Elu jooksul olen ma kogenud erinevaid valusid. Sündimisevalu, kukkumisevalu, kõhuvalu, peavalu, sünnitusvalu, seljavalu. Aga ükski nendest pole olnud märkimisväärselt meeldejääv. Kõige valusam valu, mida olen elus kogenud on olnud südamevalu.
Seda tunnen ma omast käest liigagi hästi, et murtuid luid on kordades kergem taluda, kui murtud südant. Ma tean, mida tähendab otsida füüsilisest valust väljundit oma katkisele hingele. Peavalu vastu võtad sa tableti, seljavaluga lähed arsti juurde ja sünnitusvalu läheb meelest, kui sinu väike ime sulle esimest korda silma vaatab. Aga mis ravib süümepiinu tegemata tegude pärast või ütlemata sõnade tõttu? Või millise protseduuri määrab arst täitumata lootuste vastu või kaotatud armsama raviks? Selle leevenduseks on ainult aeg. Ja mõnikord isegi mitte see.
Mõned on öelnud, et mul peab ikka suur süda olema, et suudan nii palju hingehaavu endas kanda, ilma, et see mind kibestaks või muudaks kalgiks. Ma ei arva, et minu kannatused on olnud suuremad, kui keskmisel inimesel. Rekordite raamatusse ma igaljuhul ei pääseks. Küüditatud eesti perekondade järeltulija ma pole. Ammugi pole ma koonduslaagris nälga kannatanud. Ka pole ma kogenud tagakiusamist.
Kõigele sellele vaatamata on mul riiulijagu päevikut, mille lehekülgedelt vaatab vastu meeleheide, lootusetus, üksildus ja mõõtmatult ängistav südamevalu. Vähe ei mängi selles rolli minu liialdamisoskus ja asjadele draama lisamine. Aga isegi, kui see on pisut proportsioonidest välja viidud, on valu ikkagi valus. Näiteks kirjeldan ma seda, et justkui istuks tonnine India elevant mu rinnal ja ei lase hingata.
Nendel hetkedel, kui valu mu sees on muutunud halvavaks, kuumad, soolased pisarad voolavad mööda mu põski ja niisutavad patja. Nendel hetkedel soovin ma kogu oma hingest, et minu liialt emotsionaalse ja tundliku südame asemel oleks mingi teine organ. Näiteks aju, mis registreerib valu ja selle põhjuse ning oskab järgmisel korral sellest märku anda enne, kui asi käest ära läheb ja ma jälle valu pärast öösiti magada ei saa. Või siis nahk, kui see on korra või paar kolmanda astme põletust kogenud, kasvatab see endale armkoe, mis ei tunne enam midagi. Sellist südant tahaksin ma endale väga.
Aga mul pole sellist südant ja ma ei usu, et eBay's seda müüakse. Mul on see täiesti tavaline vastuvõtlik ja inimlik süda. Korduvalt olen ma leidnud selle porisse tallatult, sellele on sülitatud, seda on puruks rebitud ja tulipunase ahjuroobiga põletatud. Ja ma olen ta tükk tüki haaval üles korjanud, õrnalt puhastanud ja sellele ravivat palsamit määrinud. Ma olen seda nagu puslet püüdnud kokku kleepida, teibi ja liimiga. Mõnikord isegi nii, et teipi on rohkem, kui tükke mu südamest, mida see peaks koos hoidma.
Aga inimsüda on märkimisväärselt vastupidav ja isetaastuv. Ükskõik, kui katki see pole, see saab terveks. Olenemata kaotsiläinud osadest, see kasvab täiesti kokku. Mõnikord võtab see kauem aega aga see taastub alati, justkui midagi pole sellega juhtunud.
Ma olen palju mõelnud sellele, miks see nii on. Kas ma olen erakordselt naiivne, et usun ikka veel sellesse, et kõik inimesed on ilusad ja head? Miks vaatamata, sellele, et minu siiraid tundeid on peetud väärtusetuks, otsin ja jagan ma armastust? Millal ma ometi suureks kasvan ja loobun? See on pisut nagu haldjatesse ja metsavaimudesse uskumine. Kui ma sellest räägin, siis inimesed naeratavad heatahtlikult, kuigi keegi enam eriti ei usu armastusse ja neil on raske mulle öelda, et kuule, jäta juba, sa valmistad endale piinlikust. Kõik ju tahaksid uskuda ning otseselt väita, et seda pole enam kusagil olemas, tundub hirmus. Salaja ma kadestan neid küünikuid. Nad säästavad ennast suurest valust.
Aga mina.... Mina elan kõike nii suurejooneliselt üle. Nutan iga lahkumineku puhul. Luban endale iga kord, et rohkem ei lase ma endal armuda. Veenan ennast, et enam ei usu ma ühtegi ilusat sõna. Kinnitan endale, et siiraid inimesi pole enam olemas, kõik on väljas vaid selle peal, et kedagi teist ärakasutada, eriti selliseid naiivitare, kes otsekui ise anuvad, et nendega seda tehtaks. Ja lõpuks ma haletsen ennast. Ütlen endale, et kuigi ilusaid tundeid kusagil veel leidub ja on olemas ka kaunid inimesed, siis kõik see on mõeldud kellegi teise jaoks ja mitte kunagi mulle. Sel hetkel tunnen ma, et mu süda ongi kalk ja külm ja ükski valu ei suuda enam mulle haiget teha.
See tunne ei püsi kunagi kaua. Juba järgmine aasta, kui õietolmuallergikud seisavad apteegi ukse taga Claritini järjekorras, on minu väike aga tubli süda täitunud ülevoolavate emotsioonidega järjekordse mehe vastu, kes ainult otsib sobivat viisi, kuidas mu süda täiesti uuel kohutaval moel mu rinnust rebida ja ribadeks kiskuda.
kolmapäev, 9. oktoober 2013
pühapäev, 29. september 2013
Autodest
Mu emale meeldib rääkida sellest, kuidas ma lapsena muidu magama ei jäänud, kui vaid auto tagaistmel. Kohe, kui auto peatus, olin ma üleval ja kisa lahti. Tegelikult on mul nüüd oma vanematest pisut kahju, et ma selline kisakõri olin, sest minu lapsed on kõik jube rahulikud olnud. Ja magamata öödest olen ma ainult ulmekatest lugenud.
Kuid autod on mulle meeldinud niikaua, kui ma ennast mäletan. Teismelisena nägin alatihti unes, kuidas ma autoga sõidan. Tol ajal unistasin, et olen hõbehalli linnamaasturi uhke omanik ja sõidan tähtsalt punktist A Bni. Ma naudin autosõitu. Mulle meeldib istuda juhi kõrval ja tunnetada autot ning teed.
Tegelikkuses muretsesin ma load alles siis, kui ma jäin oma neljandat poega ootama. Enne, kui jõudsin günekoloogi juurde oma esimese uriiniproovi viia olin ennast autokooli kirja pannud. Kui riiklikke eksameid tegema läksin oli mu rasedus juba üsnagi silmapaistev. Tänase päevani jutustan oma juhilubade saamislugu nii, justkui oleks eksamineerijal süda lapseootel naist nähes härdaks läinud ja paljude eksimuste puhul silma kinni pigistanud. Sest ma sõitsin ristmikule kollase tulega, paraleelsel parkimisel oli kõnnitee äär kaugemal, kui 15 lubatud cm ja kallakul libisesin rohkem kui 30 cm. Endal oli pärast lubade kättesaamist mitu kuud tunne, et ma tegelikult veel ei oska autot juhtida.
Nüüd, viis ja pool aastat hiljem, on see tunne ammu juba üle läinud. Ma olen väga uhke selle üle, et nende aastate jooksul pole ma saanud ühtegi trahvi, isegi mitte valesti parkimise eest, muust rääkimata. Ma pean ennast üsnagi heaks autojuhiks.
Esimene auto millega ma sõitsin pärast autokooli lõpetamist oli seitsmekohaline Pontiac Transport. Üsnagi suur auto, arvestades, et koolis olin ma sõitnud tillukese Fordiga. Aga sinna mahtus kogu mu pesakond lahedasti ära. Selle kahe aasta jooksul, mil see auto meie peret teenis tagurdasin ma paar korda vastu posti ja korra vastu meie teist autot. Kuna tegemist oli sisuliselt plastmassist autoga, kartsin ma alati, et kokkupõrke korral jääb sellest vaid lendava taldriku jagu plastikut alles. Õnneks ütles tal enne hoopis mootor üles.
Minu teine auto oli Suzuki Baleno. Täiesti jube auto. Opelitest räägitakse seda, et, kui sa tahad oma Opelile uusi varuosasid, siis sõida lihtsalt teise Opeli järgi. Noh, ma ütlen selle peale, et Suzuki on Opeli Jaapani kaksikvend (tegelikult õde, kõik minu autod on olnud nii pirtsakad nagu ainult üks naine olla oskab). Igal nädalal olid tal meile uued üllatused varuks. Kui sellest muud kasu polnud, siis vähemalt nüüd olen ma sellega, mis toimub auto kapoti all palju paremini kursis, kui kunagi varem. Kuigi mitte piisavalt.
