Moest

Kui rääkida tänapäeva moest, siis minu meelest on moes see, et igaüks leiab endale oma stiili ja on õnnelik seda kandes. Nagu kõikides teistes eluvaldkondades: usuküsimuses, moraaliküsimuses, poliitilises kuuluvuses valitseb ka moes kõike lubav hoiak. Ühestküljest on tore, et me pole surutud raamidesse ning inimesed, kelle kehakuju või isiklik eelistus ei kannata valitsevat trendi, saavad oma isiksust riietuse abil väljendada.

On huvitav mõelda, et tegelikult on läbi ajaloo moes olnud see, mis on haruldane. Kohe kui haruldane muutub kõigile kättesaadavaks peavad usinad trendiloojad uusi haruldusi looma asuma. Selletõttu ongi mood pidevalt liikumises. Kui ma praegu ostan endale uusima moeröögatuse siis viis minutit hiljem on see juba eelmine hooaeg aga sellest pole lugu, kuna kümne minuti pärast on see jälle moes. Võib-olla mitte päris nii aga üsna sinna suunda kisub see asi küll.

Kui vaadata moe arengut läbi aegade siis praegu on lihtne rääkida antiik maailma trendidest, sõjaaegsest moest ja seitsmekümnendatest. Mood arenes tasapisi ilma suuremate kõikumisteta, üks uus riietus arenes aja jooksul millekski teiseks ja nii edasi. Tulid uued kangad, materjalid ja arenes tehnika mille abil valmisrõivaid valmistati. Ei räägitud niivõrd sellest millised värvid on moes kuivõrd sellest, milline oli kõige moodsam seelikupikkus ja püksisääre laius.

Pärast millenniumi on selline tradisiooniline trendide arenemine praktiliselt lakanud. Enam ei tehta pöördelisi uusi avastusi ja ka lõigetest on suuremalt jaolt kõike juba proovitud. Kui ma avan eelmise aasta mai kuu Vouge ja kõrvutan seda selle aastasega, siis ma võin küll moealal vähe haritud olla, kuid minule tundub see suhteliselt copy-paste.

Aga ma ei kirjuta seda sellepärast, et kuidagi moetööstust maha teha. Ma naudin moodi väga. Minu meelest on hiiglama vahva, et see on tehtud kõikidele kättesaadavaks, kes vähegi soovivad oma isikupära riiete abil rõhutada või hoopis varjata. Olid ajad, kui riiete tegumoe ning kangavaliku põhjal oli lihtne otsustada kas tegemist on aadliku, arsti, advokaadi või lihtrahva esindajaga. Nüüd on see praktiliselt võimatu. Ükskõik millise ärihai võib segi jada huligaaniga, sest vabal ajal meeldib talle ennast nahkade ja neetidega riietada ning Underground baaris plaate keerutada. Koristaja võib segi ajada mõisaprouaga ja koolitüdruku prostituudiga. Kõik on lubatud, kuni sa selle oskad väljakanda ja oma eneseväljendusega teiste kaasinimeste väärikust ei solva.

Mu kunagine kolleeg rõivapoest ütles alati kaunilt riietatud inimeste kohta, et silm puhkab, kui neid vaadata. Minu meelest kaunimalt ei saakski üldse väljendada seda mis on moodne. Kui vaatajat vaade ärritab siis võib see küll moodne ja trendikas olla ja mõnes võib tekitada imetlust kandja julgus. Aga isiklikult mina hakkan automaatselt analüüsima, et mida see kodanik ometi kompenseerida püüab? Võib-olla ei püüagi ja see stiil teeb kandjat lihtsalt õnnelikuks, sellisel juhul on mul ainult hea meel.

Isiklikult eelistan ma selliseid alatuid nippe mitte kasutada, et ennast oma kehas hästi tunda. Ja ma olen jõudnud järeldusele, et inimesed kelle arvamus on mulle oluline ning kellele ma meeldida soovin, peavadki seda tuhat korda köitvamaks kui äärmuslikke tähelepanu võitmise võtteid. Selleks, et olla alati stiilne ja moekas pole vaja teha ülemäära grandioosseid pingutusi. Ma usun, et vähem on alati rohkem. Aga see on täiesti võimalik, et minu arvamus on ammu moest väljas nii nagu minu blond juuksevärv. Sest see oli ju ikkagi viiekümnendatel, kui härrasmehed blondiine eelistasid.

Kevadkontserdist

Mõned nädalad tagasi ulatas mu poeg mulle kutse kontserdile. Koolis. Neljapäeval. Õhtul kell pool kuus. Hea küll. Ma teen nii, et jõuaksin.

Korraldasin väiksemale pojale lasteaeda vanaema ja palusin ülemusel pool tundi varem lahkuda. Jõudsin kenasti kümme minutit enne poolt kuute kohale ja leidsin endale koha neljandas reas. Kooli aula täitus vähehaaval teistegi uhkete neljanda B klassi õpilaste vanematega. Korralikumad neist olid varustatud kaameratega, teised sättisid oma nutitelefoni filmimisreziimile. Mina muidugi ei kuulunud kumbagi kategooriasse, sest minu kaamera oli koju jäänud ja telefonil oli akut kõigest 7 %. Teate need uued nutikad on hirmsad energia vampiirid, laed mõne äpi ka ja praktiliselt igal õhtu peab selle vidina otsapidi seina surama. Unustad korra seda teha ja ongi sul tervelt tunni jagu kontsert-elamust jäädvustamata.

