetanud on see number pisut kõrgemgi. 

Ei, mul ei ole kahju oma laste õpetajaid ja söögitädisid meeles pidada. Jah, ma mõistan, et töö mida nad teevad on väga väärtuslik ja et nad saavad selle eest häbematult väikest palka. Aga ma keeldun selle massipsühoosiga kaasa minemast. 

Ma teen heameelega kingitusi siis, kui mul on tuju seda teha. Ma pole mõni tsirkuse karu, kes vile peale hakkab jalgrattaga sõitma sest nii on kombeks ja kui ma seda teeksin, ei peetaks mind sotsiaalseks hälvikuks. Mulle ei lähe kriipsuvõrdki korda, keda ma sellise nahaalse käitumisega pahandan. Meilid, milles minu käest vabatahtlikult/sunniviisiliselt raha lunitakse kustutan ma lihtsalt ära. Ja kui keegi tuleb pärima, siis saan ma alati oma vaese üksikema kaarti kasutada. Õnneks on see kõigile nii piinlik ja tundlik teema, et edasi rohkem ei uurita. 

Aga ühiskonnas peetakse seda normaalseks, et ülla missiooniga kodanikke peetakse meeles kingitustega. Need ei tule südamest, need tulevad mingist teisest kohast. Vanema generatsiooni esindajad kiruvad üksteise võidu seda kui palju nad oma raviarstile konjaki ja šokolaadi näol pistist annavad. Kiruvad ja ikkagi teevad seda. Miks ei võiks siis juba kõigile madalapalgalistele paar korda aastas kingitusi teha? Näiteks postiljonile, et ta igal hommikul minu postkasti lehe toob, vahel isegi selle mida ma tellin. Või kojamehele, et ta talvel trepile liiva puistab ja sügisel lehti riisub. Või miks mitte naabrimehele, kes laupäeva hommikul alles kell 8.45 hakkab seina puurima, sest jutud käivad, et just siis on betoon seintes pehmem kui pärastlõunal. 

Miks ei tee keegi mulle selle eest kingitust, et ma oma korteri aknad alati eeskujulikult puhtad hoian? Või et minu lapsed ei too pori trepikotta? Et ma oma arved alati õigeaegselt tasun. Et ma prügi sorteerin.

Või kas on mõne meili boksi äkki potsatanud kiri, milles mulle kingituse raha kogutakse? Kui nii on olnud, siis pean teile kurvastusega teatama, et olete sattunud pettuse ohvriks ja teilt on lihtsalt raha välja petetud, kuna ma just vaatasin, ja minu sussi sees pole ühtegi kingitust.

Miks mehed sigatsevad?

Mulle hakkab vaikselt tunduma, et ma olen asjadele valesti lähenenud. Nimelt olen ma terve oma teadliku elu olnud meeste poolt. Ma olen keeldunud kõiki mehi sildistamast ja eeldamast, et nad on kõik õelad ja vastikud. Aga paraku tundub, et mida rohkem mina meeste eest võitlen seda tihedamini oskavad nemad mulle tõestada, et ei vääri minu usaldust nendesse.

Ma toon kõigest mõned näited meeste seatempudest. Peigmees ilmub oma abielu registreerimisele ebakaines olekus, lõhkiste teksade, pahupidi dressipluusis, käratab ametnikule, et "tehke juba kiiremini, mul pole terve päev aega seda jura kuulata" ja viib oma noore naise juustuburgerit sööma. Noormees ilmub esimesele kohtingule sellises joobeastmes, et tema kaaslane saab tervitussõnade peale alkoholimürgituse. Mees läheb tüdruksõbraga klubisse tantsima ja seni, kuni tütarlaps tualetti külastab, leiab endale suudluspartneri. Samal ajal kui naine sünnitab oma mehe esimest last, on too naise parima sõbranna juures abielu rikkumas. 

Mul ei ole vaja neid lugusid välja mõelda ega internetist otsida. Need juhtumid on kõik juhtunud inimestega, keda ma väga hästi tunnen. Ja ma tõesti tahaks teada, miks? Mis ajendab mehi nii käituma? Kas on sellele äkki mingi loogiline selgitus? Oma meelerahu säilitamise nimel pean ma kõigele sellele leidma põhjenduse.

Ma arvan, et mehed käituvad meiega just täpselt nii halvasti, kui me ise laseme. Meil siin põhjamaades on meestesse liiga heatahtlik suhtumine. Kui suhe puruneb või on kuidagi vildakas siis peetakse alati naist süüdlaseks. Kui mees joob, järelikult naine ajab jooma. Kui mees peksab, järelikult on naine selle ära teeninud. Kui mees petab, järelikult naine kas a) ei anna kätte, b) on kole nagu öö. Kui mees jätab pere maha, järelikult naine kurnas mehe ära. Ja nii edasi. Just selliseid õigustusi armastame meie, naised, meeste kaitseks tuua. Me oleme ikka veel kinni selles ajas, kus mehi oli nii vähe ja neid väheseid tuli iga hinna eest hoida. 

Hea naine peab olema supermodell, käima täiskohaga tööl, valmistama viiekäigulisi õhtusööke, hoidma kodu ja aia laitmatus korras, olema huvitav vestluskaaslane, kasvatama viite last, kuduma kangast ja vahetama maasturi rehve. Ja mees? Tema peab lihtsalt olemas olema. 

Räägitakse küll sellest naiste äraspidisest loogikast aga nii palju kui mina naisi tunnen, tahavad nad kõik oma kaasadele terve elu ainult head teha ja mitte haiget. Mehed seevastu käituvad oma kõige armsamatega kõige julmemal mõeldaval viisil. Ja vaadake siis naisi, kes mehi nagu nartse kohtlevad. Neil on alati värsked lilled vaasis, ooperipiletid tualettlaual ja nad ei teagi kui palju tema naaritsa kasukas maksis. Näib, et mehed on armastusest nii aru saanud, et mida halvemini sa kedagi kohtled seda rohkem sa teda armastad. Ehk sellepärast käituvadki nad meiega nii halvasti? Nende maailmas on see tõestus suurtest tunnetest.

Minu eks ütles mulle peale meie lahutust, et kui ma oleksin abielu jooksul pretensioonikam olnud, oleks ta mind rohkem armastanud. Järelikult olin mina jälle süüdi, sest olin naine oma mehele liiga hea naine. Oleksin pidanud jonnima, slaavipäraseid skandaale korraldama, näägutama ja endale kalliskividest tiaarat nõudma. Kuna ma ise ennast ei väärtustanud ja endale paremat ei nõudnud, ei näinud ka minu mees vajadust mulle truu olla. 

Nii, et tüdrukud, kui te tahate, et mehed teie juurde jääksid, käituga nii halvasti oma meestega, kui te vähegi suudate välja mõelda. Head mehed on küll täiesti olemas aga normaalsed on otsa saanud.

Naabrimehest

On tulnud aeg üles tunnistada, et olen varjanud teie eest saladust. Ei, ei mitte midagi olulist aga siiski. Ehk mäletate, et mõni aeg tagasi mainisin ma muuseas, et mul on ühe samas trepikojas elava meesterahvaga tekkinud harjumus teineteisele hommikuti aknalt lehvitada. Aeg on nüüd küps ja ma olen valmis üles tunnistama kõik detailid, mis sellega kaasnevad.

Ma kolisin siia Mustamäe korterisse umbes poolteist aastat tagasi. Korter on täiesti paras mulle ja minu neljale kaaslasele. Elame esimesel korrusel, vaatega majaesisele parkimisplatsile. Mulle kohutavalt meeldib inimesi jälgida. Kuna ma olen viimased kaksteist aastat elanud peaasjalikult esimesel korrusel, näen seda kuidas möödakäijad armastavad esimese korruse aknast sisse piiluda. Erinevalt paljudest teistest ei pahanda ma selle peale üldse, vastupidi, ma püüan vaatevälja kardinate ja muude esemetega liigselt mitte varjata. Kui ma õhtul koju tulen, meeldib mulle endalegi oma akendest sisse vaadata, miks siis teistele ei peaks?

Selletõttu ongi juhtunud, et mõni inimene on silma jäänud, eriti need, kes oma harjumustes väga kindlad on. Suure maja peale on meie maja ees koht kolmele Volvole. Mõned Audid ja BMW-d on ka. Ühtegi Mercedest siiani silma pole jäänud. Ja ega vist ei oskakski neid märgata, sest mul jätkub silmi vaid Volvodele. Ärge küsige, ma ei oska seda ise ka seletada, see on ilmselt üks nendest elu suurtest küsimustest, millele teadlased aastakümneid vastuseid otsivad.

Juhuse tõttu elab üks Volvo omanikest minuga samas trepikojas. Ma ei tea sellest mehest praktiliselt mitte midagi. Esialgsete vaatluste põhjal olen ma järeldanud järgmist. Ta tundub pisut vanem kui mina, võibolla kuni neljakümne aastane. Tal on emb kumb kas ainult üks jakk, mida ta kannab aasta ringselt või mitu identset, sest mina olen teda ainult ühes riietuses näinud. Ma ei tea miks aga ta tundub mulle vene rahvusest olevat. Kuna regulaarselt kord või kaks nädalas külastab teda umbes üheksa aastane poiss, olen ma järeldanud, et ta on isa. Olen näinud ka naist kes seda poissi toob ja viib, tema sõidab 98nda aasta BMWga, pisut roostes veljed ja põhi ning geneka rihm libiseb, sellest olen järeldanud, et tegemist on üksikemaga, kuna kord tõstis kõne all olev naabrimees tagavara ratast pakiruumi. Kui naisel oleks mees, ei sõidaks ta nii halvas korras autoga ega käiks minu naabrimeest tülitamas, ma arvan.