Kolmas auto, mida mul oli au juhtida, oli automaat käigukastiga kaheksakohaline ameeriklane. Täpsemalt Chevrolet Caprice. Hirmus, suur ja tegi hullu häält. Samas juhtida teda oli lapsemäng. Kui ma pisikesel Suzukil pidin ikka rooli kahe käega kinni hoidma ja pöörates kogu oma ülakeha jõu appi võtma, siis Chevrolet` manööverdamiseks piisas paremakäe nimetissõrmest. Ja teadmiseks, et kuulujutud, mis liiguvad selliste autode kustutamatust janust bensiini järele, on kõvasti liialdatud. Samas oli ta ikkagi vana ja vajas pidevat tegelemist, kuid pärast Pärnust ära kolimist, kus muuseas elab parim noor automehaanik, keda mina kunagi kohanud olen, jäi ta lihtsalt maja ette, vahtrapuu alla lehti koguma. Kuni ühel päeval üks noor autohuvilisest kaitseväelane, ta endale kosis.
Siiani viimane auto, mille kasutajaõigust olen omanud, oli kingitus minu kadunud isalt. Ford Mondeo. Temaga oli sama tunne sõita, kui Suzukiga. Kiirendus oli okei, termostaat ei töötanud korralikult ja pärast linnaringi koju jõudes oli alati paar uut juppi puudu. Noh, aga ta vähemalt sõitis. Kuni enam ei sõitnud. Kui mul jaanuaris silma operatsioon oli, ei tohtinud ma nii kaua autoga sõita, kuni topeltnägemine üle läheb. See võttis umbes kuu. Selleks ajaks oli vana auto veelgi vanem aku otsad andnud. Kuni mu isa otsis uut akut ja varuosasid, mis vahepeal kaduma olid läinud, läks veel kuu. Siis mu isa suri ja dokumentide ümbervormistamise ajal ei saanud ma jälle seda nublut kasutada. Lühidalt, ta lihtsalt seisis pool aastat. Jah, ma tean, ma tean, auto kindel surm on selle mitte kasutamine.
Ühel juulikuu päeval aga oli mul teda vaja ja ma pakkisin kõik kenasti autosse, kutsusin sõbranna ka veel kaasa ja istusime autos, et sõitma minna. Arvake, mida ei juhtunud? Auto ei käivitunud. Esimene loogiline järeldus oli see, et aku on suure seismise peale tühjaks läinud. Mõned tunnid hiljem tuli sõbranna oma kavaleriga ja ühendasime siis krokodillid akude külge ja üritasime autole elu sisse puhuda. See toimis. Siis oli vaja talverehvide asemel suverehvid alla panna. Minu tiinekast vend väitis enesekindlalt, et tema oskab küll, kuna on seda varemgi teinud. Ütleme nii, et see jääb viimaseks korraks, kui ma teda oma asjade kallale luban. Mitte ainult, et ta sellega hakkama ei saanud, tegi ta veel ka poolikut tööd, vahetades ära ainult kaks neljast rehvist. Ei jäänud muud üle, kui ikkagi proffi juurde viia see õnnetu hing.
Seal selgus, et polnud mingi ime, et mu vennaraas hakkama ei saanud, kuna ühel veljel olid poldid ülekeeratud ja selleks, et seda alt kätte saada oli vaja polt relakaga pooleks lõigata. Uus velg sai alla kolme poldiga ja loeti sõnad peale, et ärge eriti üle 70 kilomeetri tunnis sõitke. Tähendab, seenelkäik jääb selle isendiga ära. Olgu, ega ma mingi suur matkasell pole nagunii. Kuna aku oli endiselt suhteliselt laadimata, mõtlesin, et teen väikese ringi ja naudin Eestimaa suve. Eriti kaugele ei jõudnudki, kui tundsin ebameeldivat kõrbelõhna. Kaaslane arvas, et äkki asfalt sulab. Aga ei, mingil hetkel tundsin, et auto ei allu enam minu juhtimisele. Üsna ebameeldiv, arvestades, et sel hetkel kihutasin ma Tabasalu mäest alla. Lisaks hakkas kapoti alt immitsema valget suitsu. No nii, mõtlesin ma, nüüd plahvatab ka veel.
Õnneks juhtus see kõik minu sõbranna kodu lähedal ja ma helistasin talle, et äkki oskab ta mind nõu ja jõuga aidata. Sõbranna ei osanud aga tal oli parasjagu üks tuttav motohuviline külas, kes tuli kaema, millega see blondiin nüüd hakkama on saanud. Ei midagi erilist, mootor oli üle kuumenenud, kuna termostaat ei töötanud, ilmselt talve jooksul seistes umbe läinud, mitte, et ta enne seda teab kui õlitatult oleks töötanud. Diagnoos? Kui väga halvasti läks, siis on plokikaas kõver või midagi muud sellist. Ma saan aru küll, et teoorias peaks iga autoomanik teadma rohkem, kui seda kuidas tahavaatepeeglit reguleerida aga ega igasugu peenete nimetustega uhkustamine minu autot enam käima ei tõmba, seega jätke targutamine endale.
Sisuliselt tähendas see seda, et sõita temaga enam ei tohtinud ja tuli tee äärest ära vedada. Saabus mu sõbranna poeg ja ühendas minu surnud sõbrakese oma bussi taha ja algas surmasõit Kakumäelt Mustamäele. Ilma liialdamata oli see minu elu kõige hirmsam kogemus. Pühapäeva õhtul on sealkandis liiga palju liiklust, et seda asja ilma närvivapustuseta sooritada. Kõige vahvam selle juures oli mu kõrvalistmel olev ema. Ta püüdis hästi julgustav olla ja kiitis, kui tubli ma ikka olen. Muuhulgas ütles ta, et sa saad hakkama ja kohe oleme kohal.
Vägisi meenutas see mulle sünnitust, kui ämmaemand hüüab väsimusest, hirmust ja valust pooloimetule peatsele emale, et "hästi tubli oled, veel natuke, pea juba paistab!" See autosõit oli umbes samasugune. Mina ju istusin roolis, järelikult teoorias olin olukorra peremees. Aga kiirendused, pöörete intensiivsused ning pidurdused olid kellegi teise juhitavad. Sama on sünnitusel. See kõik toimub sinuga, tegemist on sinu kehaga, järelikult sina otsustad. Aga tegelikult mitte. Otsustab see kolme ja poole kilone indiviid, millal pidurdaga või gaasi anda.
Aga me jõudsime kohale. Elusalt ja ilma avaiideta. See oli viimane kord, kui ma autot juhtisin. Sellest on möödas kolm kuud. Tol päeval lubasin ma pühalikult, et rohkem kasutatuid autosid mina ei muretse. See läheb lihtsalt liiga kalliks maksma. Aga autosõidust tunnen ma puudust küll...
Kuid autod on mulle meeldinud niikaua, kui ma ennast mäletan. Teismelisena nägin alatihti unes, kuidas ma autoga sõidan. Tol ajal unistasin, et olen hõbehalli linnamaasturi uhke omanik ja sõidan tähtsalt punktist A Bni. Ma naudin autosõitu. Mulle meeldib istuda juhi kõrval ja tunnetada autot ning teed.
Tegelikkuses muretsesin ma load alles siis, kui ma jäin oma neljandat poega ootama. Enne, kui jõudsin günekoloogi juurde oma esimese uriiniproovi viia olin ennast autokooli kirja pannud. Kui riiklikke eksameid tegema läksin oli mu rasedus juba üsnagi silmapaistev. Tänase päevani jutustan oma juhilubade saamislugu nii, justkui oleks eksamineerijal süda lapseootel naist nähes härdaks läinud ja paljude eksimuste puhul silma kinni pigistanud. Sest ma sõitsin ristmikule kollase tulega, paraleelsel parkimisel oli kõnnitee äär kaugemal, kui 15 lubatud cm ja kallakul libisesin rohkem kui 30 cm. Endal oli pärast lubade kättesaamist mitu kuud tunne, et ma tegelikult veel ei oska autot juhtida.
Nüüd, viis ja pool aastat hiljem, on see tunne ammu juba üle läinud. Ma olen väga uhke selle üle, et nende aastate jooksul pole ma saanud ühtegi trahvi, isegi mitte valesti parkimise eest, muust rääkimata. Ma pean ennast üsnagi heaks autojuhiks.
Esimene auto millega ma sõitsin pärast autokooli lõpetamist oli seitsmekohaline Pontiac Transport. Üsnagi suur auto, arvestades, et koolis olin ma sõitnud tillukese Fordiga. Aga sinna mahtus kogu mu pesakond lahedasti ära. Selle kahe aasta jooksul, mil see auto meie peret teenis tagurdasin ma paar korda vastu posti ja korra vastu meie teist autot. Kuna tegemist oli sisuliselt plastmassist autoga, kartsin ma alati, et kokkupõrke korral jääb sellest vaid lendava taldriku jagu plastikut alles. Õnneks ütles tal enne hoopis mootor üles.
Minu teine auto oli Suzuki Baleno. Täiesti jube auto. Opelitest räägitakse seda, et, kui sa tahad oma Opelile uusi varuosasid, siis sõida lihtsalt teise Opeli järgi. Noh, ma ütlen selle peale, et Suzuki on Opeli Jaapani kaksikvend (tegelikult õde, kõik minu autod on olnud nii pirtsakad nagu ainult üks naine olla oskab). Igal nädalal olid tal meile uued üllatused varuks. Kui sellest muud kasu polnud, siis vähemalt nüüd olen ma sellega, mis toimub auto kapoti all palju paremini kursis, kui kunagi varem. Kuigi mitte piisavalt.