Mul on raske mõista, et kuidas on võimalik, et üritus millel on kõigest 25 osalejat jääb tervelt kümme minutit hiljaks. Ma olen käinud kontserditel ja koolitustel, kus osalejaid on sadakond ja need on ikkagi õigel ajal alanud. Aga hea küll. Hirmus sagimine lava taga, publiku hulgas ja esinejate seas, selleks kontserdiks oli ju ettevalmistusi mitu kuud tehtud. Küsisin enda kõrval istuvalt pojalt, et millal tema etteaste on, see mille puhuks oli tarvis valge t-särk ja mustad traksid muretseda. Õpetaja olevat öelnud, et see jääb vähese praktika tõttu sootuks ära. Ütleme ausalt, et see oli ainuke põhjus, miks ma üldse nõustusin kohale minema. Ma ju tean juba, et poiss laulda ei oska aga tantsimises, arvestades kui vaimustunult ta sellest kodus rääkis, oleks küll tahtnud osa saada. Poeg oli ise ka nähtavalt pettunud. Korraga oli mul laadimata telefonist juba täiesti ükskõik.

Ja siis see lõpuks algas. Õpetaja luges ette, mida lapsed olid oma vanemate kohta kirjutanud, selgus, et minu lapse suurim unistus on koos minuga pannkooke küpsetada ja autoga mööda Eestimaad ringi sõita. Kas pole armas?

Muidugi oli kontserdi kõige unustamatum osa laste esinemine. Esireas seisis üks ülipüüdlik lillelises kleidis neidu, kes laulis kogu südamest ja see oli hüsteeriliselt naljakas. Muidugi on armas näha, kui inimene oma asja südamest ajab aga see oli lihtsalt vapustav. Me kõik kartsime, et tal kohe hüppab süda rinnust. Neiu kõrval seisis üks tubli akordioni mängija, kellel just enne kontserti viigipükstelt nööp lendas ja kui ta akordioni laulmise ajaks nurka pani, siis nägi kogu publik toredaid roosa-rohelisi alukaid. Õnneks tundus, et noormees ise oli sellest asjaolust õndsas teadmatuses ja ei lasknud muigavatel nägudel oma etteaste väärtust kahandada. Tagareas jäi silma veel üks tore noormees, kes samuti oli kõik laulusõnad püüdlikult pähe tuupinud ja vaatas terve kontserdi aja lakke. Tundus selline korralik poiss olevat, ainult, et kummaline oli neljanda klassi lapse juures näha seda, et tal täielikult puudusid esihambad ja nii see Dracula seal laulis.

Ma tean, ma tean, nii väiklane minust! Miks ei võiks ma normaalse lapsevanem kombel sära silmis imetleda noori tegijaid ja lihtsalt filmida seda hale-naljakat showd? Sest ma olen seda kõike juba teinud. Mul on albumid täis veidra nurga alt tehtud pilte, mis on sageli fookusest väljas, liiga tumedad ja reeglina on hiljem võimatu kindlaks teha mis pildil parasjagu toimub ja kus on minu laps. Miks ma peaksin jäädvustama poolikut projekti? See kas mu laps mäletab laulusõnu, tantsusamme või suudab flöödil poole mintilise pala jooksul ainult paar korda õiget nooti tabada, ei tõesta ju tegelikult mitte midagi. Muidugi on iga lapsevanem oma võsukese üle uhke nii või teisiti. Aga ma ei arva, et ma pean sellepärast lolliks minema, et ma suudan paljuneda.

Valikutest

Möödunud nädalavahetusel käis 36,44 % valimisõiguslikest kodanikest Euroopa parlamendi valimistel endale meelepärasele kandidaadile häält andmas. Muidugi, kui täiesti aus olla siis osad neist kasutasid võimalust oma kodu mugavusest paari hiireklikiga hääl loovutada, need julgemad siis, keda e-valimiste vastane propaganda ära ei hirmutanud. Ja tervelt 63,56 % valisid mitte valimise poolt.

Me teeme iga päev valikuid. Kas ärgata hommikul esimese äratuskella tirina peale või loobuda hommikusest hambapesust ja kohvilonksust. Kas kanda roosat lipsu või rohelisi sokke. Kas süüa lõunaks suppi või praadi. Kas osta oma perele ilusad riided või osta need Seppelä "butiigist". Kas õppida Prantsuse keelt või psühholoogiat. Kas abielluda brünetiga või elada koos punapeaga. Kas olla aus Soome-ehitaja või libekeelne linnapea.

Loomulikult tehakse osad valikud meie eest ära. Mõne beebi vanemad otsustavad, et sellel lootel pole oluline kunagi sündida ja elada. Samuti ei saa me valida perekonda kuhu sünnime ja olusid milles oma esimesed kakskümmend aastat veedame. Mõnes riigis on võimalus haridust, tööd ja elukaaslast valida väga piiratud või lausa olematud. Vähesed meist saavad valida, kui vanaks nad elavad.

Üldiselt me hindame oma valikuvabadust ja oleme uhked suhtelise sõltumatuse üle. Mõnikord kipume me oma valikuvabadust aga kuritarvitama. Me unustame, et meie valikud võivad otseselt mõjutada teisi inimesi. Neid inimesi, keda me oleme oma ellu kunagi valinud ja me oleme valinud, et hoolime neist ning paneme nende huvid enda omadest ettepoole.