Aga tagasi naabrimehe juurde. Tegemist on väga korraliku inimesega. Naissoost külalisi tal ei käi, vähemalt pole märganud. Juuksed on tal alati äärmiselt lühikeseks lõigatud ja auto piinlikult puhas. Auto tahavaate peegli küljes ei ripu ühtegi maitsetut lõhnakuuske ja ka muud pudi padi on minimaalselt, vahel harva on tagaistmel koomiksid, ilmselt poisi jäetud ja kuna need püsivad seal nädala, järelikult ei sõiduta ta autos eriti teisi inimesi. Ka prügi viib ta igal hommikul välja, kuigi ma ei saa aru, kust üksi elaval inimesel nii palju prügi peaks tekkima, mida iga päev välja viia. Teisest küljest, sügavkülma toitude pappkarbid ongi päris suured ja neid ei mahugi kuigi palju ühte prügi kotti, mis veel kord tõestab minu hüpoteesi, et inimene elab üksi.

Igal hommikul sõidab ta parkimisplatsilt välja kell 7.04. Kui poiss on tema juures nädalavahetusel öö veetnud, siis umbes kakskümmend minutit varem. Tagasi saabub ta tavaliselt poole seitsme ja kaheksa vahel õhtul ja reeglina on ta selleks ajaks ka poes käinud. See ongi kõik. Ma isegi ei tea mitmendal korrusel ta elab aga ma olen järeldanud, nendest hommikutest kui kell 6.40 lapse kiire trepist laskumine maja värisema paneb, et vähemalt neljandal, kui mitte viiendal korrusel. Kuna ta nii vara läeb ja hilja tuleb, siis olen mõelnud, et tõenäoliselt töötab ta kas a) Tallinnast väljaspool või b) on ta firma omanik, kes peab esimesena kohal olema ja viimasena lahkuma. Viimast tõestab minu meelest ka asjaolu, et sageli on ta ka nädalavahetustel terve päeva kodunt eemal.

Ma ei teagi, kas ma kunagi saan teada kui tõesed minu järeldused on. Ma ei tea, kas ma seda isegi tahaksin. Praegu on täitsa tore see teadmatus ja salapära. Samahästi võib ta ka Sinihabe olla või laiba tükeldaja ja sellepärast tal ongi iga päev nii palju prügi välja viia. Võibolla ta sõidutab inimesi oma auto pakiruumis ja sellepärast ongi auto nii puhas ja juuksed lühikesed, et tõendeid kuhugi maha ei jääks. Võibolla on naine kes teda külastab prostituut ja minu naabrimees bordelli sutenöör ning poiss kes tema juures ööbib hoopis pantvang? Nagu ma ütlesin, kõik võib olla.

Projektist pikk tumedapäine võõras

Veel mõni aeg tagasi või minu Facebooki seinalt leida järgmise kuulutuse.

Otsitakse pikka tumedapäist võõrast.
Töö kirjeldus: tegemist on lühiajalise projektiga. Asukoht keskaegse Tallinna ajaloohõnguline hoone. Tööülesanded hõlmavad: vestlemist, saatmist, einestamist, naeratamist, poseerimist, õnnitlemist ja alatut valetamist.
Nõudmised kandidaadile: vähemalt keskharidus, väga hea eesti ja inglise keele oskus nii kõnes kui kirjas, hea pinge taluvus, hea füüsiline vorm, esteetiline välimus ja ülikonna kasutamise võimalus.
Kasuks tuleb: hea suhtlemisoskus, varasem kogemus eskortimises, näitlemisoskus, erisugused suhtefoobiad.
Omalt poolt pakun: mugavat töökeskonda, huvitavaid tööülesandeid, rahvusvahelist töökogemust, erinevaid koolitusi ja soodustusi.
Kõik sooviavaldused ja sellega seotud info palun saata minu Facebooki postkasti. Jagamine ja vihjed sobivate kandidaatide kohta on väga teretulnud. Meelepäraste kandidaatidega võtan nädala jooksul ühendust.
P.S. Püsisuhte eesmärgil mitte tülitada.

Asi sai alguse nimelt sellest, et ma sain ootamatult teada, et kutse minu ülemuse pulma on mõeldud kahele ja kuna ühegi oma meessoost sõbraga sinna minna ei soovinud, teate ju küll milline maine on pulmadel, siis otsustasin ma nagu moodne inimene ikka, otsida endale kaaslase alternatiivseid kanaleid pidi. 

Mis mind ennast kõige rohkem selle juures üllatas oli see, et kuigi tekst oli iseeneset väga aus ja otsekohene siis sellest saadi kohati täiesti valesti aru. Näiteks arvas keegi, et ma pakungi päriselt tööd, nagu pensionisamba maksudega ja nii edasi. Arvati ka seda, et ma tegelen enesemüümisega. Seega, ka kõige siiramatest kavatsustest võib välja lugeda täpselt seda mida rikutud inimese mõistus parasjagu genereerib. 

Kui minuni jõudis arusaam, et ma olen osanud ennast nii valesti esindada, hakkasin ma analüüsima, et äkki on lisaks erinevatele postitustele ka muid märke minu juures, mis annavad alust minust eeldada, et ma olen oma usu kaotanud ja veeren mõnuledes allakäigu treppist pilkasesse pimedusse.

Jah, ma pole mingi ingel. Võib-olla on minu postitused kohati kahtlase väärtusega, võib-olla on minu huuled mõnikord liiga punased ja võib-olla on minu seelikud liiga lühikesed. Kas sellest tõesti piisabki, et endale lehtsaba maine saada?

Aga ütleme, et mu sõbrannal ongi õigus. Ütleme, et ma olengi minetanud kogu oma moraalitunnetuse ja elan vastutustundetut jälestusväärset elu. Miks ei võtnud mu sõbranna minuga juba varem ühendust ja tegi seda alles siis kui tal oli minult teenet vaja ja siis muuseas mainis millist põlastusväärset elu ma elan ja seda kõigest ühe õnnetu naljaga pooleks Facebooki postituse pärast?

Ei, ma ei põe sellepärast. Siinsamas blogis olen ma juba jõudnud kirjutada oma mainest ja eelarvamustest ning valedest järeldustest. Oluline on see, et inimesed kes mind iga nädal näevad ja teavad tegelikult pisut rohkem minu igapäeva elust, kui seda võib lugeda Facebooki seinalt, ei kipu mind kividega surnuks viskama. Sellega tegelevad peaasjalikult inimesed kes mind ei tunne või siis lihtsalt enam ei tunne.

Päev pärast eilset

Mõni päev on kohe erilisem kui teised. Eile oli mul vaieldamatult parim päev selle aasta sees. Võimalik, et isegi mitme aasta jooksul. Juba hommik algas imeliselt. Naabrimees, kellel on viimaste nädalate jooksul väljakujunenud komme mulle igal tööpäeva hommikul lehvitada, jäi mind eile mitmeks pikaks minutiks imetlema, enne, kui oma Volvoga kohalt sõitis. Nii armas, et mailmas on vähemalt üks mees, kellele ma meeldin ilma meigita ja oma vanades väljaveninud ruudulistes flanell pidžaamades. 

Lasteaia kasvataja teatas, et minu kõige vähem andeka poja joonistus saadeti koos väheste väljavalitutega Keskraamatukokku näitusele. Korraks jõudsin mõelda, et kui hommik algab liiga hästi, siis edasi saab ainult halvemaks minna. Õnneks ma eksisin. 

Poes ostude eest tasudes teavitati mind, et mul on piisavalt boonusraha kliendikaardile kogunenud ja pean juurde maksma vaid mõned mündid. Töö juures ootasid mind klientide poolt heasoovlikud emailid. Keegi Wendy Hiinast saatis mulle elektroonilise tervituskaardi ja soovis ilusat tänupüha. Mis siis, et täiesti võõras inimene ja võõras püha, tore ikkagi. Ja siis päeva tipphetk - mu ülemus kinkis mulle tänutäheks tubli töö eest kaks kontserdipiletit minu lemmiklaulja esinemisele, koos lennupiletite ja hotellibroneeringuga vanal heal Inglismaal.

Pärast tööpäeva interneti pangas arveid tasudes jäi kontole rohkem raha, kui arvestanud olin. Lisaks maksis üks hea inimene võla ära ja ühel hetkel tekkis isegi tunne, et see kuu ma vist ei peagi vahetult enne palgapäeva makaroni ja vee dieedile minema.

Õhtu möödus mõnusas seltskonnas, hea toidu ja kosutava veini seltsis. Täiuslik lõpetus imelisele päevale. 

Ja siis saabus hommik. Ma ärkasin pool tundi enne äratuskella helinat, sest mu telefon tegi kummalisi hääli ja uuesti ma ei uinunudki. Lamasin seal pimedas toas ja mõtlesin. Mõtlesin, et milliseks kujuneb tänane päev. Kas tuleb see lihtsalt sündmustevaene argipäev või eriliselt halb päev? 

Vaadake, ma tunnen väga hästi seda Karma-nimelist mõrda. Kõik mis ta sulle ühel päeval kingib, võib ta ilma eriliste südametunnistuse piinadeta järgmisel päeval su käest ära krabada. Ta kingib sulle kuningliku balli piletid, aitab sul ennast lille lüüa ja saadab põsemusiga uksest välja. Järgmisel hetkel lükkab ta su trepist alla ja sa leiad ennast veriste põlvede, marraskil peopesadega ning alandatuna. Sa vaatad oma head sõbrannat Karmat, silmis vaid üks küsimus: miks? Ta kehitab ülbelt õlgu ja teatab ilma igasuguse empaatiata, sest ma lihtsalt tahtsin nii.

Jah, tunnistan, ma ei oska nautida head õnne. Ma oskan seda nautida siis, kui ma olen sellest juba ilma jäänud. Niikaua kuni see veel kestab olen ma halvatud paaniliset hirmust selle pärast, et kohe-kohe võetakse see minu käest ära. Ma püüan küll lähtuda põhimõttest, et ärge muretsege asjade pärast, mida te nagunii muuta ei suuda aga see ei tule mul kuigi hästi välja. Ma olen ju üleskasvanud mantraga, et igaüks on oma saatuse sepp ja oma õnne valaja. Ma oskan nautida vaid seda edu, mis järgneb otseselt minu ponnistustele.