Kolmas auto, mida mul oli au juhtida, oli automaat käigukastiga kaheksakohaline ameeriklane. Täpsemalt Chevrolet Caprice. Hirmus, suur ja tegi hullu häält. Samas juhtida teda oli lapsemäng. Kui ma pisikesel Suzukil pidin ikka rooli kahe käega kinni hoidma ja pöörates kogu oma ülakeha jõu appi võtma, siis Chevrolet` manööverdamiseks piisas paremakäe nimetissõrmest. Ja teadmiseks, et kuulujutud, mis liiguvad selliste autode kustutamatust janust bensiini järele, on kõvasti liialdatud. Samas oli ta ikkagi vana ja vajas pidevat tegelemist, kuid pärast Pärnust ära kolimist, kus muuseas elab parim noor automehaanik, keda mina kunagi kohanud olen, jäi ta lihtsalt maja ette, vahtrapuu alla lehti koguma. Kuni ühel päeval üks noor autohuvilisest kaitseväelane, ta endale kosis.
Siiani viimane auto, mille kasutajaõigust olen omanud, oli kingitus minu kadunud isalt. Ford Mondeo. Temaga oli sama tunne sõita, kui Suzukiga. Kiirendus oli okei, termostaat ei töötanud korralikult ja pärast linnaringi koju jõudes oli alati paar uut juppi puudu. Noh, aga ta vähemalt sõitis. Kuni enam ei sõitnud. Kui mul jaanuaris silma operatsioon oli, ei tohtinud ma nii kaua autoga sõita, kuni topeltnägemine üle läheb. See võttis umbes kuu. Selleks ajaks oli vana auto veelgi vanem aku otsad andnud. Kuni mu isa otsis uut akut ja varuosasid, mis vahepeal kaduma olid läinud, läks veel kuu. Siis mu isa suri ja dokumentide ümbervormistamise ajal ei saanud ma jälle seda nublut kasutada. Lühidalt, ta lihtsalt seisis pool aastat. Jah, ma tean, ma tean, auto kindel surm on selle mitte kasutamine.
Ühel juulikuu päeval aga oli mul teda vaja ja ma pakkisin kõik kenasti autosse, kutsusin sõbranna ka veel kaasa ja istusime autos, et sõitma minna. Arvake, mida ei juhtunud? Auto ei käivitunud. Esimene loogiline järeldus oli see, et aku on suure seismise peale tühjaks läinud. Mõned tunnid hiljem tuli sõbranna oma kavaleriga ja ühendasime siis krokodillid akude külge ja üritasime autole elu sisse puhuda. See toimis. Siis oli vaja talverehvide asemel suverehvid alla panna. Minu tiinekast vend väitis enesekindlalt, et tema oskab küll, kuna on seda varemgi teinud. Ütleme nii, et see jääb viimaseks korraks, kui ma teda oma asjade kallale luban. Mitte ainult, et ta sellega hakkama ei saanud, tegi ta veel ka poolikut tööd, vahetades ära ainult kaks neljast rehvist. Ei jäänud muud üle, kui ikkagi proffi juurde viia see õnnetu hing.
Seal selgus, et polnud mingi ime, et mu vennaraas hakkama ei saanud, kuna ühel veljel olid poldid ülekeeratud ja selleks, et seda alt kätte saada oli vaja polt relakaga pooleks lõigata. Uus velg sai alla kolme poldiga ja loeti sõnad peale, et ärge eriti üle 70 kilomeetri tunnis sõitke. Tähendab, seenelkäik jääb selle isendiga ära. Olgu, ega ma mingi suur matkasell pole nagunii. Kuna aku oli endiselt suhteliselt laadimata, mõtlesin, et teen väikese ringi ja naudin Eestimaa suve. Eriti kaugele ei jõudnudki, kui tundsin ebameeldivat kõrbelõhna. Kaaslane arvas, et äkki asfalt sulab. Aga ei, mingil hetkel tundsin, et auto ei allu enam minu juhtimisele. Üsna ebameeldiv, arvestades, et sel hetkel kihutasin ma Tabasalu mäest alla. Lisaks hakkas kapoti alt immitsema valget suitsu. No nii, mõtlesin ma, nüüd plahvatab ka veel.
Õnneks juhtus see kõik minu sõbranna kodu lähedal ja ma helistasin talle, et äkki oskab ta mind nõu ja jõuga aidata. Sõbranna ei osanud aga tal oli parasjagu üks tuttav motohuviline külas, kes tuli kaema, millega see blondiin nüüd hakkama on saanud. Ei midagi erilist, mootor oli üle kuumenenud, kuna termostaat ei töötanud, ilmselt talve jooksul seistes umbe läinud, mitte, et ta enne seda teab kui õlitatult oleks töötanud. Diagnoos? Kui väga halvasti läks, siis on plokikaas kõver või midagi muud sellist. Ma saan aru küll, et teoorias peaks iga autoomanik teadma rohkem, kui seda kuidas tahavaatepeeglit reguleerida aga ega igasugu peenete nimetustega uhkustamine minu autot enam käima ei tõmba, seega jätke targutamine endale.
Sisuliselt tähendas see seda, et sõita temaga enam ei tohtinud ja tuli tee äärest ära vedada. Saabus mu sõbranna poeg ja ühendas minu surnud sõbrakese oma bussi taha ja algas surmasõit Kakumäelt Mustamäele. Ilma liialdamata oli see minu elu kõige hirmsam kogemus. Pühapäeva õhtul on sealkandis liiga palju liiklust, et seda asja ilma närvivapustuseta sooritada. Kõige vahvam selle juures oli mu kõrvalistmel olev ema. Ta püüdis hästi julgustav olla ja kiitis, kui tubli ma ikka olen. Muuhulgas ütles ta, et sa saad hakkama ja kohe oleme kohal.
Vägisi meenutas see mulle sünnitust, kui ämmaemand hüüab väsimusest, hirmust ja valust pooloimetule peatsele emale, et "hästi tubli oled, veel natuke, pea juba paistab!" See autosõit oli umbes samasugune. Mina ju istusin roolis, järelikult teoorias olin olukorra peremees. Aga kiirendused, pöörete intensiivsused ning pidurdused olid kellegi teise juhitavad. Sama on sünnitusel. See kõik toimub sinuga, tegemist on sinu kehaga, järelikult sina otsustad. Aga tegelikult mitte. Otsustab see kolme ja poole kilone indiviid, millal pidurdaga või gaasi anda.
Aga me jõudsime kohale. Elusalt ja ilma avaiideta. See oli viimane kord, kui ma autot juhtisin. Sellest on möödas kolm kuud. Tol päeval lubasin ma pühalikult, et rohkem kasutatuid autosid mina ei muretse. See läheb lihtsalt liiga kalliks maksma. Aga autosõidust tunnen ma puudust küll...
kolmapäev, 25. september 2013
Kust leida häid mehi?
Juba mitmendat aastat vaatab pool Eestit hinge kinni pidades, kuidas "Pilvede all" peaosatäitja endale head meest otsib. Siiani edutult. Meil kõigil on muidugi äärmiselt hea meel, et Ingal päriselus palju paremini läheb. Samas peegeldab tema karakter tõelisust tunduvamalt parmini, kui meile meeldiks. Häid mehi lihtsalt pole kusagilt leida. Mingil arusaamatul põhjusel on mul kohutavalt palju väga ägedaid
sõbrannasid, kes kõik on kas vallalised, sest pole suutnud endale
toredat meest leida, või siis suhtes mingisuguste mölakatega.
Kas on võimalik, et kõik head mehed on maailmast otsa saanud? Tutvusringkonnas kriitilise pilguga ringi vaadates jääb paratamatult mulje, et kõik head mehed on juba suhtes ja ainult veidrikud on alles jäänud. Samas pole ma täiesti lootust kaotanud. Vahel ikka kuulen kui üks või teine naine on endale mehe leidnud, järelikult kusagil peavad need head mehed ka veel alles olema. Nagu väljasuremisohus konnaliik. Paratamatus on see, et enne peab ikka iiveldamaajavalt palju konni suudlema, kui üks nendest printsiks osutub.
Minu kolleeg oli täiesti veendunud, et head mehed tulevad maalt. Mitte planeedilt Maa (Marsilt ikka) vaid maalt ja hobusega. Tema olevat omaenese silmaga ühte sellist näinud. No ma ei tea ka nüüd. Ma olen ka nende Kapa-Kohila meestega elus ikka paar lauset vahetanud ja see, et nad lihtsad tööinimesd on, kes on truud oma kodupaigale ja naistele, ei ole minu jaoks piisav argument headusest. Mehes otsin mina eelkõige intellektuaalset vastast. Väga pikalt vist lehma viljastamise ja väetise teemadel vestelda ei jaksaks.