Minu sõbranna otsustas täna oma kõige vanema sõbranna seltskonna asemel valida endale sümpaatse noormehe seltsi. Naisena saan ma sellest aru. Olen ju ise ka armsama esimese telefoni kõne peale ennast voodist välja veeretanud ja teise linna otsa sõidutada lasknud. Aga mehelik pool minust kordab nagu mantrat, et "bros before hoes".  Mehed tulevad ja lähevad aga sõbrad jäävad, või mis? Lõpuks olen mina ikkagi see, kelle telefoni numbri mu sõbranna valib, kui see kutt ta nädala jooksul kolmandat korda otsustab maha jätta. Ja mina saan valida, kas vastata sellele südaöösel tehtud kõnele. Ja kui ma vastan, siis ma pean valima, kas lohutada oma sõpra, kelle ma olen endale valinud või öelda I told you so.

Ja nüüd pean ma valima, kas vajutada klahvi Avalda või Sule. Decisions, decisions.

Vastikutest ülemustest

Täna kirjutan ma teile loo, mille rääkis mulle üks sõber oma tööandjast. Kuna loo kangelanna, nimetagem teda selguse mõttes Miinaks, ei julge enda nime all seda lugu jutustada, sest kardab vallandamist aga lugu ise on jutustamata jätmiseks liiga hea.

Miina on kolmekümnendates aastates, võrdlemisi hoolitsetud välimusega ja ambitsioonikas naine. Ta töötab tillukeses ettevõttes assistendina. Noormees keda ta assisteerib on oma varanduse teeninud töötades panganduses aga hiljuti pereäri tütarfirma juhtimise üle võtnud ja juhib seda agressiivselt ja sihikindlalt. Miina palgati eesmärgiga kasvavat ettevõtet majandada, laiendada, kaitsta. Tasu, mida ta selle eest saab on võrreldes tema eelmiste töökohtadega märkimisväärselt suurem ja lisaks on tal võimalus oma panusega ettevõtte laiendamisse ja teostatud eesmärkide eest ka boonust teenida. Iseenesest Miinale töö meeldib ja ta näeb võimalust kiiresti head karjääri ja raha teha. Aga, kõige selle juures on üks suur aga ja sellest agast ma täna kirjutangi.

Nimelt on noormees, kelle heaks mu sõbranna töötab, inimese ja tööandjana üsna võimatu isiksus. Iga päev töö juures on väljakutse. Kunagi ei tea, millises tujus härra tööle tuleb ja isegi, kui hommikul on kõik justkui korras, ei tähenda see, et päeva jooksul ei võiks tujud vahetuda nagu ilm Londonis. Nii on täiesti igapäevaseks muutunud ähvardused, et kui Miina ei aima instinktiivselt härra soove, mida tal on endal keeruline lauseteks moodustada, siis polevat vaja homme ilmuda. Korra on Miina leidnud ülemuse kirja kliendile, millest räägitakse temast, kui peatselt endisest assistendist.

Ühel esmaspäeval ootas Miinat ja tema kolleegi arvutifail, mis kannab nime, "Miks ma olen idioot" ja milles on üksikasjalikult kirjas kõigi töötajate tühisemadki vead. Väidetavalt on see fail loodud eesmärgiga tõsta motivatsiooni teha oma tööd senisest tähelepanelikumalt. Miina rääkis, et tegelikult on pärast selle faili tekkimist tehtud vigade hulk hüppeliselt tõusnud. Miina julges selle teema üles võtta ja ütles, et kogu oma elu jooksul pole teda kunagi niimoodi töökohal alandatud. Selle peale vaatas härra Miinale silma ja lausus kõigi kolleegide juuresolekul täiesti süüdimatult, et "aga sa ju oledki idioot". Miinal oli suur tahtmine vastu öelda, et kui sina mind palkasid, kes siis sina sel juhul oled, aga õnneks suutis ta sel korral oma suu kinni hoida.

Öelda tahaks Miina niimõndagi. Läbirääkimisi on mõtetu pidada, sest argumente ei kuulata ja iga konflikt lõppeb fraasiga "mina olen boss, ma maksan ja sina pead tegema seda mis ma ütlen, või ma leian kellegi teise sinu asemele". 

Nõudmised, mis Miinal tuleb täita, kasvavad iganädalaselt. Töötunnid, mis sai algselt kokku lepitud on osutunud puhtaks formaalsuseks, sest olenemata sellest, kui pikalt Miina tegelikult tööd teeb, kuuleb ta sageli õhtul koju minnes, et "täna tegid sa siis ainult pooliku päeva". Ja kui Miinal oli aeg kasseerida sisse esimene boonus oma panuse eest, sai ta vastuseks, et kuna ta tööl piisavalt ei naerata ja härrat hukkamõistva pilguga vaatab, siis pole tal mõtet boonusest nii pea unistadagi.

On muutunud igapäevaseks nähtuseks, et hommikul kell kümme avatakse esimene veinipudel ja see ei pruugi jääda ainsaks, mis sel päeval tühjaks juuakse. Paar korda on ette tulnud, kui noormees ennast kõva tööga on nii ära väsitanud, et seal samas kõigi kaastöötajate juuresolekul põrandale pikali viskab ja mõnusa lõunauinaku teeb. Selliste tegude juures tundub täiesti ebaoluline mainida, et boss käib tööl nädal aega järjest samade riietega, mis on sageli pahempidi seljas, auklikud ja räpased. Enda nõusid ei pese ja ei suuda isegi toaletis vett peale lasta, prill-lauast on naeruväärne isegi rääkida. Ja see, et ta igapäevaselt oma isiklikku elu lahkab, on juba täiesti aktsepteeritav. Miina probleem seisneb selles, et tal on päev-päevalt aina raskem ülemusse austavalt suhtuda. Kuigi ta töötab kontoris esimese assistendina, tunneb ta nagu ta töötaks erivajadustega laste kasvatajana.