Jah, meeldivaid üllatusi täis päevad on väga lahedad. Nende ainus miinus on see, et nad ei kesta lõputult.

Ilust

"Scarlett O`Hara ei olnud tegelikult ilus, aga ta võlu võimusesse sattunud mehed mõistsid seda harva." Need on minu kõigi aegade lemmikuma raamatu avasõnad.  See on teadmine, millega ma ise ennast olen üles kasvatanud. Nimelt, et minu väärtus, ei seisne minu välises ilus. Nagu lugeja on juba selgusele jõudnud, ei seisne see ka minu sisemises.

Öeldakse, et ilu on subjektiivne. Et see on vaataja silmades. Seda ei kannata patta panna (muuseas, palun selgitage mulle, mida see õigupoolset tähendab?). Koledad naised lohutavad ennast ütlusega, et sisemine ilu on see, mis tegelikult loeb. 

Meeldib see meile või ei aga osad lihtsalt on ilusamad, kui teised. Neil on veatu nahk, pikad siredad sääred, kikkis rinnad ja kõhulihased, millelt võib sushit serveerida. Me teised kõik vihkame neid. Ja siis enda rahustamiseks ütleme, et nad on raudselt vastikud isiksused, nende ilu on kirurgide töö tulemus ja lisaks eelmainitule on nad kindlasti nagunii rahulolematud ja õnnetud. Olles end piisavalt rahustanud läheme ja osame veel ühe pluusi suuruses 46, kortsukreemi mis nagunii ei aita ja lubame, et homme lähme trenni, ausalt.

Me oleme kõik näinud pilte kuulsustest, kes ei suuda naeratada, sest nende nägu on botoxit täis süstitud, kelle keha on pärast kolmanda lapse sündi endiselt sale ja armivaba ning kelle ninakuju on pärast pikka "haigust" imeliselt uue kuju saanud. "Vastik vaadata! Fu! Mina küll kavatsen väärikalt vananeda." Tobukesed, sellist asja nagu väärikas vananemine pole lihtsalt olemas.

Las ma räägin teile natuke "väärikusest". Teie kõrvakuulmine langeb - naabrid kaebavad aga ma ei kuule ju kuidas Alejando Isaurale abieluettepanekut teeb. Silmanägemine tuhmub - nooruses ma lugesin nii palju aga praegu enam ei saa. Kordinatsioon hääbub - teie naerate aga ma pean! esimesena bussi peale saama, muidu jään ma sellest maha. Haistmine väheneb - ei, ma ei lehka, alles ülemöödunud nädalal käisin kaenlaaluseid pesemas. Maitsmismeeled võivad alt vedada - ei ole see vorst halb veel midagi, need kuupäevad ongi ainult lollidele pandud. Seoses sellega väheneb teie isu - pole mul vaja midagi, kodus alles ju sõin võileiba. Aga kuna teil hambaid nagunii pole, siis see on tegelikult hea asi - lähen täna Konsumist läbi, seal proteesiliim kolmkümmend senti odavam. Rüht pole enam see, mis nooruses - riided on kuidagi suureks jäänud, olen vist alla võtnud. Gravitatsioon teeb ka mujal oma tööd - kui ma noor olin, oi, millised üle-küla-tissid mul siis olid, kõik poisid tahtsid minuga simmanil tantsida. Mälu tuhmub - sina küll minu tütar pole, minu tibuke on alles väike ja palju ilusam kui sina. Ja ähmastub - mul teises toas elab üks mees, kes mult raha varastab, ma ise nägin (põhineb päriselu lool, kus mees nägi peeglist, kuidas ta kappi peidetud raha ühest kohast teise peitis). Ja kaob - ma olen nii väsinud seismisest aga ma ei mäleta, kuidas istuda.

Nii väärikas, et lihtsalt kuku pikali! Mina kavatsen küll nii palju kui võimalik sellisest tulevikust eemale hoida. Kuna minu suguvõsa naised on kõik ebatavaliselt elusuutlikud, siis olen ma loobunud lootmast, et noorena suren. Seega kõigi kättesaadavate vahenditega kavatsen ma vanaduse vastu võidelda. Kreemid, süstid ja lõikused, olge valmis, siit ma tulen! Sest ühest asjast olen ma aru saanud, et ilu võrdub noorusega.

Minuvanustele naistele öeldakse heal juhul, et "sa näed hea välja", "kunagi olid sa kindalasti ilus naine", "oma ea kohta oled sa veel täiesti kena".  Ma tean, et te naerate aga samahästi teate, et mul on tegelikult õigus. Kui veab, siis kolmekümneselt näete veel hea välja, neljakümneselt kena ja viiekümneselt meeldiv. Ilust võite ainult unistada. Teie kodu ja rõivad võivad olla ilusad, isegi juuksevärv ja küünelakk aga mitte mingil juhul teie ise.

On see see siis üldse oluline? On ju elus palju muudki, mille pärast uhkust tunda. Aga on. Ilu võrdsustatakse edukuse, õnne ja rahuloluga. Aga eelkõige noorusega. Kunagi üks eakas mees ütles mulle, et noored on kõik ilusad. Füüsiliselt atraktiivsed inimesed leiavad palju rohkem poolehoidjaid ja empaatiat, kui nende mitte nii kenad eakaaslased. Ja see kui minu käest küsitakse endiselt promillidega jooke ostes isikut tõendavat dokumenti, tekitab nii palju elevust ja enesega rahulolu, et ma kirjutan sellest veel mitu nädalat hiljem, justkui see oleks alles täna juhtunud. Mind peetakse nooreks, ergo mind peetakse endiselt ilusaks.

Naiivsetest unistustest

Hiljuti mu sõbranna pahandas minuga ja ütles, et ma olen kohutavalt naiivne, kuna olles juba praktiliselt keskealine, usun ma ikka veel kogu hingest suurde romantilisse armastusse. Ta püüdis mind veenda, et kõik inimesed kasutavad teisi omakasupüüdlikel eesmärkidel ja sellist armastust, millesse mina soovin uskuda lihtsalt ei eksisteeri. Võimalik, et tal on õigus. Võibolla ongi armastusse uskumine sama otstarbekas kui uskuda haldjatesse ja jõuluvanasse. Aga ma ütlen teile sama mida ma ütlesin talle, ma usun, sest ma olen otsustanud sellesse uskuda. Ma ei saa endale lubada seda, et lõpetan uskumise, lootmise, unistamise.

Minu elus pole suuri eesmärke mille poole püüelda. Ma ei ole tegemas teaduslikke läbimurdeid. Ma ei ole arhitekt ega kunstnik. Keegi ei mäletagi mind kolmekümne aasta pärast. Kõik minu otsused on suuremal või väiksemal määral olnud ajendatud just sellest naiivsest usust armastuse võimalikkusesse. Ma olen otsustanud mitte leppida millegi vähemaga kui jooksen-ümber-kvartali-kiljudes-ekstaasist-kopsud-lõhki-armastusse. See on teadlik otsus.

Ma olen proovinud teisiti ja ma lihtsalt ei oska. Sooviksin, et oleksin selline nagu paljud minu tuttavad, kes on küünilised ja näevad elu ainult hallides alatoonides. Nende südameid ilmselt ei murta nii nagu minu oma. Nemad saavad rahulikult magada ilma, et nende enda mõtted neid hulluks ajaksid. Nad suhtuvad igasse ilusasse kogemusse üleolevalt ja põlglikult. Mina vaimustun siiralt ja lõpuni nii nagu laps. Tunnistan, enamasti on mul enda pärast väga piinlik. Ma saan aru, et see pole eakohane.

Unistamisel on väga võimas jõud meie üle. Unistused on need mis meid elus edasi viivad, ka siis kui mitte keegi meisse ei usu. Unistused on justkui eesmärgid, mille poole me liigume. Kui poleks unistusi siis kus me praegu oleksime? Ikka veel pimedas keskajas?

Kindlasti olete te märganud, et eesmärgid ja unistused millele oleme pühendanud suure osa oma elust on meile tunduvamalt väärtuslikumad, kui need saavutused, mis tulid meie juurde õnneliku juhuse kaudu. Inimene on nii ehitatud et ta oskab hinnata vaid seda, mille nimel on kõvasti higistanud.

Sama valem kehtib ka suhete kohta. Mul oli kunagi austaja, kes kõikidele takistustele vaatamata väga innukalt mu südant püüdis võita. Kord ütles ta isegi, et mida agaramalt ma tema lähenemiskatsete vastu võitlen seda õigem tundub temale see võitlus. Õnneks oli ta väga järjekindel. Teisalt on mul olnud kavalere, kelle vastu ma pole sugugi võidelnud ja kuigi auhinnaks oli üks ja seesama naine siis need mehed ei näinud mind kui auhinda vaid kui kergelt omandatavat objekti. Need suhted ei kestnud kuigi kaua.

Tagasi tulles unistuste juurde. Ma olen leidnud, et paljud minu kõige naeruväärsematest lapsepõlve unistustest on ühel või teisel moel täitunud. Minu jaoks oli selle avastuse juures kõige naljakam just asjaolu, et nii mõnedki topakad unistused olid täitunud ilma, et ma ise oleksin nende nimel teadlikult vaeva näinud. Justkui kunagi sai need unistused paberile kirjutatud ja rulli keeratud ning kitsast pudelikõrist sisse surutud ja vahusesse merelainesse visatud. Aastaid hiljem aga avastad, et adressaat elab kõrvaltoas.