Aga, kus nad siis on? Ööklubidest võib küll hea mehe leida aga seda vaid paariks tunniks. Tänapäeval ei lähe ükski normaalne mees endale elukaaslast diskoteegist (ma isegi ei tea, kas neid klubisid praegusel ajal niimoodi enam kutsutakse) otsima. Sinna minnakse ikka ainult kaaslast üheks ööks otsima. Ja isegi kui mees, kes sel ööl mesimagusaid meelitussõnu sinu kõrva sosistab, on südames ingel, kuldsete kätega ja vaimustavalt arukas, ei ootagi, et sina tema unistuste naine oleksid. Võimalik, et ta isegi ei taha, et oleksid. Kuidas ta sind oma emale tutvustaks? See on minu tulevaste laste ema, naine, kelle ma "Levist välja" baarist reede õhtul üles korjasin. Kord lugesin "Cosmopolitanist" kellegi pihtimust, kellele mees oli teinud abieluettepaneku seksimise ajal. Noor daam ignoreeris ettepanekut ja ootas, kuni mees järgmisel päeval põlvitades sõrmust karbis hoides talle uue ettepaneku tegi. Seda kõike ainult selle pärast, et kuidas sa ütled oma tulevastele lastele, mis päriselt juhtus. Seega, lugu on oluline.
Enamus inimesi leiab endale kaaslase tuttavate kaudu, ülikoolist või töö juurest. On mõned lood sellest, kuidas reisi ajal eluarmastusega kokku põrgatakse. Reeglina on need lood äravahetamiseni sarnased, kuigi asjaosalised ise on täiesti veendunud, et nende lugu on ainulaadne ja kordumatu. Aga mina töötan naiskollektiivis, tuttavate seas pole lootustki ühtegi meest leida, kes oleks nelja lapsega üksikemast huvitatud ja reisimas ma ei käi. Ma võin vist kohe praegu kasse ja pehmeid mänguasju koguma hakata.
Olles seda teemat pisut sügavamalt analüüsinud jõudsin ma ainsale loogiliselt seletatavale järeldusele. Head mehed on nimelt koondunud ülisalajasse, rangete reeglitega kontrollitavasse organisatsiooni. Nagu Vabamüürlased, või nii. Kõik head mehed saavad sinna sisse ja iga nädal nad jagavad kogemusi, mis tõestavad nende intellektuaalseid, vaimseid ja füüsilisi võimeid. Uued liikmed läbivad range kontrolli ja saavad sisse vaid tänu ühingu liikmete soovituskirjadele. Lisaks on neil absoluutselt keelatud kaasliikmeid paljastamast ja seega ei liigu info heade meeste olemasolust kunagi organisatsioonist väljapoole.
Aga võiks, meid super naisi on veel piisavalt ja me kõik ootame, et teie super mehed tuleksite ja meid jalust rabaksite.
Kas on võimalik, et kõik head mehed on maailmast otsa saanud? Tutvusringkonnas kriitilise pilguga ringi vaadates jääb paratamatult mulje, et kõik head mehed on juba suhtes ja ainult veidrikud on alles jäänud. Samas pole ma täiesti lootust kaotanud. Vahel ikka kuulen kui üks või teine naine on endale mehe leidnud, järelikult kusagil peavad need head mehed ka veel alles olema. Nagu väljasuremisohus konnaliik. Paratamatus on see, et enne peab ikka iiveldamaajavalt palju konni suudlema, kui üks nendest printsiks osutub.
Minu kolleeg oli täiesti veendunud, et head mehed tulevad maalt. Mitte planeedilt Maa (Marsilt ikka) vaid maalt ja hobusega. Tema olevat omaenese silmaga ühte sellist näinud. No ma ei tea ka nüüd. Ma olen ka nende Kapa-Kohila meestega elus ikka paar lauset vahetanud ja see, et nad lihtsad tööinimesd on, kes on truud oma kodupaigale ja naistele, ei ole minu jaoks piisav argument headusest. Mehes otsin mina eelkõige intellektuaalset vastast. Väga pikalt vist lehma viljastamise ja väetise teemadel vestelda ei jaksaks.
Aga, kus nad siis on? Ööklubidest võib küll hea mehe leida aga seda vaid paariks tunniks. Tänapäeval ei lähe ükski normaalne mees endale elukaaslast diskoteegist (ma isegi ei tea, kas neid klubisid praegusel ajal niimoodi enam kutsutakse) otsima. Sinna minnakse ikka ainult kaaslast üheks ööks otsima. Ja isegi kui mees, kes sel ööl mesimagusaid meelitussõnu sinu kõrva sosistab, on südames ingel, kuldsete kätega ja vaimustavalt arukas, ei ootagi, et sina tema unistuste naine oleksid. Võimalik, et ta isegi ei taha, et oleksid. Kuidas ta sind oma emale tutvustaks? See on minu tulevaste laste ema, naine, kelle ma "Levist välja" baarist reede õhtul üles korjasin. Kord lugesin "Cosmopolitanist" kellegi pihtimust, kellele mees oli teinud abieluettepaneku seksimise ajal. Noor daam ignoreeris ettepanekut ja ootas, kuni mees järgmisel päeval põlvitades sõrmust karbis hoides talle uue ettepaneku tegi. Seda kõike ainult selle pärast, et kuidas sa ütled oma tulevastele lastele, mis päriselt juhtus. Seega, lugu on oluline.
Enamus inimesi leiab endale kaaslase tuttavate kaudu, ülikoolist või töö juurest. On mõned lood sellest, kuidas reisi ajal eluarmastusega kokku põrgatakse. Reeglina on need lood äravahetamiseni sarnased, kuigi asjaosalised ise on täiesti veendunud, et nende lugu on ainulaadne ja kordumatu. Aga mina töötan naiskollektiivis, tuttavate seas pole lootustki ühtegi meest leida, kes oleks nelja lapsega üksikemast huvitatud ja reisimas ma ei käi. Ma võin vist kohe praegu kasse ja pehmeid mänguasju koguma hakata.
Olles seda teemat pisut sügavamalt analüüsinud jõudsin ma ainsale loogiliselt seletatavale järeldusele. Head mehed on nimelt koondunud ülisalajasse, rangete reeglitega kontrollitavasse organisatsiooni. Nagu Vabamüürlased, või nii. Kõik head mehed saavad sinna sisse ja iga nädal nad jagavad kogemusi, mis tõestavad nende intellektuaalseid, vaimseid ja füüsilisi võimeid. Uued liikmed läbivad range kontrolli ja saavad sisse vaid tänu ühingu liikmete soovituskirjadele. Lisaks on neil absoluutselt keelatud kaasliikmeid paljastamast ja seega ei liigu info heade meeste olemasolust kunagi organisatsioonist väljapoole.
Aga võiks, meid super naisi on veel piisavalt ja me kõik ootame, et teie super mehed tuleksite ja meid jalust rabaksite.
pühapäev, 22. september 2013
Eneseimetlemisest
"Peeglike, peeglike seina peal, kes on kauneim kogu maal". Ma ei usu, et on olemas inimest kes poleks just umbes sellise küsimusega oma peegelpilti imetlenud, huuli prunditanud ja enda peegelpildile silma teinud. Teatud piirideni on see normaalne ja mõningal juhul lausa hädavajalik. Samas on oht, et kujuneb välja ravimatu haigus, mis lõppeb patsiendi surmaga. Selle haiguse nimi on nartsissism.
Ilmselt oleme kõik suuremal või vähemal määral tuttavad kreeka mütoloogilise pooljumala Narkissosega, kes armus iseenda peegelpilti, ei suutnud selle vaatamist lõpetada ja kustus vaikselt, kuni jumalad ta samanimeliseks lilleks muutsid. Mulle hakkab vaikselt tunduma, et suur osa praegusel ajal elavaid inimesi ootab samalaadne saatus. Kas me just lilledeks muutume, on teine teema.
Mul on üks tuttav, kes regulaarselt värskendab oma Facebooki profiili. Iga nädal postitab ta uusi ja vanu pilte, millel ilutseb, arvake ära kes?!, jep, tema ise. Kui ta noorem oli tegi ta ise endast seebikaga klõpse, see oli veel enne istragrammi, seega võib öelda, et ta oli omamoodi pioneer sellel alal. Juba siis pani see mu silmi pööritama aga ma andsin talle andeks, sest ta oli noor. Aga nüüd, kümme aastat hiljem, ma ei tea, kummaline on.
Lugu sai uusi pöördeid juurde, kui ta mõned nädalad tagasi postitas näoraamatusse taaskord paari aasta vanuseid fotosid ja ise kommenteeris seda järgmiselt: "Siis, kui ma veel ilus olin." Lihtsalt uskumatu! mõtlesin mina. Samahästi oleks ta võinud ju kirjutada, et palun, pliiz, öelge mulle et ma olen ilus ja noor, ma anun teid, keegi, palun. Samal ajal pidin ma lausa füüsiliselt ennast tagasi hoidma, et mitte kommenteerida seda oma poolse "millal see veel oli?"
Teisalt, eks terve Facebook on seda täis. Ikka postitame sinna endast kobedamaid pilte, spordisaavutusi, puhkusreiside pilte või halvasti varjatuid tähelepanu soove, stiilis, "te ei arva kunagi ära, mis minuga täna juhtus?". Ja siis me ootame. Vajutame iga veerandtunni tagant refresh nuppu, et näha, kui paljudele meie "sõpradele" meie läbielamised korda lähevad.