Kogu kirjeldatud olukord on Miina närvidele mõjunud. Ta tunneb, et on närvi vapustuse äärel. Juba nädalaid esineb tal igapäevaseid ninaverejookse, sest pingest on vererõhk kõrge. Ta on hakanud närvide rahustamiseks sööma rämpstoitu ja õhtuti alkoholi tarbima. Miina kardab, et kui see olukord pikalt jätkub, hakkab ta ülemuse kombel juba hommikul jooma.Närvide rahustamiseks soovitas ülemus tal baari minna ja lasta ennast läbitõmmata, "ju keegi su sealt purjuspeaga ikka üles korjab."

Miina rääkis, et tema elu meenutavat talle groteskset absurdikomöödiat, mis on segu filmidest "Vastikud ülemused", "Saatan kannab Pradat" ja "Pulp fictionist". Jah, ta on alustanud töö otsingutega ja ta ootab päeva, kui saab oma lugu ise jutustada, hoiatuseks ja õpetuseks kõigile neile, kes kannatavad ebaõiglast kohtlemist töökohal.

Kirjutamisest

Mu käest on päris palju küsitud, et miks ma üldse blogi hakkasin pidama ja mis on mu kirjutamise eesmärk. Kõige rohkem aga seda, et kas ma ei karda, et kui ma siin niimoodi isiklikest asjadest kirjutan, et mul ühel päeval piinlik ei hakka. Järgnevas postituses püüan kõik ausalt ja puhtsüdamlikult ülestunnistada, mis mind ajendab tegema seda mida teen.

See oli umbes aasta tagasi, kui minu ametlikust lahutusest oli möödas juba paar kuud ning minu elus ei domineerinud enam ühtegi olulist inimest, kellega oleksin saanud kõigist oma päevastest läbielamistest muljetada. Iseenesest võiks ju mõelda, et mis mu elus ikka nii palju juhtuda saab, millest nädalast nädalasse kirjutada. Olen ma ju täiskohaga tööl käiv nelja huligaanist pojaga üksikema, kelle argipäev näeb üsna üksluine välja. Ei tee ma ka teab mis põnevat tööd ja minu pojad pole kuigi andekad, et sellest lõpmatuseni kirjutada. Ma elan üsna tavalist, rutiinset sündmuste vaest elu. Või siiski mitte?

Möödunud kevadel juhtus üks sündmus, mille tagajärjed olid minu jaoks pöördelised. Ma ei saa öelda, et see vahejuhtum iseenesest oleks olnud kuidagi erakordne aga reaktsioon sellele oli. Selle loo kirjutamine ja tagasiside kogemine tuletas mulle meelde, et keskkoolis olin ma ka kirjutamist armastanud. Nii väga, et pühendasin sellele suure osa omast vabast ajast. Kirjutasin selliseid tunnetest nõretavaid tiineka armastuslugusid. Minu mäletamist mööda olid need kuigivõrra menukad, sest esmaspäeval ootasid klassiõed minu täiskirjutatud kollast vihikut, mis käest-kätte liikus ja millele kannatamatult järge oodati. Mõned nendest lugudest on mul siiani alles. Praegu neid lugedes olen ma ise ka vaimustuses sellest, et kuueteist-aastaselt nii köitvalt lugusid vestsin. Muidugi pole ma mingi kirjanik, kahjuks pole mul selle jaoks piisavalt fantaasiat. Aga ma võin olla kroonik, dokumenteerida sündmusi nii nagu mina neid näen ja kogen.

Kui ma kirjutamist alustasin siis mul teadlikku eesmärkki selle tegemiseks polnud.  Tahtsin, et need oleksid lõbusad, elutruud ja võimalusel õpetliku ivaga lood. Kirjutamise käigus on eesmärk selle tegemiseks mingil määral muutunud. Mida rohkem ma kirjutasin seda enam adusin, et ma ei kirjuta enam vaid endale ja inimestele, kes mind läbi ja läbi tunnevad vaid üldsusele. See juhtus nii, et mind ennast hakati mulle tsiteerima ja seda oli ühtaegu kummaline aga ka meeldiv kuulda. Ma mõistsin, et iga lugeja näeb minu lugusid isemoodi ja need panevad lugejaid ennast analüüsima.

Kas mul on vahel ka piinlik oma sõnade pärast? Muidugi. Ma olen ju täpselt samasugune inimene nagu kõik minu lugejad. Mõned asjad peavad jääma privaatseks, pole viisakas neid kogu laia maailma eest lehvitada. Aga miks ma siis ikkagi seda teen? Miks ei kirjuta ma vaid meeldivatest ja neutraalsetest asjadest? Sest keegi ei loeks seda. Mida isiklikumaks teema kisub ja mida rohkem ma lasen lugejat enda naha alla, seda suurem edu on sellel konkreetsel lool. Ma justkui usaldan oma lugejale killu intiimsest saladusest, mis jääb vaid meie vahele. On neid kes sellele usalduseavaldusele selja pööravad ja põlgusega kõrvale vaatavad aga suurem osa minu lugejatest hindab seda haruldast ausust ja julgust rääkida asjadest, millest kõik mõtlevad aga rääkida ei riski. Nagu üks mu tuttav kunagi minu kohta ütles, ma olen naiivselt otsekohene ja selles minu sarm peitubki.