Igal kevadel näen ma linna peal reklaamtahvlitel küsimust, mis on see üks asi mida sina ütleksid kooli lõpetajale. Igal kevadel on vastus sellele täpselt sama - unistage! Unistage suurelt, naeruväärselt ja lapsikult.

Kasvatusraskustest

Eile kurtsime sõbrannaga teineteisele seda kui ebaõnnestunud lapsevanemad me oleme. Üksteise võidu tõime välja selle, mis meie kasvatusmeetodites valesti on ja kui palju veel peab arenema, et osata vanemaks olemisest täit rõõmu tunda. Kuna me mõlemad oleme üksikemad siis meie väljakutsed on suures plaanis samad. Kohustused, mis traditsioonilises peres on jaotatud kahe täiskasvanud inimese vahel, on meie puhul kuhjatud õblukestele õlgadele. Me rabeleme ja rabeleme aga paremaks ei lähe justkui midagi. 

Ma tahaks öelda, et saame selle koormaga kenasti hakkama, sest väliselt tundub, et meil on kõik kontrolli all. Ükski meie lastest - kahepeale kokku on meil neid seitse - pole läinud kurjale teele, nad on hoolitsetud välimusega ja kõik tuttavad kiidavad üksteise võidu, kui tublid ja ilusad emad me oleme. Kui nad ainult teaksid mis toimub koduseinte vahel. Koduseinte vahel toimub kasvatustöö. Aga mitte selline, mida teised inimesed ette kujutavad. Koduseinte vahel on kasvatajateks lapsed ja kasvajateks täiskasvanud. Mu lapsed on maailma parimad kasvatajad. Pean mainima, et nad on väga kannatlikud, juba kolmteist aastat on nad minus arendanud kannatlikkust, enesevalitsust, lahkust, isetust, huumorimeelt, loomingulist lähenemist ja palju muud. 

Hommikuti lahkun ma kodust nii, et kõik nõud on pestud, voodid tehtud ja asjad ära pandud. Õhtul tulen ma koju ja mulle avaneb võimalus kõike seda uuesti teha. Nädalavahetusel lausa mitu korda päevas. Kui lastetu kolleeg pärast kaheksatunnist tööpäeva koju tuleb, siis ei oota teda reeglina ees midagi põnevat. Mina jällegi leian poriseid kummikuid igasugustest põnevatest kohtadest. Ma jõuan õhtu jooksul teha palju rohkem, kui minu lastetu kolleeg. Ma jõuan vaadata saadet ja iga kümne minuti tagant diivani pealt tõusta, sest on vaja kellegi pükstele nööp ette õmmelda, kellegile ujumismütsi otsida, kellegil pind sõrmest välja võtta ja kellegiga vene keelseid väljendeid õppida. Kõik minu suhtlemisvajadused saavad täidetud, sest ma saan nädalast nädalasse ja aastast aastasse samu fraase korrata - pane jope kappi, pese hambad ära, loe "Meelist", ära noki nina.

Vahel kui see kasvatustöö ära väsitab ja ma varakult sängi poen, et mõnda ilma värviliste piltidega raamatut lugeda, tulevad kasvatajad mulle järele, sest nende meelest pole ma veel piisavalt hästi kasvatatud. Ja nii nõutakse minu käest kell kolmveerand üksteist õhtul noodivihikut, 8 eurot sularaha teatripileti jaoks ja seda, et ma lahendaks ära maailma rahu puudutava dilemma, et kes homme esimesena arvutit saab mängida.

Ma tean, et mul on veel palju areneda ja järgmised kolmteist aastat on garanteeritud, et minu kõrval on ustavad ja kannatlikud kasvatajad. Kui siis lõpuks mõni neist isaks saab ja toob mulle lapselapsi hoida, siis olen ma valmis kasvanud ja minu lapsed saavad lõpuks ise kasvama hakata.

Haigusest

Kellegile ei meeldi haige olla. Haigus kurnab, väsitab, masendab ja röövib meilt tahtejõu. Liigagi sageli võib raske haigus röövida ka meie elu. Ühesõnaga, keegi ei taha haige olla. Või siiski?

Pean tunnistama, et minu elus on olnud perioode, kus ma olen lootnud, et jään haigeks. Näiteks koolis käies enne suurt kontrolltööd. Täiskasvanuna, kui puhkus on veel kaugel aga energiat ja soovi tööle minna lihtsalt pole. Sellistel puhkudel on väike palavik ja kurguvalu justkui taeva kingitus. Saab rahulikult välja magada ja jõuab lemmik seriaalid kenasti järelevaadata. Ja siis taas tööle naastes on mõnus puhanud tunne. Loomulikult kirjeldad kõigile kes kuulata jaksavad kui hirmus, paha ja halb sul oli. Tähelepanu keskel olemine on kõige selle juures justkui väike preemia.

Veider küll aga olen oma elus päris mitme inimesega kokku juhtunud, kes lüpsavad oma haigust nagu jaksavad just sel eesmärgil, et teiste tähelepanu ja kaastunnet võita. Näiteks mu endise kallima isa oli selline, kes igal võimalikul ja võimatul juhul jutu oma kehva tervise peale oskas juhtida. Inimesed, kes teda ei tundnud läksid sellest nii pöördess ja muudkui kiitsid takka et küll sa oled ikka tubli, et nii viletsa tervisega jaksad metsas tööd rügada, tundide kaupa jääaugu juures kala püüda ja mitmepäevaseid reise ette võtta. Kuigi ma ei kahtle, et see inimene tõesti haige oli, siis kummalisel kombel avaldus tema haigus iseäranis agressiivselt vahetult enne ebameeldivaid ettevõtmisi ja siis oli kindlasti hädavajalik mitmeks päevaks voodisse jääda.

Sarnast käitumismustrit olen ma ka teiste inimeste juures täheldanud. Näiteks saan ma igapäevaselt emaile klientidelt, kellest mõned lisavad iga oma kirja lõppu kirjelduse oma raskekujulisest vähist ja võimalusest, et nad võivad igal hetkel haiglasse sattuda. On ette tulnud isegi selliseid kliente, kes haigust ettekäändena tuues jultunult allahindlust nõuavad.

Loomulikult saan ma aru, et pikaajaline haigus on raske taluda ja see kurnab lisaks füüsilisele tervisele ka vaimu ja siis polegi ime, kui inimene kaotab reaalsustaju ning tema maailmas eksisteeribki ainult see hirmus haigus ning kõik muu, kaasaarvatud teised inimesed ja isegi lähedased muutuvad teisejärguliseks. Võib-olla selle inimese jaoks ongi see väike hetk mil kõik toas viibijad kogu oma tähelepanu temale ja tema haigusele pööravad ainuke helge asi selles päevas.

Sest olgem ausad, kui me oleme haiged siis me vajame teist inimest enda kõrvale rohkem kui uut imeravimit. Vajame lihtsalt kedagi kes silitab meie pead, ulatab kraadiklaasi ja toob uue tassi teed. Aga mida teha siis, kui meil pole seda inimest kes meie eest hoolitseks? Siis nõuamegi seda kaastunnet ja hoolivust võõrastelt. Kasvõi emaili teel. Kasvõi vägisi. Tunnistan, et see hakkab mulle vastu ja ei tekita mingit kaastunnet, põlgust tekitab. Aga ilmselt olen ma lihtsalt erakordselt südametu inimene.

Ahistajatest

Mõni päev tagasi avastasin täiesti juhuslikult, et üks mu hea tuttav on mind blokeerinud. See tähendab, et ma ei saa talle enam helistada, sõnumeid saata ega Skypes ühendust võtta. See asjaolu tekitab väga erinevaid emotsioone. Esiteks olen ma muidugi segaduses, sest see pole inimene kellega ma igapäevaselt suhelnud oleksin. Pole ma ju talle alatasa helistanud või öösiti smsse saatnud. Lisaks lubas kõneall olev indiviid, et on vajadusel alati kättesaadav. Teisest küljest on see väga solvav, just nende samadel ülaltoodud põhjustel. Lisaks on see veel ka rumal ja lapsik. Me pole ju enam põhikoolis, et kellegi Facebooki konto on vaja blokeerida. Tahaks nagu uskuda, et kaks kolmekümne aastast inimest oskavad säilitada võime edasi suhelda olenemata asjaoludest. Ma leian, et Eesti on liiga väike selleks, et keegi lihtsalt ilma mõjuva põhjuseta oma elust nii radikaalselt ära lõigata. 

Kogu see lugu tuletas mulle meelde aastate tagust olukorda, kus ma ise oli ahistatav. Oli üks vaimselt ebastabiilne noormees, kes oli arvamusel, et mina olen tema jaoks see õige. Asja tegi hullemaks, et tal oli vähemalt sama ebastabiilne ema, kes teda missioonil abistas ja nõustas. Ja nii juhtuski, et asjaolude kokkulangemisel sai see noormees teada minu elukoha ja koduse telefoni numbri. See oli millalgi üheksakümnendate keskel ja polnud just keeruline sellist infot kätte saada. Õnneks (või äkki hoopis kahjuks?), vaatamata oma diagnoosile polnud kumbki nendest füüsiliselt agressiivne ja elu kallale ei kippunud. Samas polnud ka eriti meeldiv, kui keegi sulle kümneid kordi päevas helistab ja trepikoja ukse ees ootab, kui sa koju tuled.

See olukord kestis aastaid. Kestis ka siis, kui ma olin juba Tallinnast ära kolinud ja mehele läinud ning lapsedki saanud. Aegajalt ema ikka rääkis, et "austaja" endiselt helistab ja küsib minu järele. Sellisel puhul saan aru küll miks telefoni numbrite blokeerimine on õigustatud. Aga ükskõik kuidas ma ennast ka ei analüüsiks, ahistajaks või jälitajaks ma ennast ei pea. Samas on see peasjalikult tajumise küsimus. Ilmselgelt tajus mu tuttav, et ma olen inimene, kes hakkab teda varem või hiljem ahistama. Öeldakse ju et igast ahistatavast võib ühel päeval saada ahistaja. Ehk on see päev minu jaoks nüüd ootamatult saabunud. Teate ju küll mind, pealetükkiv ja ahistav.