Isiklikust kogemusest võin lisada nii palju, et mida üksildasem ja igavlevam ma olen, seda tihedamini kipun ka Facebooki staatust uuendama. Samas, kui elu on niigi kena ja korras võib mööduda nädalaid ilma, et ma Facebooki uksi kulutaksin.
Muidugi ei väida ma, et olen ise sellest eneseimetlusest ja tähelepanuvajadusest täiesti prii. Vahel postitan ma täiesti suvalisi haikusid, lihtsalt nägemaks, mitu laiki ma saan. Reeglina, mitte piisavalt. Sama haiguse kõrvalnäht on ka see blogi, mida püüan kõigest hingest elusana hoida. Miks ma endale ettekujutan, et kedagi minu isiklik arvamus nii palju huvitab, et ta seda kirglikult lugema peaks? Kes ma enda arvates olen? Mis arvamusliider ma ühekorraga olen? Keda üldse mõjutab see, mida ma siin kirjutan (väljaarvatud, sind, mu kullake ;) )?
Ehk väidab mõni uljaspea, et selleks ju internet ongi loodud. Inimesed saavad oma kodu mugavusest maailma paremaks muuta. Arvamust avaldada, kritiseerida, toetust avaldada jne. Ja mis siis, kui mõni seda ka enesehinnangu putitamiseks kasutab? Maailm on täis üksildasi, õnnetuid, eraeluta inimesi, kellele selline eneseväljenduse viis võib olla ainus võimalus auru välja lasta ja samas positiivset tagasisidet saaada. Enamasti ei kaasne sellega midagi ebameeldivat. Ja kui ei meeldi, siis me lihtsalt ingoreerime. Ja kui mõni tegelane kipub liiga pealetükkivaks muutuma, saame ta lihtsalt sõbralistist maha arvata.
Ilmselt oleme kõik suuremal või vähemal määral tuttavad kreeka mütoloogilise pooljumala Narkissosega, kes armus iseenda peegelpilti, ei suutnud selle vaatamist lõpetada ja kustus vaikselt, kuni jumalad ta samanimeliseks lilleks muutsid. Mulle hakkab vaikselt tunduma, et suur osa praegusel ajal elavaid inimesi ootab samalaadne saatus. Kas me just lilledeks muutume, on teine teema.
Mul on üks tuttav, kes regulaarselt värskendab oma Facebooki profiili. Iga nädal postitab ta uusi ja vanu pilte, millel ilutseb, arvake ära kes?!, jep, tema ise. Kui ta noorem oli tegi ta ise endast seebikaga klõpse, see oli veel enne istragrammi, seega võib öelda, et ta oli omamoodi pioneer sellel alal. Juba siis pani see mu silmi pööritama aga ma andsin talle andeks, sest ta oli noor. Aga nüüd, kümme aastat hiljem, ma ei tea, kummaline on.
Lugu sai uusi pöördeid juurde, kui ta mõned nädalad tagasi postitas näoraamatusse taaskord paari aasta vanuseid fotosid ja ise kommenteeris seda järgmiselt: "Siis, kui ma veel ilus olin." Lihtsalt uskumatu! mõtlesin mina. Samahästi oleks ta võinud ju kirjutada, et palun, pliiz, öelge mulle et ma olen ilus ja noor, ma anun teid, keegi, palun. Samal ajal pidin ma lausa füüsiliselt ennast tagasi hoidma, et mitte kommenteerida seda oma poolse "millal see veel oli?"
Teisalt, eks terve Facebook on seda täis. Ikka postitame sinna endast kobedamaid pilte, spordisaavutusi, puhkusreiside pilte või halvasti varjatuid tähelepanu soove, stiilis, "te ei arva kunagi ära, mis minuga täna juhtus?". Ja siis me ootame. Vajutame iga veerandtunni tagant refresh nuppu, et näha, kui paljudele meie "sõpradele" meie läbielamised korda lähevad.
Isiklikust kogemusest võin lisada nii palju, et mida üksildasem ja igavlevam ma olen, seda tihedamini kipun ka Facebooki staatust uuendama. Samas, kui elu on niigi kena ja korras võib mööduda nädalaid ilma, et ma Facebooki uksi kulutaksin.
Muidugi ei väida ma, et olen ise sellest eneseimetlusest ja tähelepanuvajadusest täiesti prii. Vahel postitan ma täiesti suvalisi haikusid, lihtsalt nägemaks, mitu laiki ma saan. Reeglina, mitte piisavalt. Sama haiguse kõrvalnäht on ka see blogi, mida püüan kõigest hingest elusana hoida. Miks ma endale ettekujutan, et kedagi minu isiklik arvamus nii palju huvitab, et ta seda kirglikult lugema peaks? Kes ma enda arvates olen? Mis arvamusliider ma ühekorraga olen? Keda üldse mõjutab see, mida ma siin kirjutan (väljaarvatud, sind, mu kullake ;) )?
Ehk väidab mõni uljaspea, et selleks ju internet ongi loodud. Inimesed saavad oma kodu mugavusest maailma paremaks muuta. Arvamust avaldada, kritiseerida, toetust avaldada jne. Ja mis siis, kui mõni seda ka enesehinnangu putitamiseks kasutab? Maailm on täis üksildasi, õnnetuid, eraeluta inimesi, kellele selline eneseväljenduse viis võib olla ainus võimalus auru välja lasta ja samas positiivset tagasisidet saaada. Enamasti ei kaasne sellega midagi ebameeldivat. Ja kui ei meeldi, siis me lihtsalt ingoreerime. Ja kui mõni tegelane kipub liiga pealetükkivaks muutuma, saame ta lihtsalt sõbralistist maha arvata.
kolmapäev, 28. august 2013
Üks aasta
Ma olen kontrollfriik. Mul on alati olemas plaan A, B ja igaks juhuks ka plaanid C ja D. Ma ei salli teadmatust. Iga minut minu päevast peab olema planeeritud ja väiksemgi plaanimuudatus viib mind endast välja ning mul läheb päris kaua aega enne, kui ma suudan ennast koguda ja taas normaalselt funktsioneerida. Või vähemalt selline olen ma olenud suurema osa oma elust.
Kõik see muutus umbes aasta tagasi. Kui keegi oleks mulle aasta ja paar kuud tagasi öelnud, et ma tänasel päeval istun just siin, selle kirjutuslaua taga ja kirjutan oma blogisse neid sõnu, oleksin ma öelnud, et tegemist on kehvemapoolse ulmega. Ja ometi olen ma täna just siin ja kõik see on minuga päriselt juhtunud. Ning suurem osa kogetust pole olnud minu valik, lihtsalt elu on mu juhtinud siia.
Eelmisel kevadel olin ma abielus. Täiskohaga koduperenaine. Elasin puuküttega korteris. Minu elu koosnes üksteisele identsete päevade hommikust õhtusse veeretamisega. Hommikusöök, lasteaed, pood, lõuna, kodu, kool, õhtusöök. Igal esmaspäeval "Leibur", teisipäeval "Meeleheitel koduperenaiste" uus osa, kolmapäeval koristamine, neljapäeval turul käik, reedel külalised, laupäeval seks oma mehega, pühapäeval triikimine. Ja nii päevast päeva ja kuust kuusse. Korra aastas (pulma aastapäeval) käisime kinos ja väljas einestamas. Ja see sobis mulle. Ma olin õnnelik. Või, noh, ma vähemalt arvasin seda.
Ja siis ühekorraga see kõik muutus. Polnud enam üksluiseid päevi, mil ma ootasin oma meest töölt koju. Ma pidin ise tööle minema. Täistööajaga, mitte lihtsalt taskuraha teenimiseks vaid selleks, et ära elada. Ja ma olin nii õnnelik, kui ma kohe tööd leidsin. Töö sel perioodil aitas mul mitte koost variseda. Ma olin sunnitud igal hommikul ärkama, ennast pesema, sööma. Mis siis, et kogu suve koosnes minu menüü põhiliselt ergutitest, energiajookidest, rahustitest ja unerohtudest. Aga ma jäin ellu. Tänaseks meenutavad seda perioodi vaid riidekappi põhja kogunenud riided, mis on mulle kaks numbrit liiga suured ja peotäis tablette, mille "parim enne" kuupäev hakkab lähenema.
Selle aasta jooksul olen kohtunud tohutul hulgal uute põnevate inimestega. Tööandjatega, uurivate ajakirjanikega, lastekaitsetöötajatega, advokaatidega, mustkunstnikega, lavastajatega, resizööridega, näitlejatega, suhtekorraldajatega, kirjanikega, tõlkijatega, fotograafidega, päästeametnikega, politseinikega, parameedikutega, baarmenidega, ettevõtjatega ja veel igasuguste muude tüüpidega kellega minu teed poleks vana eluviisi jätkates kunagi ristunud.
Seega kokkuvõtte eelnevast on järgmine: ma olen aasta jooksul kaotanud 10 kilo, prillid, lahutanud 13 aastat kestnud abielu, elanud üle närvivapustuse, kohtunud vapustavate inimestega, armunud imelisse mehesse, jäänud ilma sellest mehest, matnud isa, muutnud elukohta, üleelanud tulekahju, muutnud elukohta, töötanud kolmes erinevas ettevõttes, välja nuputanud, mida ma tahan oma elus saavutada ja hakanud selles suunas tegutsema.