Praegu olen ma jõudnud sündmuste jäädvustamisega teelahkmele. Senine elukorraldus ei paku enam piisavalt rahuldust. On vaja muudatust. Mu ees on kolm valikut ja et langetada neist kõige õigemat kutsun ma sind, mu armas lugeja, üles arvamust avaldama. Umbes kuu pärast täitub aasta sellest kui ma oma esimese loo postitasin. Kas äkki aitab nüüd, kirjutatud kah juba? Kas peaksin oma teemad kuidagi ühise nimetaja alla koondama ja selle asemel, et kirjutada elust üldiselt valima ühe valdkonna ja oma lood selle alla koondama? Või jätkan täpselt nii nagu siiani, kuni ühel heal päeval enam millestki kirjutada pole? Siit siis üleskutse, andke mulle teada, mida mu lugeja ootab, jätke kommentaar, kirjutage mulle Facebooki või helistage.

Aga neile, kellel tekkis huvi selle eelmainitud sündmuse vastu, mis pani aluse selsinasele kirjandusteosele, postitan siia meenutuse aastatagusest sündmusest.

"Eile, 10.ndal mail juhtus nii naljaks asi, et sure lihtsalt maha. Nimelt, mitte esimest korda viimase kahe aasta jooksul, jäi üks noormees imetlema minu maja ette pargitud ameeriklast. Algul ei pööranud ma sellele isegi tähelepanu, kuna tõesti, seda juhtub päevas ikka mitmeid kordi. Aga noormees oli väga järjekindel ja püüdis lõpuks läbi akna ka minu tähelepanu. Me jõudsime temaga kokkuleppele ja lõime auto müügi osas käed. Ta sai Caprice`ile hääled sisse ja veeres sellega teadmata suunas. Umbes kolmveerand tundi hiljem märkasin, et minu maja ees käivad inimesed kaardiga ja meeleheitlikult otsivad midagi. Kuna inimesi oli reede õhtu kohta tavatult palju, tekkis minus uudishimu, et millega ikka siis tegemist on. Kui järgmist kodanikku märkasin, tormasin öhe ja pärisin, et mida siis otsitakse ka. Selgus, et tegemist oli mingitlaadi orienteerumisega ja üheks otsitavaks objektiks oli seesama auto, mille ma just maha olin müünud. Ja nii ma siis veetsin oma reede õhtu tänava peal veini klaasi ja lambivalgel oodates vaeseid orienteerujaid, kellele oli vajalik olematu auto registrimärki. Palun vabandust kõigi kannatajate ees, kes jõudsid kohale liiga hilja või siis liiga vara. Aga teile, kes te korraldate üritusi, kus on vaja leida objekt, ütlen nii palju, et arvestage sellise asjaga nagu deus ex machina, sest mõnikord võib juhtuda asju, mida meie, lihtsad inimesed, ette ei näe."

Emadest

Suur osa maailma rahvastikust tähistab täna emadepäeva. Facebook kubiseb ülistustest emadele, telerist kostub laste laule kallile emale, tänavatel ruttavad nii mehed kui naised, noored ja vanemad õied näpus, et korra aastas sellele kõige kallimale naisele elus austust avaldada. Kõik väga kaunis ja üllas.

Kuigi meie peres sellist tähtpäeva ei tähistata, sest tahaks uskuda, et ema on oluline kõigil 365-l päeval. Aga ikkagi imbub seda meeleolu ka meie perre. Aastate jooksul olen ma saanud nii soolataignast ehteid, pooltooreid pannkooke ja näiteks reedel sain ma pojalt lille, mis kahtlaselt nõgest meenutab aga ma ei kaeba, eks see on ikkagi mõte mis loeb.

Ma olen teadlikult seda teemat edasi lükanud, kuna emadusest pole üldsegi lihtne kirjutada. Ma võiksin pikalt ja laialt kirjutada oma emast ja kritiseerida teda selle eest, et ma nii sassis omadega olen. Enne, kui ma seda teha jõuaksin meenuks mulle mu ema-ema ja see millistes tingimustes mu ema pidi üleskasvama ja ma mõistan et arvestades tema päritolu perekonda, tegi ta mind kasvatades oma absoluutse parima. Ja kui ma ka sellest pisut edasi vaatan, siis ma taipan, et ka minu vanaema tegi oma parima, sest ta lihtsalt ei osanud paremini.

Ühel päeval kasvavad minu neli poega üles ja mõistavad, et ma olen nendega kohutavalt halvasti ümberkäinud. Nad lähevad nõustaja juurde, kes laseb neil oma lapsepõlvest rääkida ning kõik hirmsad mälestused kooruvad päevavalgele. Nad hakkavad mälestuste kustutamiseks jooma, kanepit suitsetama ja autodega maanteedel kihutama. Ja kogu selle joomise ja uimastite tarvitamise ning kihutamise käigus kohtuvad nad ühe blondi, lühikese ja pisut hullu tütarlapsega ning räägivad talle kui raske lapsepõlv neil on olnud. See neiu silitab õrnalt nende pead, noogutab mõistvalt kaasa ja räägib vastukaaluks enda jubeda loo. Ja nii need kaks hinge leiavad teineteist ainult selleks, et saada järeltulijad, kes nad ühel päeval karmilt hukka mõistavad. Seda kutsutakse eluringiks.