Sellest kuidas ma hambaarsti külastasin

Ma kadestan hullupööra inimesi, kellel on head hambad. Nad ei tea kui palju neil vedanud on. Minul jällegi on kõik mõeldavad ja mõeldamatud hambahädad nii kaua kui ma ennast mäletan. Aga ma ei soovi detailidesse laskuda.

Minu tänane lugu on eeskätt pühendatud hambaravi kättesaadavusele tänapäeva Eestis. Igasugused uuringud kinnitavad seda, et eestlaste hambad on väga nirus seisus. Ei saa ju ka eriliselt üllatuda selle üle. Hambaravi on luksus mida suur hulk elanikkonnast lubada ei saa. Teisalt on noortele hambaravi tasuta ja ometi ka nendest jõuab hambaarsti juurde kõigest umbes 50 protsenti. Aga ka see pole teema millest ma kirjutada tahan.

Ma tahan kirjutada kummalisest vastuolust mis ilmneb ülaltoodud statistika ja reaalse elu vahel. Sel kevadel hakkasin ma tundma hambavalu. Kuna hambad on nagunii minu jaoks tundlik teema siis hakkasin kohe pere ja tuttavate käest uurima, et kes teab head arsti. Võtsin kuulda soovitusi, tegin pisut googeldamist ja helistasin, et arstile aeg kirja panna. Ooteaeg poolteist kuud! Helistasin mõnda kohta veel, sama teema. Pikad järjekorrad. Erakorralisse oleksin saanud küll aga ei julgenud minna kuna kartsin, et need oskavad ainult välja tõmmata ja mitte ravida. Pole midagi, apteegist läbi, uus karp tugevaid valuvaigisteid ja ootama.

Jõudis kätte august ja sain lõpuks arsti jutule. Ja lühikeseks jäi see jutt. Kuna kõik patsientidesse puutuv on tänapäeval elektrooniliselt talletatav ja paraku tehnoloogia on just nii võimas kui ta on siis mina sain tol korral ainult istuda hambaarsti toolis ja suu tegin lahti ainult selleks, et öelda tere ja head aega. Uus aeg, kaks nädalat.

Teine katse. Yippie kay yay, minu andmed olid sisestatud ja arst sai tegelikult ka pilgu hammastele heita. Kuna sel korral oli röntgeniaparaat katki siis murettekitav hammas jäi ka siis puutumata.

Kolmandal korral (kuu aega hiljem) oli aparaat korras ja sai pildi tehtud. Pildilt selgus, et ma olen kõigi kannatuste tulemusena võitnud igemeoperatsiooni. Yess, iga tüdruku unistus. Ootame veel kaks nädalat et vabaneks aeg ja me teeme teid terveks.

Kaks nädalat hiljem saabus lõpuks see vahva päev mida ma olin hinge kinni pidades terve suve ja pool sügist oodanud. Mind lõigati katki, eemaldati suur osa luust ja paigati kenasti kokku. Vaatasin arsti kabinetis oma nägu ja küsisin, et kas ma nüüd jäängi Triin Tulevit mängima? Sellele vastati väga lohutavalt, et see pole veel midagi, tõeline paistetus tuleb alles hiljem. Ja nad ei valetanud. Järgmistel päevadel nägin ma välja nagu Hollywoodi staaritar kes on botoxiga pisut liiale läinud. Põsed punnis, silmad sinised ja olenemata emotsioonist oli mu nägu nagu graniitsein.

Ega ma ei kaeba, paarisaja euro võrra kergemana võin jälle õnnelik olla, et vähemalt hammas suhu jäi. Mis mind kummastab on aeg. Ma saan aru küll, et kõik arstid on Eestist ära sõitnud ja eriarsti vastuvõtule saad siis, kui ise erakorralise ukse taha istuma lähed. Kuuldu põhjal võib järeldada, et ka see pole alati garanteeritud. Ometi tahaks uskuda, et kui ma lähen tasulise arsti jutule siis need reeglid ei kehti. Aga minu põhiline iseloomu viga näib olevat see, et ma unustan ära kus ma elan ja et ainuke asi milles saab kindel olla on see, et millegile ei maksa kindel olla.

Headest meestest

Kas te mäletate kuidas ma pisut rohkem kui aasta tagasi kirjutasin sellest, et kust leida häid mehi? Ega mina ka enam eriti ei mäletanud, polnud just kõige helgem lugu. Kummalisel kombel on just see lugu saanud kõige rohkem klikke ja kui Google`i käest sama küsida, et kus kõik head mehed on, saadab ta kõik kodanikud esma järjekorras minu juurde. Ja õige ka, sest ma ju tean.

Kus on siis kõik head mehed? Selleks, et vastata sellele küsimusele tuleb kõigepealt kindlaks teha, millised need head mehed üldse on. Ehk siis kõige hirmsam küsimus läbi inimajaloo - Mida naised tegelikult tahavad? Kui seda naistelt küsida siis on nad reeglina väga tagasihoidlikud ja ütlevad, et tahavad normaalset meest. Okei, see on ju täiseti teostatav. Valdavalt puutume elus ju ikka "normaalsete" meestega kokku.

Tõsta, kallis lugeja korraks pilk arvutiekraanilt ja libista pilk üle kaastöötajate. Kas need mehed, kes sinuga samal korrusel töötavad pole siis normaalsed? On küll, vastad sa aga tead, Meelisel on viinaviga, Guidol kodus naine ja kolm last ning Paavole meeldivad üldse teised poisid. Hea küll, mõtleme siis natuke laiemalt. Kuidas on nende meestega kes sinuga sama kontorihoone liftis hommikul tööle sõidavad? Mida saad sa öelda selle mehe kohta, kes sinuga igal õhtul samas trollis koju sõidab või äkki hoopis naabrimehe?

Teate kuidas naised sellistele võimaluste reageerivad? Nad hingavad sügavalt sisse, nägu muutub valulikuks ja läbi kinnipigistatud lõualuude tuleb kuuldavale sügav ohe. Kõigil nendel kandidaatidel ongi mingi kiiks küljes, millest ei saa kuidagi üle olla. Kuna naised on juba aastaid, võib-olla isegi aastakümneid neid "normaalseid" mehi otsinud hakkab neile tunduma, et Eesti on lihtsalt nii väike maa ja sellepärast pole siit võimalik oma hingesugulast leida. Tunnistan ausalt, et kunagi aastaid tagasi olin ise ka üks nendest, kes seda usku kummardas. Täna enam mitte nii väga.

Vaadake, teoorias võib see kõik kena tunduda aga fakt on see, et naisi kes hea mehe otsingul minu blogi peale koperdavad elab nii Eestis, Ukrainas kui Austraalias.

Ma olen veendunud, et ainuke põhjus miks head naised endale "normaalseid" mehi ei leia on see, et nende "normaalsuse" standardid on naeruväärselt kõrged. Üks asi on teismelise tüdrukuna unistada pikast-tõmmust-edukast printsist vale Mazda roolis, teine asi on ka kolmekümneselt pimedalt sellest fantaasiast kinni hoida.

Ei, ärge saage valesti aru, ma kindlasti ei mõtle seda, et oma käe ja südame peaks kohe esimese ettejuhtuva hoolde usaldama. Ma julgustan teid lihtsalt võtma pisut aega, et oma "normaalsuse" standarditele uue pilguga läheneda. Pange paika, mis on teile tegelikult oluline. Uskuge, ka kiilakad, lühikesed ja õllekõhuga mehed võivad olla väga normaalsed. Teiset küljest pikad-tõmmud-edukad võivad olla kõike muud kui normaalsed.

Ähvardustest

Igapäevaselt puutun ma kokku ähvardustega. Reeglina olen ma ise see kes ähvardab. "Kui sa nõusid ära ei pese siis taskuraha ei saa!" "Kui sa kalasuppi ära ei söö siis jäätist ei saa!" "Kui sa vaikselt ei oska telekat vaadata siis..." Ja nii edasi. Mõned ähvardused on juba väljaütlemise hetkel täiesti sisutühjad ja kõik asjaosalised on sellest teadlikud. Ma olen kindel, et kõik lapsevanemad kasutavad seda tehnikat suuremal või väiksemal määral, et oma võsukesi õigele teele juhatada.

Sama käitumismustrit kasutavad täiskasvanud ka teistes suhetes, ikka selleks et oma tahtmist läbi suruda. Tööandja ähvardab vallandada, kui sa oma projekti õigel ajal ei lõpeta. Pank ähvardab väljatõstmisega kui sa oma laenu tagasi ei maksa. Kallim ähvardab maha jätta kui sa oma juuksekarvu valamust ära ei korja. See on elu normaalne osa, me võtame selle teatavaks ja teeme sellest omad järeldused. Aga kuidas reageerida siis, kui keegi vägivallaga ähvardab?

Täna seisin ma silmitsi täiesti uutmoodi ähvardusega. Keegi, keda ma väga hästi tunnen ähvardas mu elu. Ma loomulikult mõistan, et see oli tema hale katse teha huumorit aga ma pole päris õige inimene, kellega sellist nalja teha. Ma ei oska reeglina ähvardustele kuigi meeldivalt reageerida. Ma olen pidanud liiga tihti enda õiguste eest võitlema ja kui keegi ähvardab minu töökohta, perekonda või elu siis jookseb minu juhe lühisesse ja ma hakkan pidama plaani kuidas tagalat kindlustada.

Ma ei saa tegelikult öelda, et ma hullupööra surma kardaksin. Aga ma leian, et see on kohutavalt tülikas ja tarbetu raiskamine. Muidugi on mul testament juristi juures kinnitamisel ja kõik mu maine vara on kenasti sugulaste ja sõprade vahel ära jaotatud. Sõbranna saab kingad, õde kasuka ja lastele jäävad minu avaldatud päeviku autoritasud. Seda muidugi juhul, kui ma homme ärkama ei peaks. Näete, kõik ilusasti organiseeritud. Rääkige mulle siis pärast kuidas mul läks.