Ja teate mis, see on olnud imeline teekond. Selle teekonna jooksul leidsin ma lõpuks iseenda ja olen õppinud ennast armastama. Ning ma olen õppinud armastama elu. Selle õppetunde, meeletusi, keerdkäike, ootamatusi, üllatusi, tragöödiaid, komöödiaid. Kõige selle keskel olen ma kogenud nii palju õnne. Selle aasta sisse mahtus perioode, mil ma tundsin nii suurt rõõmu, et see oli kohatu. Kuigi see on hirmus klišee ning tõenäoliselt mingist filmist varastatud mõte, ma olin nii õnnelik, et see oleks pidanud seadusega keelatud olema.
Niisiis, mu kallis lugeja, planeerimine on täiesti kasutu ja mõtetu tegevus. Naudi seda, mida elu sulle pakub. Öeldakse, et parimad asjad elus on tasuta. Kindlasti. Ma täiendaksin seda ja ütleksin, et parimad asjad elus juhtuvad siis, kui sa neid kõige vähem ootad. Elu tuleb elada, mitte planeerida, sest siis oled sa keskendunud vaid sellele, mis kõik ei läinud plaanipäraselt selle asemel, et näha kõike seda ilu, mida elu pakub sulle sinu luhtaläinud plaanide vahetuskaubaks
Kõik see muutus umbes aasta tagasi. Kui keegi oleks mulle aasta ja paar kuud tagasi öelnud, et ma tänasel päeval istun just siin, selle kirjutuslaua taga ja kirjutan oma blogisse neid sõnu, oleksin ma öelnud, et tegemist on kehvemapoolse ulmega. Ja ometi olen ma täna just siin ja kõik see on minuga päriselt juhtunud. Ning suurem osa kogetust pole olnud minu valik, lihtsalt elu on mu juhtinud siia.
Eelmisel kevadel olin ma abielus. Täiskohaga koduperenaine. Elasin puuküttega korteris. Minu elu koosnes üksteisele identsete päevade hommikust õhtusse veeretamisega. Hommikusöök, lasteaed, pood, lõuna, kodu, kool, õhtusöök. Igal esmaspäeval "Leibur", teisipäeval "Meeleheitel koduperenaiste" uus osa, kolmapäeval koristamine, neljapäeval turul käik, reedel külalised, laupäeval seks oma mehega, pühapäeval triikimine. Ja nii päevast päeva ja kuust kuusse. Korra aastas (pulma aastapäeval) käisime kinos ja väljas einestamas. Ja see sobis mulle. Ma olin õnnelik. Või, noh, ma vähemalt arvasin seda.
Ja siis ühekorraga see kõik muutus. Polnud enam üksluiseid päevi, mil ma ootasin oma meest töölt koju. Ma pidin ise tööle minema. Täistööajaga, mitte lihtsalt taskuraha teenimiseks vaid selleks, et ära elada. Ja ma olin nii õnnelik, kui ma kohe tööd leidsin. Töö sel perioodil aitas mul mitte koost variseda. Ma olin sunnitud igal hommikul ärkama, ennast pesema, sööma. Mis siis, et kogu suve koosnes minu menüü põhiliselt ergutitest, energiajookidest, rahustitest ja unerohtudest. Aga ma jäin ellu. Tänaseks meenutavad seda perioodi vaid riidekappi põhja kogunenud riided, mis on mulle kaks numbrit liiga suured ja peotäis tablette, mille "parim enne" kuupäev hakkab lähenema.
Selle aasta jooksul olen kohtunud tohutul hulgal uute põnevate inimestega. Tööandjatega, uurivate ajakirjanikega, lastekaitsetöötajatega, advokaatidega, mustkunstnikega, lavastajatega, resizööridega, näitlejatega, suhtekorraldajatega, kirjanikega, tõlkijatega, fotograafidega, päästeametnikega, politseinikega, parameedikutega, baarmenidega, ettevõtjatega ja veel igasuguste muude tüüpidega kellega minu teed poleks vana eluviisi jätkates kunagi ristunud.
Seega kokkuvõtte eelnevast on järgmine: ma olen aasta jooksul kaotanud 10 kilo, prillid, lahutanud 13 aastat kestnud abielu, elanud üle närvivapustuse, kohtunud vapustavate inimestega, armunud imelisse mehesse, jäänud ilma sellest mehest, matnud isa, muutnud elukohta, üleelanud tulekahju, muutnud elukohta, töötanud kolmes erinevas ettevõttes, välja nuputanud, mida ma tahan oma elus saavutada ja hakanud selles suunas tegutsema.
Ja teate mis, see on olnud imeline teekond. Selle teekonna jooksul leidsin ma lõpuks iseenda ja olen õppinud ennast armastama. Ning ma olen õppinud armastama elu. Selle õppetunde, meeletusi, keerdkäike, ootamatusi, üllatusi, tragöödiaid, komöödiaid. Kõige selle keskel olen ma kogenud nii palju õnne. Selle aasta sisse mahtus perioode, mil ma tundsin nii suurt rõõmu, et see oli kohatu. Kuigi see on hirmus klišee ning tõenäoliselt mingist filmist varastatud mõte, ma olin nii õnnelik, et see oleks pidanud seadusega keelatud olema.
Niisiis, mu kallis lugeja, planeerimine on täiesti kasutu ja mõtetu tegevus. Naudi seda, mida elu sulle pakub. Öeldakse, et parimad asjad elus on tasuta. Kindlasti. Ma täiendaksin seda ja ütleksin, et parimad asjad elus juhtuvad siis, kui sa neid kõige vähem ootad. Elu tuleb elada, mitte planeerida, sest siis oled sa keskendunud vaid sellele, mis kõik ei läinud plaanipäraselt selle asemel, et näha kõike seda ilu, mida elu pakub sulle sinu luhtaläinud plaanide vahetuskaubaks
neljapäev, 15. august 2013
Klienditeenindusest
Suurema osa oma tööalasest karjäärist olen ma olnud klienditeenindaja. Ma olen olnud vastuvõtu sekretär, tooteesitleja, müüja, puhastusteenindaja, lehekandja, kassapidaja. Enamasti olen ma nautinud oma tööd ja eriti seda osa, kus ma tunnen kliendi tänulikkust minu tehtud töö vastu.
Kui ma Pärnus eramaja piirkonnas lehti laiali kandsin oli mul üks klient, kes ootas mind kell pool viis hommikul oma maja trepil, et mulle värskeid saiakesi kinkida. Toidupoes kassapidajana kujunes mul üsna pea välja püsiklientuur, kes olid nõus kasvõi poole pikemas järjekorras seisma, peaasi, et just minu nimi kviitungile saaks trükitud.
Hetkel töötan ma ühes Eesti mainekaimas rõivakaupluses. Minu põhilisteks klientideks on mehed. Ärimehed. Ja nende ilusad, edukad, peenetundelised naised. Ja meil on sise-eeskiri. Me ei tohi olla ülepakutult tuttavlikud. Me ei tohi valju häälega naerda. Me ei tohi olla pealetükkivad. Me ei tohi kliendiga koos riietuskabiini ronida. Ja veel sada muud reeglit. Mina olen rikkunud kõiki neid ettekirjutusi. Ma ei tee seda tegelikult teadlikult. Täiesti kogemata avastan, et ma olen kellegi võhivõõraga kahekesi meeter korda poolteist riietuskabiinis ja kiidan seda, kui ilus ta tagumik nendes teksades välja näeb.
Tavaliselt ma ise ei saa arugi, et olen järjekordselt midagi kohatut teinud, kuid kolleegide šokeeritud pilgud minu suunas, toovad mu maa peale ja ma mõistan, et olen järjekordselt piiri ületanud.
Algul see väga hirmutas mind. Samas ma tean, et olenemata sellest, kas ma müün juustu, teenust või jopet, on minu kliendile lähenemisstiil pisut ekstsentriline. Tänaseks päevaks olen ma arusaamisele jõudnud, et ma olen juba nii kaua sellist vabadust endale lubanud ja selle positiivseid vilju tunda saanud, et ma mitte ainult enam ei oska vaid ei suvatse oma müümistaktikat muuta. Ja nii võin ma endale teenindajana lubada kohatut familiaarsust, teatud vulgaarsust ja isegi nahaalsust aga see kõik kokku annab mingi kummalise retsepti ja ma ei saa just klientide puuduse üle kaevata.
Aga kes teab. Praegu olen ma veel noor ja võrdlemisi kenake ja sellistele antakse palju andeks. Mõne aasta pärast olen ma kibestunud vanatüdruk, kes ei oska enam silmi värvida ja kelle vööümbermööt on hirmuäratavalt avaraks paisunud, siis ma hakkangi korralikuks. Ei tee silma, ei saada kahemõttelisi signaale, olen kuiv ja taktitundeline. Jah, ühel päeval.
Senikaua, kui see päev kord saabub käin ma kauplustes kogemusi korjamas, et ma täpselt teaks kuidas tuleb käituda. Nimelt oli mul hiljaaegu üsnagi ebameeldiv kogemus ühes Tallinna ehituskaupluses. Juhtusin sealt kuu tagasi tolmuimeja ostma. Ostsin enda meelest kohe korraliku, millega tohib ehitustolmu imeda ja mis loodetavasti paari kuu pärast katki ei lähe. Müüja rääkis mulle kenasti kõikidest plussidest ja otstarvetest ja oli igati professionaalne. Ostsingi siis selle hiiglase, mis kaalus 8 kilo ja vedasin ta käe otsas koju.