Sigmund Freud tõdes juba möödunud sajandi alguses, et kõiges on süüdi ema. Inimesed on vist nii loodud, et neile on oluline põhjuse ja tagajärje vaheline seos ning see, et oleks keegi keda saaks pidada vastutavaks nii edu kui ebaedu puhul. Pahatihti kipub aga elu kujunema nii, et kui meis on väärt omadusi ja andeid, siis on need meist endist või saavutatud kõva töö tulemusena. Aga nõrkused ja eksimused oleme pärinud emalt. Vahel süüdistame pisut ka isa aga rohkem siiski ema, sest lõppude lõpuks valis ju tema endale mehe ja laste isa. Kui palju lihtsam on mõistmise asemel hukka mõista.

Kuid sellel ühel Mai kuu päeval unustatakse kõik see halb mida ema meile on teinud. Me saadame kaarte ja sõnumeid, kingime lilli ja šokolaadi, laulame laule ja hooldame hauaplatsi. Sest olgu ta kui väljakannatamatu tahes, ta on ema ja kõigil meist seostub ta ühel või teisel eluhetkel maaliga  Madonna lapsega. Me võime tema otsuseid kritiseerida ja nende peale pahandada aga ta on andnud meile elu ja see muudab ta meie jaoks kõige kallimaks naiseks maailmas. Isegi kui ainult üheks päevaks aastas.

Meditsiinist

Lugesin täna ühte arvamusartiklit, mis mind hingepõhjani vihastas. Sisu oli lühidalt see, et Eestis käivad patsiendid põhjendamatult sageli eriarstide juures ja selle tõttu on eriarsti vastuvõtu järjekorrad pikad (ühe teise hiljuti loetud artikli andmete kohaselt lausa 2017 aasta detsembrini) ja paljud abivajajad ei jõua seetõttu piisavalt varakult tohtri juurde. Väidetavalt on meie meditsiini süsteemi perearstid niivõrd kvalifitseeritud, et suudavad 90% juhtudest patsiendile õige diagnoosi panna ja seetõttu polevat eriarsti visiit vajalik. Aga kui patsient ikkagi nõuab eriarsti saatekirja siis omal vastutusel ja teate küll mida see tähendab.

Iseenesest pole mul selle vastu midagi, kui välja arvata tõsiasi, et me ju juba maksame selle teenuse eest sotisaalmaksu. Teisalt olen ma nendel harvadel juhtudel, kui ma raviteenusega täielikult rahule jäin selle eest pidanud juurde maksma. Õnneks pole ma üldiselt teab kui haige ja mul on vedanud ning ka mu pojad on võrdlemisi hea tervisega, seega ehk ongi mõistlik vajaduse korral hoopis eraarstide poole pöörduda, siis ei pea kuude kaupa järjekorras passima ning suhtumine sinusse kui inimesse on ka tunduvamalt aksepteeritavam.

Tegelikult just see arstide suhtumine ongi teema, mis mind on juba aastaid häirinud. On laialt levinud tõde, et ma eeldan Eesti inimestelt kõrgetasemelist teeninduskvaliteeti. Teenindusvaldkond on ainus ala, mis meie riiki majanduslikult üleval peab. Mõelge ise, meie metsad kuuluvad soomlastele, pangad rootslastele ja kolmas maavara, meie kaunid eestlannad itaallastele. Nii jääbki meie sajandite jooksul omandatud ette ja taha teenindamisoskus. Ja kui me isegi selles põrume, siis jääb ainult loota, et emake Venemaa meid taas oma kaitsva tiiva alla võtab.

Aga seda me ju ei taha. Tahame kuuluda Euroopasse, olla Euroopa Liidu täieõiguslikud kodanikud. Meid solvab hingepõhjani, et Hiina on meid koos mitmete teiste arenguriikidega samasse ekspordimaade kategooriasse surunud. Meie rind läheb kummi ja me kisendame, et mis mõttes! Meie poisid ju leiutasid Skype`i ja me jaksame küll maksta Hiina tükitöö eest samapalju kui Põhja naabrid.

Miks me siis ei võiks sellele oma ainsale müügiartiklile, mida keegi meilt ära võtta ei saa, pisut rohkem rõhku panna ja seda veelgi kaunimaks lihvida. Ja miks ei võiks meie kõrgelt haritud arstid ülejäänud vähem haritutele head eeskuju näidata ning oma kliente meeldivamalt kohelda. Ilmutada ainult pisut rohkem siirast huvi. Ainult natuke rohkem hoolivust. Aga ei. Kirurgid, günekoloogid, ortopeedid ja kardioloogid käivad ninad püsti ringi ja peavad ennast täpselt nagu kolmkümmend aastat tagasi valgetes kitlites jumalateks.

Muidugi nad ju ongi tähtsad. Nad on ennast harinud ja pikki aastaid õppinud luid, veene, üdi ja aju. Isegi mina pean tunnistama, et see on vapustavalt suurejooneline. Kas nad on selle tõttu paremad inimesed kui mina? Mõne meelest kindlasti, mina ju siin elusid ei päästa.