Teisalt jääb õhku küsimus, miks peaks keegi üldse surmaga ähvardama? Ma saan aru küll, et ma pole selline inimene kellega oleks alati üüratult lihtne läbi saada. Ma õiendan, õpetan ja olen üleüldiselt kiuslik ning kriitiline. Kas ma sellepärast surma väärin? Inimesi on väiksemategi vigade pärast kõrvaldatud. Seega sõbrad, oli meeldiv.

Endiste kallimate vaimudest

Teate ju küll seda lugu. Poiss ja tüdruk kohtuvad. Pikad jalutuskäigud mere ääres ja pikad laisad hommikusöögid. Mõne aja pärast jõutakse ühisele kokkuleppele, et asi enam ei toimi ja enne kui asi hapuks läheb, mindakse laiali. Alguses on valus, siis avastad endalegi märkamatult, et juba mitu nädalat on möödunud ilma et oleksid teda cyberstalkinud. Võibolla on isegi juba uus potentsiaalne kallim silmapiirile ilmunud.

Ja siis hakkab pihta. Sa näed oma endist kellegi teisega käsikäes jalutamas. Sa satud kassa järjekorras kokku oma eksi sõbraga, kes ei tea kuidas olla ja nii on teil mõlemal kohmetu ja piinlik paratamatu vestlus ilmast ja Ukraina kriisist. (Muidugi on hirmus mis seal toimub aga õnneks on kusagil ikka mõni kriis, millest keegi täpselt midagi ei tea ja kontvõõrastega kulub mõni selline kriis kenasti marjaks ära.) Nii mõnelegi meist pole võõrad ka need eksid, kes kipuvad helistama ja sms-se saatma pärast seda kui vere olemasolu nende soontes voolavas alkoholis on laboratoorselt tuvastamatu.

See on täiesti tavaline ja ma ütleks isegi, et ootuspärane. Kui sa juba olid suhtes, siis sa investeerisid ennast ja tõenäoliselt lootsid vähemalt mingil hetkel, et see ongi see inimene kellega sa tahad võtta kodulaenu, vaielda koeratõu üle ja lapselaste isu kommidega rikkuda. Isegi kui lahkuminek oli rahulik ja ilma üleliigse draamata on see ikka valus ja raske.

Kunagi väitis üks psühholoog, et suhtest ülesaamisele kulub pool sellest ajast, mis suhtes veedeti. Näiteks, et kui suhe kestis neli aastat siis suhte leinamisele kulub kaks. Ma ei saa seda väidet oma kogemuste põhjal ei kinnitada ega ümber lükata. On läinud nii ja naa. Aga seda peab küll mainima, et need endiste kallimate vaimud, mis aegajalt kummitavad ei tee ülesaamist kuidagi lihtsamaks.

Ma ei tea kuidas teiega on aga mina olen oma loomult väga truu. Ma olen terve elu pidanud seda oma iseloomu heaks küljeks. Tuleb välja, et ma olen terve elu ennast lollitanud. Vaadake truudus pole enam moes. Pealegi on see äärmiselt tülikas loomujoon, kui sa üritad parasjagu kellegist üle saada.

Tehnoloogiast

Kooliõpilaste vanemad on kindlasti juba kõik tutvunud eKooli uute privaatsus sätetega, mille kohaselt eKool teatab väga ausalt ja otsekoheselt, et alates 26ndast oktoobrist käesoleval aastal hakkab see lehekülg salvestama ja säilitama eKooli kasutajate andmeid. Iseenesest muidugi väga armas nendest aga teisest küljest tekitab see väga ebamugavaid emotsioone. 

Ma olen suur interneti kasutaja. Ma teen seda igapäevaselt töö juures, ma teen seda kodus oma lõbuks ja ma teen seda selleks, et arveid maksta ja muid asju ajada. Ma küll enda teada ei külasta keelatuid lehekülgi ja ma kahtlen, et mu lapsed seda teevad. Nii, et mõni võiks väita, et kui ma seadust ei riku, siis, miks ma üldse pabistan.

Aga sellega on väga lihtne. Vaadake, kuigi ma ei häbene aluspesu mida ma kannan, siis ma eelistan  seda demonstreerida vaid vähestele väljavalitutele.

Vandenõu teoreetikud on mind püüdnud juba aastaid veenda et nagunii kõiki jälgitakse ja minu arusaamine privaatsusest on vaid näiline. Võibolla, aga ma pigem elan seal oma helesinises maailmas, kus värvilised ponid nosivad vikeraare all karikakraid. Kui aga keegi tuleb minu elutuppa ja tuimalt teatab, et ma mitte ei küsi sinu luba sinu arvuti brauseris nuhkimiseks vaid lihtsalt konstateerin fakti, et ma teen seda ja lisaks võtan endale õiguse seda infot teistega jagada ja müüa, kui mulle ei meeldi need veebisaidid, mida sa kasutad. 

Mis mind selle kõige juures iseäranis vihastab on asjaolu, et ma ei saa eKooli teenuse kasutamist vältida. Ma ei käi seal küll regulaarselt iga päev kontrollimas oma laste hindeid ja kohalkäimisi aga kõik teated tulevad ju ainult sinna. Ausalt, ma enam isegi ei tea, milleks kooliõpilastel peab päevik olema, sest kõik info postitatakse ainult ja ainult eKooli. 

Seega, ma olen plindris. Kuigi ma ei nõustu nende sätetega, mis eKool on läbi viimas, siis ma ei saa lõpetada eKooli kasutamist, kuna mul on kolm koolis käivat last.

Alles see oli, kui arutati vajaduse üle hakata vastsündinuid kiibistama. Kas on see üldse vajalik? Kõik sünnist surmani on meie imelises tehnnoloogilises paradiisis niigi teada. Iga kord, kui ma kaupluse kliendikaardi läbi tõmban, salvestatakse poeketti info minu hambapasta eelistustest. Kui ma maksan kaardiga, teab pank mitu veinipudelit ma nädalas tarbin. Kui ma kasutan Google+ teab keegi helesinise ekraani taga, minu tööle-poodi-koju marsruuti. Kui ma vaatan Youtube`s videot teab keegi mulle e-posti aadressile saata kontserdi piletite sooduskupongi. 

Eriti hulluks läks asi siis kui minu arvuti veebikaamera suvaliselt peale lülitus ja ainuke võimalus seda välja lülitada oli arvuti välja lülitada. Siis ma küll mõtlesin, et vaatamata minu ponnistustele on ponid ikkagi ohus. See kõik pole enam ammu ulmefilmi stsenaarium. Käes on aasta 1984 ja Suur Vend hoiab meil kõigil silma peal.

Kaugjuhtimisega isadest

Kord iga nelja kuni kuue nädala tagant võib meie elutoas näha üht eriskummalist, pisut nukravõitu stand-up comedy`t. Mu pojad panevad ennast viisakalt riidesse, kammivad juuksed ära, pesevad hambad puhtaks ja kogunevad arvuti taha. Kohe, kohe algab kvaliteet-aeg isaga.

Vanema pojana võtab esmasündinu eestkõneleja rolli ja maalib ühisele geenisponsorile idüllilise pildi viimaste nädalate jooksul toimuvast. Sellel pildil pole kohta marraskil põlvedele ega mitterahuldavatele hinnetele. Keegi ei riidle ja kõik on alati abivalmis. Ise ka kuulan ja imestan, kui ilusa loo on võimalik kokku jutustada, kui ebameeldivad nüansid mainimata jätta.

Pärast lühiülevaadet läheb juba keerulisemaks. Esitatakse küsimusi, et kuidas teil ka läheb ja mida huvitavat teinud olete. No loomulikult läheb meil alati hästi, me pole kunagi haiged, meil pole kunagi koolis pahandusi ja üleüldse istume me käed süles ning loeme hommikust õhtuni harivat ja teaduslikku kirjandust. Ja nagu viisakas, hästi kasvatatud inimene küsib poeg vastu, et kuidas ka teil läheb ja kuidas tööl asjad edenevad.

Siis hakkavad asjad viltu vedama. Nooremad tegelased väsivad ära ja hakkavad toolidel nihelema ja topakaid nägusid tegema, ennast on ju nii naljakas arvutiekraanilt vaadata. Vanem vend loeb sõnad peale, sest tal on isa ees piinlik oma vendade pärast. Tema vastloodud kunstiteosesse hakkavad paratamatult mõrad tekkima. 

Mõni minut veel viitsitakse istuda ja siis kaovad kolm nooremat arvuti ekraani tagant teise tuppa mängima. Aegajalt ilmuvad nad tagasi elutuppa, et kontrollida kas arvuti on juba vabanenud ja saaks hoopis mingit mängu mängida. Aga ei, peab veel ootama. Vahepeal kutsub vanem vend nooremad ka isaga rääkima. 

Viimases hädas kasutab ekraani-isa salaküsimust; mida te siis ka huvitavat teinud olete? See on väga piinlik hetk. Pojad vaatavad segaduses üksteisele otsa ja kostavad, et midagi justkui ei ole põnevat teinud. "Kuidas siis nii?" kostab kõlaritest etteheitev küsimus. Kaugjutimisega isale ei hakka lapsed rääkima sellest kui huvitava maailma nad Minecraftis valmis ehitasid  Või sellest kui huvitavalt maitses see uus ravim mida kõhuviiruse puhul tuli manustada. Ammugi ei mainita seda huvitavat värvi mis kumas ema näost, kui talle uut roppu sõna tutvustati. See poleks kaugjuhtimisega isale huvitav, need asjad on põnevad ainult nendele isadele kes iga päev oma lastega suhtlevad. Aga kaugjuhtimisega isad unustavad ära, et päriselu pole mingi pooleteise tunnine Disney kogupere komöödia, kus on kogu aeg huvitav. Päriselu koosnebki igavatest, rutiinsetest tegevustest. 