Kodus lõin masinale kohe hääled sisse ja kukkusin koristama. Umbes 30 minutit hiljem käis välk ja pauk, mootorist kostis hirmsaid hääli ja tuba täitus kohutava lehaga. Isegi mina, kes ma teadupoolset pole teab mis tehnika geenius, mõistsin, et mootor on tõenäoliselt läbipõlenud. Esimesel võimalusel toimetasin aparaadi tagasi poodi. Sel korral teendindas mind pisut üle keskealine tumeda lakaga naisterahvas. Kohe kukkus ta mind ründama. "Mis te temaga tegite?" küsiti minult. Mis mõttes? Asfalti käisin maha panemas, mida siis veel. Nemad saadavad ekpertiisi ja siis mulle öeldakse, mida ma täpselt valesti tegin ja siis me vaatame mis saab. Selle peale teatasin mina, et millal see juhtuda võiks kuna mul pole ka võimalik nii rasket asja pidevalt käe otsas edasi-tagasi tassida. "Oih, see pole veel midagi, ma olen oma elus ikka nii palju tassinud." Siis sain ma juba kurjaks. "Mul on teie üle väga hea meel aga ma olen nimelt nelja lapse ema oma elus piisavalt asju tassinud ja mina enam eriti ei tahaks." "Ärge ärrituge!" Ma ei ärritukski, kui te mind ei provotseeriks. Lõpuks sain teada, et minu tolmuimeja saab korda nädala jooksul.
Möödus kaks ja pool nädalat ilma, et keegi oleks minuga ühendust võtnud. Kuna mul nagunii kodus remont käib ja mul poodi asja oli, astusin ka tööriista osakonnast läbi, et küsida oma imuri eluolu kohta. Taas ootas mind ees imemeeldiv klienditeenindaja. Lõin oma paberid letile ja ütlesin, et nüüd ma küll juba nõuan mingit lahendust, sest mul on kodus remont ja tolmu kõik kohad täis aga teie hoiate minu tolmuimejat pantvangis.
"Kaua te ootate?"
"Kolm nädalat juba!"
"Kas ikka kolm nädalat?" Nii taktitundeline!
Teenindaja jätkab: "Ma mäletan teid küll, käisite siin kaebamas, kui raske elu teil on, neli last ja autot pole. Ja ma üldse ei vaadanud, kas teil tolmuimeja kott oli sees." Absurd. Ma olin nagu mingi varateismeline, kes on arsti vastu võtul ja peab tõestama et ta ikka oskab kondoomi banaanile õiget pidi peale panna.
"Te ehk ei usu aga ma olen elus varem ka tolmuimejaga tööd teinud"
"No egas mina tea, mida te sellega tegite. Meile pole selle firma tolmimejaid kunagi tagasi toodud. "
Sel hetkel miski minus murdus ja ma ütlesin, et soovin rääkida vastutava isikuga.
"Ja mis tema teile teeb, parandab ise teie tolmuimeja ära või?"
Ma ütlesin, et temaga ma enam vestlust jätkata ei soovi ja ootan vastutavat isikut. Lõpuks kutsuti osakonna juhataja. Rääkisin oma mure. Meesteenindaja oli igati abivalmis ja osavõtlik. Samal ajal sisises paruness inetusi minu isiku aadressil. Ma kordasin, et ei soovi temaga enam sellel teemal rääkida. Süüdistused jätkusid. Lõpuks sai isegi meesterahval kõrini ja ta palus, et "Valentina" lahkuks. Valentina lahkuski ja minema kõndides hüüdis mulle veel meelitusi.
Kolmandat korda oli mul veel õnn temaga kohtuda. See oli päev, mil ma lõpuks oma uuele tolmimejale järele läksin. Ekspertiisi käigus selgus, et mootoririke oli sellevõrra ulatuslik, et parandamine oleks olnud ebamõistlikult kulukas. Noormees, kes minuga sel korral tegeles oli üsna meeldiv ja lisaks uuele tolmimejale sain ma ettevõtte poolt vabandused ja ka komplekti tolmimeja kotte. Siis tuiskas kohale minu kullakallis Valentina ja kiskus kotid oma sülle hüüdes üle terve kaupluse, et ma juba sain sellised, kui esimese tolmuimeja ostsin. Ma tundsin ennst vargana ja ma olen veendunud, et selline mulje jäi ka ülejäänud kolmekümnele inimesele, kes juhtusid 50 meetri raadiuses olema. Õnneks teised teenindajad selgitasid talle, et ostes tolmuimeja ostsin ma tegelikult komplekti ja seetõttu saan ka need õnnetud kotid kauba peale. See oli minu viimane kokkupuude antud naisterahvaga.
Ei teagi nüüd kas nutta või naerda kõige selle peale. See kogemus oli solvav, alandav ja diskrimineeriv. Ma ei pea siinkohal mainimagi, et sinna poodi mul enam asja pole. Kõige solvamam asja juures on see, et olen aastaid selle poe klient olnud ja kõik oma tööriistad ja ehitusmaterjalid just sealt ostnud ja nii siis koheldakse oma püsikundesid! Kaitsku Jumal meid kõiki selliste teenindajate eest. Aamen.
Kui ma Pärnus eramaja piirkonnas lehti laiali kandsin oli mul üks klient, kes ootas mind kell pool viis hommikul oma maja trepil, et mulle värskeid saiakesi kinkida. Toidupoes kassapidajana kujunes mul üsna pea välja püsiklientuur, kes olid nõus kasvõi poole pikemas järjekorras seisma, peaasi, et just minu nimi kviitungile saaks trükitud.
Hetkel töötan ma ühes Eesti mainekaimas rõivakaupluses. Minu põhilisteks klientideks on mehed. Ärimehed. Ja nende ilusad, edukad, peenetundelised naised. Ja meil on sise-eeskiri. Me ei tohi olla ülepakutult tuttavlikud. Me ei tohi valju häälega naerda. Me ei tohi olla pealetükkivad. Me ei tohi kliendiga koos riietuskabiini ronida. Ja veel sada muud reeglit. Mina olen rikkunud kõiki neid ettekirjutusi. Ma ei tee seda tegelikult teadlikult. Täiesti kogemata avastan, et ma olen kellegi võhivõõraga kahekesi meeter korda poolteist riietuskabiinis ja kiidan seda, kui ilus ta tagumik nendes teksades välja näeb.
Tavaliselt ma ise ei saa arugi, et olen järjekordselt midagi kohatut teinud, kuid kolleegide šokeeritud pilgud minu suunas, toovad mu maa peale ja ma mõistan, et olen järjekordselt piiri ületanud.
Algul see väga hirmutas mind. Samas ma tean, et olenemata sellest, kas ma müün juustu, teenust või jopet, on minu kliendile lähenemisstiil pisut ekstsentriline. Tänaseks päevaks olen ma arusaamisele jõudnud, et ma olen juba nii kaua sellist vabadust endale lubanud ja selle positiivseid vilju tunda saanud, et ma mitte ainult enam ei oska vaid ei suvatse oma müümistaktikat muuta. Ja nii võin ma endale teenindajana lubada kohatut familiaarsust, teatud vulgaarsust ja isegi nahaalsust aga see kõik kokku annab mingi kummalise retsepti ja ma ei saa just klientide puuduse üle kaevata.
Aga kes teab. Praegu olen ma veel noor ja võrdlemisi kenake ja sellistele antakse palju andeks. Mõne aasta pärast olen ma kibestunud vanatüdruk, kes ei oska enam silmi värvida ja kelle vööümbermööt on hirmuäratavalt avaraks paisunud, siis ma hakkangi korralikuks. Ei tee silma, ei saada kahemõttelisi signaale, olen kuiv ja taktitundeline. Jah, ühel päeval.
Senikaua, kui see päev kord saabub käin ma kauplustes kogemusi korjamas, et ma täpselt teaks kuidas tuleb käituda. Nimelt oli mul hiljaaegu üsnagi ebameeldiv kogemus ühes Tallinna ehituskaupluses. Juhtusin sealt kuu tagasi tolmuimeja ostma. Ostsin enda meelest kohe korraliku, millega tohib ehitustolmu imeda ja mis loodetavasti paari kuu pärast katki ei lähe. Müüja rääkis mulle kenasti kõikidest plussidest ja otstarvetest ja oli igati professionaalne. Ostsingi siis selle hiiglase, mis kaalus 8 kilo ja vedasin ta käe otsas koju.