Kuid üleolev suhtumine ärritab mind endiselt. Keegi ei saa väita, et meie meditsiin on nii kõrgele tasemele jõudnud, et teoreetiliselt peaks piisama kord pooleteise aasta jooksul perearsti visiidist, et elunatukesel silma peal hoida. Mul isiklikult pole arstidega tegelikult väga palju kokku puudet olnud. Poistega olen paar korda käinud ja meelde on jäänud lood, kus lapsel lasti luu valesti kokku kasvada, sest tohtrihärra ei näinud röntgenpildi peal kust kohast see murd täpselt läks. Kahe-aastasele tehti kolmanda astme põletuste ravis sidemete vahetamist ilma igasuguse tuimestuseta. Minu sõbranna läks noore terve naisena sünnitama õigeaegset särasilmset tütretirtsu ja lahkus haiglast kuid hiljem hoolealusega, kes sellest seisusest tõenäoliselt kunagi välja ei kasva. Sõpradelt olen kuulnud kui allergiaid ravitakse nagu kirbuhammustusi ja ekseemi nagu löövet. Kuidas inimesed käivad aastaid ühe arsti juurest teise juurde, ilma mingisuguste lahendustena ainult selleks et aastaid hiljem ise oma sümptomitele internetist lahendust otsides avastada, et põevad toitaine talumatust. Minu äi läks lihtsale operatsioonile, mis päädis sellega, et ta korralikult desinfitseerimata operatsioonilaualt nakkuse sai ja tal hiljem kaks varvast amputeeriti. Kusjuures ka sel korral pani ta ise diagnoosi kuigi käis kolm korda nädalas eelmise operatsiooni järgseid sidemeid vahetamas. Kuidas tundub, kas aitab tänaseks?

Ma ei taha öelda midagi negatiivset. Me kõik oleme inimesed ja päeva lõpuks teevad need erilised inimesed tegelikult ju rohkem head kui halba. Ja ma tahan siiski uskuda, et vähemalt mingil määral on neis säilinud seda esialgset soovi inimesi aidata. Oleks lihtsalt väga tore, kui nad mäletaksid vahel et ka nemad on ainult inimesed ja kui nad soovivad pärast rasket tööpäeva, et Maxima kassapidaja neile naeratades ilusat õhtut sooviks, siis tuleks seda kassapidajat hommikul diagnoosides teda kohelda kui esileedit.

Paranoiast

Hiljuti lugesin teadusajakirjast artiklit erinevate jälgimismeetodite kohta. Muidugi on need asjad juba vana tõde, et meie mobiiltelefone kuulatakse pealt ja kui me kuuleme oma hääle kaja, siis see ongi hetk, mil meie vestlust riigi poolt jälgitakse. Iga kord, kui me oma pangakaardiga tasume läheb panka teade selle kohta, mitu paari punaseid püksikuid me Osturallilt seekord koju viime. Kõige ebameeldivam oli iseenesest spekulatsioon, et uutel plasmateleritel on sisseehitatud kaamerad, mida saab häkkerite poolt suvalisel hetkel sisselülitada ja nii elutoas toimuvat filmida. Nii et teoreetiliselt on võimalik, et ühel pühapäeva õhtul kui ma olin enda teada ihuüksi, ilma meigita, oma vanas flanell-pidžaamas, joonud ära pudeli Chiantit ja istusin diivani peal ning vesistasin "Madisoni maakonna sildade" taustal, irvitasid mingid IT-geeniused minu üle teisel pool ookeani. Tuli küll igatsus vana hea kineskoobi järele.

Tegelikult ma tahaks teile kirjutada sellest, kuidas ma eile tööle jõudes avastasin, et minu arvutis on brauseri ajalugu avatud ja keegi on nuuskimas käinud. Kuidas kõik mu käigud, teod ja mõtted on kellegi võõra pilgu all ja nende üle mõistetakse kohut. Ma tahaks kirjutada, kuidas see tekitab minus tunnet, et oskaksin võõrast keelt, ostaksin lukud ja paneksin pähe fooliumist kiivri, et ennast ja oma vabadust hoida. Aga ma ei julge, mis siis kui soovimatud pilgud leiavad tee selle kirjutise juurde ja esmaspäeva hommikul ootab mind pappkast potilille ja isiklike asjadega.

Ma saan aru, et selline kontroll tuleneb usaldamatusest. On vaja tuhat korda tõestada, et sa oled seda väärt ja piisab ühest valest liigutusest, valest sõnast ja poolest tunnist facebookis siis, kui sa seal olema ei peaks. Ja need tuhat tõestust on maha visatud, need ei loe enam midagi. Kui sul veab, antakse sulle veel tuhat võimalust oma usaldusväärsust tõestada aga keegi ei unusta seda ühte eksimust. Ja kui sa seda ka mainid, et ajalugu on tõestanud sinu häid kavatsusi, siis see üks viga on oma olemuselt ikkagi kaalukam.

Venelastel on üks selline ütlus, usalda aga kontrolli. Aga kui on vajadus kontrollida siis ju usaldust pole, või saan mina jälle asjadest valesti aru. Ise ma teiste järel suur nuhkija pole. Mulle ei meeldi kui minu usaldusväärsuses kaheldakse, sest ma arvan, et ma reeglina selleks põhjust ei anna. Ma olen aus ja lojaalne ja ei oska ka teisi selle kohaselt hukka mõista, ma eeldan, et minuga käitutakse samamoodi, kui mina nendega ja kui arvatakse heaks kuidagi teisiti toimida on ju see nende enda rumalus ja häbi.

Iseenesest on usaldus minu meelest väga äge asi. See kingib tohutult suure vabaduse. Muidugi on see julgustükk, ma isegi võrdleks seda vabalangemisega. Sa teed midagi, mis pole sulle omane, avad oma hinge ja usaldad selle kellegi kätte. Sellest lahti laskmise hetkest pole enam asjade edasine kulg sinu kätes. See on põnev, hirmus ja erutav samaaegselt. Kui sa selle tagajärjel kukud ja mõne luu murrad, siis mõtled, et ei iial enam. Aga kui keegi su rasket koormat kannab ja võtab sul vajalikul hetkel käest kinni ning sul turvaliselt maanduda aitab, tahad seda korrata veel ja veel.