Vestlus lõppeb alati lubadusega "varsti jälle helistan teile" ja "kuulake ikka ema sõna ja tervitage teda minu poolt". Etendus on läbi ja lapsed saavad ennast mugavatesse kodustesse dressidesse riietada. Isa teisel pool Läänemerd ja Norra fjorde saab endale õlale patsutada ja öelda, et küll ma olen ikka tubli isa, lapsed kasvavad nii mis mühiseb ja üks on tublim kui teine. Kõik on õnnelikud. Välja arvatud mina, kes katkise hingega kirjutamisest lohutust otsib.

Ma ei väida, et pole olemas perekondi, kus on suudetud säilitada laste ja vanemate vaheline lähedus ka distansi pealt suheldes. See eeldab suurt tööd ja see pole kindlasti lihtne ja mugav. Ma lihtsalt ütlen, et meie peres on läinud nii, et isast on kuude jooksul kujunenud ebamäärane onuke, kes vahel helistab ja kui külla tuleb siis toob kommi ja võtmehoidjaid. Isa kui vanem, eeskuju, mentor, lohutaja, kasvataja ja õpetaja on minu lastele võõras mõiste. Natuke kurb.

Lastetusmaksust

Üks tubli, haritud ja agar inimene on taas kord leidnud viisi kuidas eestlasi iivet tõstma meelitada. Präänikuga juba püüdsime, proovime nüüd piitsaga ka, ehk siis hakkame trahvima neid kes kolmekümnendaks sünnipäevaks pole veel iibesse panustanud.

Ma tunnistan kohe, et kuna mul on ainult kaksteist klassi haridust siis mina ei näe selles võimalikus seadusemuudatuses midagi muud kui tervet hunnikut uusi põnevaid probleeme.

Esiteks tekib mul küsimus, et kas lastetusmaksu peavad maksma need kes ise ei paljune või ainult need, kes lapsi ei kasvata. Näiteks avastab kodanik A oma kahekümne üheksandal sünnipäeva hommikul kartulisalatit lõikudes, et elukaaslast tal pole ja kuna ta palk on ka alla Eesti keskmise siis jääb ka kunstliku viljastamise võimalus katki. Ja et ainuke võimalus lastetusmaksust pääsemisest on adopteerida. Aga siis aasta hiljem avastab ta oma palgalipikut uurides, et pool protsenti palgast on ikkagi riigikassase läinud, kuna tibuke, kelle mähkmeid ta vahetab, pole bioloogiliselt tema.

Või siis saabub kohalikku omavalitsusse mees, kes teatab, et kuigi ta elab üski on ta siiski naaberkülas viimase kümne aasta jooksul regulaarselt seemendamist korraldanud ja tuleks seetõttu maksust vabastada, sest ta on ju oma osa täitnud.

Aga mis saab nendest, kes on looduse poolt viljatud, kuigi üritavad ja püüavad. Vaadake ise neid Perekooli postitusi iga kahekümne kaheksa päeva tagant. "Kuupäeval x kell kolm päeval, kui kraadiklaasi järgi oli mul ovulatsioon, tegima mehega y-asendis beebit ja mul on seekord selline tunne, et nüüd jäin vist küll sedapsi. Ootan veel paar päeva ja teen testi. Hoidke pöialt!" Naerunägu, naerunägu. Kõik muidugi hullult hoiavad pöialt ja soovivad parimat. Kaks tundi hiljem kirjutab sama kägu, kuidas tal just "päevad" hakkasid ja on muidugi täiesti murest murtud. Ja nii iga kuu. Kümme aastat juba. Ausalt, ma ise olen neid lugusid lugenud. Kujutate nüüd ette nende rõõmu, kui lisaks sellele traagikale, mis on seda armastavat paari tabanud, karistab riik neid veel ka suurema maksukoormusega. Ma haistan palju vihaseid inimesi Toompeal piketeerimas.

Või mis saab nendest inimestest, kes saavad lapsed alles hilisemas eas? Kohtume näiteks viiekümne kolme aastase ärimehega, kes on viimased aastad korralikult maksu maksnud ja kohtub siis kena kahekümne viie aastase viljaka tütarlapsega, kes talle järeltulija sünnitab. Kas kodanikul on nüüd õigus aastate jooksul makstud summa riigilt tagasi nõuda ja lisaks veel kahekümnekolme aasta jooksul kogunenud intress?

Ma juba näen teie silmade pööritamist, sest see teema ju ei puuduta mind. Aga vaadake nii lihtne see pole. Mis siis, kui minu neli kaunist kalevipoega otsustavad üheskoos kuurortlinna vanaemale külla sõita. Bussijuht aga on juba kolmandat ööpäeva sõidus, puhates öösel vaid napid tunnid bussiistmel. Ja Poola poolt kihutab rekka Soome laevale, meie mugavuspagulastele värskeid ananasse kohale toimetama ning kusagil Rapla ja Märjamaa vahel jääb minu neljast kangelasest järgi neli tuhaurni kaminasimsil. Kas olen ma siis seaduse silmis lastetu ja pean hakkama maksu maksma?

Need on olukorrad, mis mul esimese raksuga reede õhtul pähe tulevad ja need tekitavad palju rohkem küsimusi kui vastuseid. Aga õnneks on meil kõrgelt haritud nupukad mehed ja naised Toompeal, kes oskavad igale minu lollile küsimusele leida arukad ja ratsionaalsed selgitused. Hoiame kõik pöialt! Naerunägu, naerunägu.

Pseudoprobleemidest

Nais õiguslased on üle pika aja leidnud kinga mille kallal järada. Nimelt ABC Kinga. No andke andeks aga minu meelest on see juba täiesti naeruväärne. Inimesed boikoteerivad kingapoodi sest see on väidetavalt solvanud nende väärikust. Mind naisena, kes pole omaniku naine ja kes suudab ise endale jooke osta, ei solva see reklaam mitte üks teps. Minu meelest on tegemist täiesti keskpärase reklaamiga, mis mitte kuidagi teiste seast esile ei kerki. Meeleldi uuriks põhjuseid, miks see reklaam üldse kedagi verest välja viib.

Miks pasundab ajakirjandus stereotüüpidest siis kui tegemist on naissoole suunatud reklaamiga aga vaikib kui neljarattalisi sõpru või uusi tehnika vidinaid reklaamitakse kui aksessuaare, mis käivad käsikäes koos edukate meestega, kellel käevangus kaunistuseks õbluke hajevil brünett? Kas see siis ei solva naisi? Mind naisena solvab tunduvamalt rohkem reklaam, mis kujutab naisi ajudeta ninana, kes ei näe pärast parfüümi kasutamist, millise mehega voodisse ronivad.

Kas kingast siis sõltub see kes sa oled? Minu kogemus ütleb, et sa oled see mida sa kannad. Kui ma olen koristaja ja käin pidevalt dressides, siis ma jäängi koristajaks aga kui ma olen koristaja kes käib ringi nagu esileedi, siis pange tähele, mõne aja pärast ma olengi. Seega ma pean kõigi meelehärmiks nõustuma reklaamiga ja ütlema, et kõik algab kingast. Aga mitte selles mõttes, et füüsilisest kingast vaid sellest mida tunneb selle kinga kandja. Olenemata sellest kas mu jalas on karmiinpunane lakk-king või tagasihoidlik baleriin, mulle tehakse ikka välja. Ja ma arvan, et see ei solva mind mitte kuidagi, asi pole ju selles, et ma seda endale lubada ei saaks aga mulle meeldib kui mind koheldakse naisena. Ma ju olen seda, miks see peaks mind solvama? Kui ma olin omaniku naine siis kandsin ma pigem tenniseid kui kontsakingi. Ja nüüd, kui ma kannan kontsakingi eeldatakse, et ma olen eduka ärihai trofeenaine? Vaevalt. Ja kui nad seda usuksidki, siis mis siis sellest? Kas see muudab mind kuidagimoodi vähem väärtuslikuks?

Midagi minus ütleb, et need keda sellised reklaamid häirivad on naised, kes lähevadki ja ostavad endale selle ülehinnatud ebamugava kinga, pressivad end korrigeerivasse pesusse ja liibuvasse kleiti ning lähevad reedeõhtul kesklinna klubisse baarilaua taha jooki ootama. Ja ootama nad jäävadki. Sest mehed, on väga ürgsed olevused ja nad haistavad meeleheidet kilomeetrite kauguselt. Ja nii lähebki, et vastu hommikut tuigerdab see daam mööda munakivi sillutist ja kirub ebamugavaid kingi, mis pole loodud meie keskaegsetele tänavatele. Ja enne, kui ta jõuab Lastemaailma ees ennast taksosse istutada märkab ta silmanurgast erkroosat reklaamplakatit, mis lubas talle täna õhtuks tasuta jooke ja potensiaalset omanikust elukaaslast. Järgmisel hommikul, kui pea ikka veel valutab hakkab ta enda ebaõnnestunud olukorrale argument genereerima. Ja nii jääbki kõige süüdlaseks naiivne reklaamike. Loomulikult on minu lähenemine väga ühemõõtmeline aga ma ei näe teist loogilist selgitust sellele, miks keegi peaks kõige selle peale nii endast välja minema. 

Kas te inimesed ei arva, et te olete pisut liiale läinud oma võrdsuse taotlemisega? Tahate nii väga kommunismi tagasi äkki, kus kõigil olid samasugused hallid riided ja pruunid kingad? Tundub, et te ei tea enam kes te olete, kas mehed või naised ja käitute seetõttu nagu kesksoolised androidid. Kui te üle pika aja näete klassikalise liivakella figuuriga kontsakingades ja pliiatsseelikus naist kutsute teda kullakaevajaks, sest kes küll julgeb seelikut ja kinga kanda, kõik peaksid ühtviisi teksades ja tossudes ringi patseerima. Te olete lolliks läinud, ütlen ma. Minge tegelege vahelduseks päriselu probleemidega, ma ei tea võidelge kuritegevuse vastu näiteks ja jätke kingapoed rahule.

Kiitusest

Inimene on üks keeruline mehanism kõigi oma juhtmete ja lülititega. Vajutad kogemata valet lülitit ja juhe jookseb nii kokku, et mitu päeva pole tast asjagi. Teinekord jälle juhuslikult riivad mõnda katkist inimhinge ja täiesti arusaamatul kombel lööb ta särama nagu saja vatine elektripirn. Olgu märgitud, et ära lõhkuda on seda habrast loomust tunduvamalt lihtsam kui jälle korda teha. Mõnikord ei saagi, silita teda õigest kohast palju tahes, sinu katsetele jälle tööle saada on ta otsustanud mitte reageerida.

Tähtsad ja haritud inimesed kutsuvad seda protsessi mõjustamispsühholoogiaks. Mina nii pikki sõnu ei kasutada ei oska, ma lihtne maa inimene, ma selgitan teile asju nii nagu oma piiratud maailmavaatega nendest aru saan. 

Mingi aeg tagasi kirjutasin siin blogis sellest, kuidas ma ei näe keskpärasuse ülistamises motiveerivat jõudu. Mu sõbranna ütleb ikka veel, et ma olen ülemäära karm ja kriitiline ja ületamatult kõrgete eesmärkide seadmine mõjub pigem pärssivalt kui innustavalt. On ilmselge, et teda on kasvatatud hoopis teistmoodi, kui mind. Ta on väga tugev ja iseseisev naine, kellel õnnestub kõik mängleva kergusega ja kui ei õnnestu, siis ei muretse ta selle pärast üleliia. Mina jällegi muretsen. Ma pabistan iga detaili pärast ja kuigi oleks põhjust keskenduda positiivsele häirivad mind teiste jaoks näilised pisiasjad sedavõrd, et ma ei suuda edust rõõmu tunda. Ainus mõte, mis mind iga päeva lõpus valdab on, et homme on uus päev ja küll ma homme oskan juba paremini. Nii kaua, kui eluvaim sees, saab edasi areneda uute kõrgusete poole. Homme valmistan ma maitsvama roa, loen rohkem raamatuid, olen parem ema ja teen rohkem trenni.

Tavaliselt sellest aitab. Aga palju rohkem vajan ma seda, et keegi teine ilmutaks usku minu võimetesse. Mul on vaja seda, et kusagil on keegi, kes patsutab õlale ja ütleb, et tubli olid. Ma lähen sellest täiesti pöördesse ja püüan veel rohkem, veel kiiremini ja veel kõrgemale. Ma olen nagu tubli jahikoer, kes rõõmsalt saba liputab ja erutusest õhku hüppab. 

Samas ei tähenda see seda, et igasugune kiitus kohe samasuguseid tulemusi kannaks. Kui kiitus on sisutühi ja omakasupüüdlik, siis see pigem ärritab. Arvate, et ma olen vähe kuulnud seda kui ilus ma olen purjus meestelt, kes üritavad mulle seelikusaba alla pugeda või siis sellist üldist lauset, et küll sa oled tubli. No jah, olen küll ja ilus olen ka aga see et mulle seda alatasa korrutatakse ei paranda mu enesetunnet ega sooritusvõimet. 

Kevadel, kui mu pojad kooliaasta lõpetasid, ütlesin ma neile, et ootan uuelt kooliaastalt paremaid tulemusi, sest mul on piinlik, kui minu lastel on tunnistusel rohkem kolmi, kui teisi hindeid. Ma ütlesin neile, et olen täiesti veendunud selles, et nad kõik suudavad ainult viitele õppida ja rahuldavad hindeid ma ei aksepteeri. Mu ülalmainitud sõbranna näpistas mind selle eest ja ütles, et ma olen liiga karm ja lämmatan nende eneseusku. Praegu on liiga vara vastu vaielda aga mu poegade õpihimu ja hindeid ei kannata möödunud aastaga võrreldagi. Ja muidugi ma kiidan neid selle eest.

Ealistest iseärasustest

Kellegile ei meeldi vanemaks jääda. Sellega kaasneb igasuguseid ootamatuid muutusi mida me ei oska endale ettegi kujutada. Me kõik loodame, et meie oleme nendest vähestest õnnelikest, kes ka vanaduses on kenad ja tegusad ja kui me oleme iroonilised, siis ütleme, et me loodame noorelt surra. Live fast, die young and leave a good looking corpse.

Ma pean ütlema, et vanurid ajavad mind kohati täiesti hulluks. Paljudel neist pole enam mingisugust reaalsus taju, nad unustavad ära kõige elementaarsema viisakuse ja ajavad taga enda hüpoteetilisi õigusi. Loomulikult ei saa päris lõpuni kindel olla et nad juba oma elu parimatel aastatel polnud hirmsad mölakad ja vanuse lisandudes on nende halb käitumine lihtsalt hoogu juurde saanud. Kui ma näiteks ennastki vaatan siis olen vanuse lisandudes ainult ebameeldivamaks ja ülbemaks muutunud. Kui ma nooremana julgesin oma halba tuju ainult pimedas toas teki all päevikusse kirjutada siis nüüd võin ma vabalt valju häälega bussis võõraste inimeste harjumusi ja valikuid kommenteerida. Kujutate ette, kuidas ma kaheksakümne kolme aastaselt oma puukepiga trollis soojemat istekohta nõudma hakkan, mina küll kujutan.

Aga sinna on veel mõned aastad aega. 

Ma olen piisavalt juurelnud selle üle kuidas noortele pannakse igasuguseid piiranguid. Sa pead olema kaheteist aastane, et autos juhi kõrval istuda. Sa pead olema neljateist aastane, et suguelu elama hakata. Sa pead olema kaheksateist aastane, et autot juhtida. Mõnes riigis pead sa olema kahekümne ühe aastane, et alkohoolseid jooke tarbida. Üldiselt olen ma täiesti nõus kuigi minu maailmas oleksid piirangud tunduvamalt rangemad. Näiteks, ei saa ma aru sellest, et kes kujutas endale ette, et kui sa pole veel piisavalt vana et alkoholi ja tubakat pruukida, siis kuidas on okei, et sa võiksid riigi silmis juba lapsevanem olla, kui sa pead tegelikult olema vähemalt kuueteist aastane, et täiskohaga tööle asuda. Aga kes siis sinu peret ülal peab kui sa töölegi ei tohi asuda? Vastuolu? Või on eesti riik tõesti oma iibe pärast nii mures? 

Aga kui astuda sammuke kaugemale, siis võiks ka mõelda vanuse ülempiiridele. Näiteks, et üle neljakümne viiesed ei tohiks sünnitada. Üle seitsmekümnesed ei tohiks omada sõiduki juhtimisõigust ja üle kaheksakümnesed ei tohiks omada järelvalveta ligipääsu internetile. Tõstke nüüd muidugi kisa ja esitage soovolinikule kaebus. Selleks ajaks kui ta minuni jõuab olen ma juba ammu vastutusvõimetuks tunnistatud. Aga kui te korraks võtaksite arvesse minu argumente, siis ehk näeksite, et ma pole põhjendamatult sallimatu. 

Iga terve mõistusega inimene saab tegelikult aru, et mida vanemaks naine saab seda vähem kvaliteetsed on tema munarakud ja iga aastaga kasvab võimalus sünnitada puudega laps. On siis meile tõesti nii hädasti vaja neid kuuekümne aastaseid emasid, kes oma lapse esimesse klassi viivad? Või siis neid õpilasi, kes pärast tunde lähevad oma eakate vanemate mähkmeid vahetama? 

Või auto juhtimisest. Pole mingi saladus, et vanuse lisandudes reageerimiskiirus väheneb, silmanägemine pole enam see ja tähelepanuvõime mandub. Iga autojuht on kokku puutunud eakate kaasliiklejatega kes põhjustavad liikluses ohtlikke olukordi ise seda taipamata. Ma ei hakka nõrgast südamest üldse rääkimagi. 

Ja mis puudutab interneti kasutamist. Iga päev puutun ma kokku vanema generatsiooni esindajatega, kes oskavad küll internetist kaupa tellida ja selle eest oma krediitkaardiga tasuda aga see mida nad tellisid ja kas see ka õigele aadressile saadeti jääb neil tihti segaseks. Täiesti tavaline on see kui klient kaebab, et pole tellitud kaupa kätte saanud ja hilisema juurdluse käigus selgub, et ta lihtsalt unustas, et kaup jõudis juba mitu nädalat tagasi kohale. Või ka vastupidi, et klient helistab ja ütleb, et mulle tuli teilt pakk aga ma pole tellinud, ometi ikkagi tellis. Nad on lihtsalt segaduses.

Loomulikult ma tunnistan, et alati on olemas erandeid. Ja nii nagu mõni neljateist aastane ongi piisavalt küps, et peret luua on mõni kaheksakümne aastane täie tervise, võimete ja mõistuse juures, et järglasi saada, autoga tööle sõita ja IT idufirmat majandada. Aga olgem ausad, see on ikkagi erand. 

Miks ma seda kirjutan? Ausalt, ma kardan vanaks jääda. Ma juba kujutan ette kuidas mu lapselapsed veeretavad mu kondise reumast moondunud jõuetu keha ratastoolis kevadisele jääle ja jätavad sinna sula ootama, sest ma olen muutunud kasutuks ja häirivaks. Mu ainus lootus on, et ma olen selleks ajaks juba seniilne ega taipa, mis toimub. Jah, armas lugeja, eluea pikendamisel on ka varjupool.