Mul on üks noor sõbranna, kes on nagu mina tema vasuses - usaldav, naiivne ja siiras. Ta avab ennast, usaldab heausklikult oma mured võõrastele ja haavub hingepõhjani kui inimesed tema usaldust kuritarvitavad. Ma ütlen küll, et ma selline olin aga tegelikult pole ma eriti muutunud. Nüüd ma lihtsalt juba tean, et inimesed nagunii kuritarvitavad mu usaldust ja teevad mulle haiget aga kuna mul pole eriti mingeid saladusi mida teiste eest varjata siis pole ka lugu, kui need kusagilt välja imbuvad. Pigem on meeldivaks üllatuseks kui avastan, et mõned lood ongi jäänud avaldamata. Ja nüüd saan neid ise siin teiega jagada.

Kriitikast

Hiljuti käis mul külas perekond kes pani mind nägema, kui negatiivsed on minu kommentaarid oma laste suhtes. Nad ei teinud seda traditsioonilisel viisil, kritiseerides mind. Nende omavaheline suhtlemine hämmastas mind. Nende meelest tundus kodu kus ma elan kaunis ja korras. Nad justkui ei märganudki põrandaid kus puudusid liistud, juhtmeid, mis olid kinnitamata ja nurgas seisvaid tööriistu. Pereema kiitis toitu ja veini taevani. Kas ta tõesti ei tundnud, et ma kasutasin pirukat valmistades poest ostetud lehttainast, see oli mage ja vein oli mingi odav Chardonnay? Magustoit oli väidetavalt väga kaunilt serveeritud, kuigi ma olin lihtsalt jäätiselusikaga kolm erivärvilist jäätisekuuli kaussi voolinud.

Mul oli valus selliseid komplimente vastu võtta. Ma teadsin, et polnud koosviibimist piisava põhjalikkusega ettevalmistanud. Ma poleks sellele reageeringule ilmselt muidu tähelepanu pööranudki kui ma poleks aru saanud, et kõik öeldu oli mõeldud siiralt. Nad oskasid ka keskpärasele positiivselt reageerida.

Ma ise pole kunagi olnud vaimustuses rahuldavale sooritusele aplodeerimisest. Ma ei saa aru, miks peab jagama auhindu osalemise eest.

Ühest küljest on muidugi hea inimesi julgustada. Kõigi sooritusvõimed ei saagi olla ühesugused. Selletõttu arvan ma ka, et riiklik õppekava ei arvesta isiksuste eripäraga piisavalt. On lapsi kelle jaoks on võimatu hüpata rahuldavale hindele, neil pole ei kätt ega silma et natüürmorti viiele joonistada ja mina sain kirjandite eest alati kaks hinnet - sisu ja grammatika, võite ise arvata kumma eest ma kolmesid kogusin. Inimesi tuleb hinnata selle järgi milliseks arenguks konkreetne isik võimeline on. Ja kui pedagoog või lapsevanem näeb, et laps on läinud kergema vastupanu teed ja pole piisavalt pingutanud, siis miks peaks ta saama hiilgava aplausi osaliseks? See ei julgusta teda ju pingutama.

Minu kunagine kallim ütles mulle mõned kuud pärast lahkuminekut, et kui ma oleksin rohkem teda julgustanud ja talle rohkem toeks olnud, võinuks meie kooselu praegugi kesta. Seda oli tol ajal valus kuulda. Ma ju pidevalt rääkisin talle sellest, et tema potentsiaal on palju suurem ja ta võiks tunduvamalt rohkem korda saata. Tema vajas aga seda, et ma oleksin teda õhtuti õlale patsutanud ja öelnud, et küll sa oled tubli. Mul on hea meel, et me enam koos pole ja ta on leidnud enda kõrvale naise, kes oskab väärtustada tavapärast.

Me oleme ju kõik tundnud, et kui miski meile elus liialt kergelt kätte tuleb siis me ei hinda seda ja saavutatu väärtus ei ole selle juures üldse oluline. Samas kui oleme aastaid mingi projekti kallal töötanud ja vaeva näinud ning lõpuks on see teostunud siis pole üldse oluline kas teised seda kritiseerivad, selle väärtust ei mõista ja meie vaimustust ei jaga. See üks ilma vigadeta kirjutatud blogi postitus, üks veatult serveeritud seitsmekäiguline õhtusöök ja üks abieluettepanek mehelt keda oleme aastaid armastanud.

Kus oleks maailm, kui inimestel poleks sisemist sundust püüelda millegi parema, täiuslikuma, võrratuma poole? Kas sõidaksime praegu vähem kui ööpäevaga teisele poole maakera? Kas me saaksime kogu olulise informatsiooni mahutada seadmesse, mis mahub meie tagataskusse? Kas oleks meil võimalik edasi lükata vananemist ja surma? Ja kas kõik see oleks saavutatud ka siis, kui konstruktiivset kriitikat üldse ei eksisteeriks?

Nii siis, kui te soovite, valige kohe lastekaitse spetsialisti number ja teatage, et Mustamäel elab üks nelja pojaga üksikema, kes ütleb oma lastele, et kolm pole kellegi hinne ja mul on piinlik, et minu söögilaua ümber istuvad mehehakatised, kes ei tea Eesti presidendi keskmist nime. Ma tean, ma tean ma olen hirmus ja kohutav. Aga olles ise juba keskeale ohtlikult lähedale jõudnud on mul oma vanematele etteheita ainult seda, et nad minult rohkemat ei nõudnud ja lasid mul elu väljakutsetest nii kergesti loobuda.