Kodus lõin masinale kohe hääled sisse ja kukkusin koristama. Umbes 30 minutit hiljem käis välk ja pauk, mootorist kostis hirmsaid hääli ja tuba täitus kohutava lehaga. Isegi mina, kes ma teadupoolset pole teab mis tehnika geenius, mõistsin, et mootor on tõenäoliselt läbipõlenud. Esimesel võimalusel toimetasin aparaadi tagasi poodi. Sel korral teendindas mind pisut üle keskealine tumeda lakaga naisterahvas. Kohe kukkus ta mind ründama. "Mis te temaga tegite?" küsiti minult. Mis mõttes? Asfalti käisin maha panemas, mida siis veel. Nemad saadavad ekpertiisi ja siis mulle öeldakse, mida ma täpselt valesti tegin ja siis me vaatame mis saab. Selle peale teatasin mina, et millal see juhtuda võiks kuna mul pole ka võimalik nii rasket asja pidevalt käe otsas edasi-tagasi tassida. "Oih, see pole veel midagi, ma olen oma elus ikka nii palju tassinud." Siis sain ma juba kurjaks. "Mul on teie üle väga hea meel aga ma olen nimelt nelja lapse ema oma elus piisavalt asju tassinud ja mina enam eriti ei tahaks." "Ärge ärrituge!" Ma ei ärritukski, kui te mind ei provotseeriks. Lõpuks sain teada, et minu tolmuimeja saab korda nädala jooksul.
Möödus kaks ja pool nädalat ilma, et keegi oleks minuga ühendust võtnud. Kuna mul nagunii kodus remont käib ja mul poodi asja oli, astusin ka tööriista osakonnast läbi, et küsida oma imuri eluolu kohta. Taas ootas mind ees imemeeldiv klienditeenindaja. Lõin oma paberid letile ja ütlesin, et nüüd ma küll juba nõuan mingit lahendust, sest mul on kodus remont ja tolmu kõik kohad täis aga teie hoiate minu tolmuimejat pantvangis.
"Kaua te ootate?"
"Kolm nädalat juba!"
"Kas ikka kolm nädalat?" Nii taktitundeline!
Teenindaja jätkab: "Ma mäletan teid küll, käisite siin kaebamas, kui raske elu teil on, neli last ja autot pole. Ja ma üldse ei vaadanud, kas teil tolmuimeja kott oli sees." Absurd. Ma olin nagu mingi varateismeline, kes on arsti vastu võtul ja peab tõestama et ta ikka oskab kondoomi banaanile õiget pidi peale panna.
"Te ehk ei usu aga ma olen elus varem ka tolmuimejaga tööd teinud"
"No egas mina tea, mida te sellega tegite. Meile pole selle firma tolmimejaid kunagi tagasi toodud. "
Sel hetkel miski minus murdus ja ma ütlesin, et soovin rääkida vastutava isikuga.
"Ja mis tema teile teeb, parandab ise teie tolmuimeja ära või?"
Ma ütlesin, et temaga ma enam vestlust jätkata ei soovi ja ootan vastutavat isikut. Lõpuks kutsuti osakonna juhataja. Rääkisin oma mure. Meesteenindaja oli igati abivalmis ja osavõtlik. Samal ajal sisises paruness inetusi minu isiku aadressil. Ma kordasin, et ei soovi temaga enam sellel teemal rääkida. Süüdistused jätkusid. Lõpuks sai isegi meesterahval kõrini ja ta palus, et "Valentina" lahkuks. Valentina lahkuski ja minema kõndides hüüdis mulle veel meelitusi.
Kolmandat korda oli mul veel õnn temaga kohtuda. See oli päev, mil ma lõpuks oma uuele tolmimejale järele läksin. Ekspertiisi käigus selgus, et mootoririke oli sellevõrra ulatuslik, et parandamine oleks olnud ebamõistlikult kulukas. Noormees, kes minuga sel korral tegeles oli üsna meeldiv ja lisaks uuele tolmimejale sain ma ettevõtte poolt vabandused ja ka komplekti tolmimeja kotte. Siis tuiskas kohale minu kullakallis Valentina ja kiskus kotid oma sülle hüüdes üle terve kaupluse, et ma juba sain sellised, kui esimese tolmuimeja ostsin. Ma tundsin ennst vargana ja ma olen veendunud, et selline mulje jäi ka ülejäänud kolmekümnele inimesele, kes juhtusid 50 meetri raadiuses olema. Õnneks teised teenindajad selgitasid talle, et ostes tolmuimeja ostsin ma tegelikult komplekti ja seetõttu saan ka need õnnetud kotid kauba peale. See oli minu viimane kokkupuude antud naisterahvaga.
Ei teagi nüüd kas nutta või naerda kõige selle peale. See kogemus oli solvav, alandav ja diskrimineeriv. Ma ei pea siinkohal mainimagi, et sinna poodi mul enam asja pole. Kõige solvamam asja juures on see, et olen aastaid selle poe klient olnud ja kõik oma tööriistad ja ehitusmaterjalid just sealt ostnud ja nii siis koheldakse oma püsikundesid! Kaitsku Jumal meid kõiki selliste teenindajate eest. Aamen.
Üksikemadusest
Ma mäletan liiga eredalt seda, kuidas ma aastal 2010 kirjutasin uurimustöö teemal "Lahutus, kui lapse väärkohtlemise vorm". Ma ei peatunud teemat lahates nö probleemsetel peredel, kus minnakse lahku pereliikme vägivallatsemise, joomarluse või muul moel laste heaolu silmas pidades potensiaalselt ohtlikul põhjusel. Ma tsiteerisin statistikuid, kes kirjutasid lahutuse mõjust laste psüühikale. Võimalikust depressioonist, kalduvustest kuritegelikule käitumisele, laste seksuaalsele ärakasutamisele ja millele kõigele veel. Ma olin väga resoluutne ja deklameerisin, et minu arvates on lahutus vanemate poolt, laste suhtes, isekas käitumine.
Ma olen nüüd pisut üle aasta olnud üksikema. See polnud kerge otsus. Kuid kaalusin ma oma laste isale andestamist ja uue võimaluse andmist. Lõpuks aga otsustasin ma seda, mida otsustasin. Kunagi kirjutan ma teile, millised mõtted mind tol ajal saatsid aga mitte täna.
Ma ei hakka teile kirjutama sellest, kui raske ja paljunõudev töö on üksi lapsi kasvatada, sest ausalt, sisuliselt minu jaoks eriti midagi ei muutunud. Ka abielus olles olid kõik lastega seonduv minu otsustada ja korraldada. Pidin ainult põhjendama, et miks üks või teine väljaminek vajalik oli, nüüd enam ei pea.
Tegelikult, kui nüüd järele mõelda, siis lahutus siiski muutis minu jaoks mitmeid asju. Näiteks oli mul vaja tööle minna. Ma pidin ise otsustama iga pisiasja ja, kui midagi viltu vedas siis pidin ise ka tagajärgede eest vastutama. Alguses oli see üsna hirmus aga aja jooksul on see mulle aina enam meeldima hakanud.
Samuti tekkis mul korraga ka rohkem raha. Vaadake, minu endine abikaasa ei hiili alimentidest kõrvale ja kuidagi on juhtunud nii, et viimase aasta jooksul olen ma saanud nii oma poistele, kui endale tunduvamalt rohkem lubada, kui eelmiste aastate jooksul. Minu kodu on nüüd puhtam, vaiksem ja rahulikum, kui kunagi varem. Ei, ärge arvake, et minu eks oli räpane, kisakõrist laamendaja aga ikka on nii, et kus on rohkem inimesi on ka paratamatult rohkem segadust. Lisaks on inimestel korrahoidmisest ja puhtusest ka erinevad arusaamad.
Huvitav on aga jälgida inimeste reaktsioone üksikemadusele. Paljud haletsevad. Palun ärge tehke seda, see on inetu. Lõppude lõpuks oli see ju minu otsus, minu abikaasa ei surnud, ta elab edasi, lihtsalt mitte enam koos minuga. Oma lastele on ta ju olemas. Suuremal või vähemal määral. On ka selliseid, kes arvavad, et ma pean ka nüüd kuuluma sellesse lahutatud naiste klubisse, kes igal võimalikul ja võimatul juhul oma eks meest maha teevad. Ma ei näe selleks põhjust. Jah, ta tegi ränga vea. Mina olen talle selle andeks andnud. Milleks enda elu mürgitada sllega, et pidevalt minevikus elan ja endale valusaid hoope jagan? See ei muuda ju enam olnut.
Kuid kõige hämmastavam on üksikemaduse juures see, kuidas ma ühtäkki muutusin kõigi meestuttavate ühisomandiks. Kui ma abielus olles kuulusin vaid ühele isasele, kellel oli vabadus otsustada minu valikute üle ja neid kas heaks kiita või laita, siis nüüd on kõigil justkui õigus mulle nõu anda. Nii kuulen ma pidevalt seda, kuhu ma tohin või ei tohi kolida, kuidas ma peaks remonti tegema, mida ma tohin osta, kellega läbi käia, mida selga panna ja kuidas oma lapsi kasvatada. Täitsa põnev kohe! Lausa vägisi jääb mulje, et ma pole enam või äkki pole kunagi olnudki võimeline ühtegi mõistlikku otsust langetama.
Minu vallalisuse põlvest on piisavalt kaua aega möödas ja ma tõesti enam ei mäleta, kas ka siis, enne tanu alla saamist, kõik meestuttavad nii vabalt oma arvamust mulle peale surusid. Ma mõistan küll, et ega seda siis paha pärast tehta, ikka suurest hoolimisest. Pisut kummaline on see ikkagi. Nüüd on mul ühe mehe asemel terve meeskond. Vot seda tõeline üksikemadus tähendabki!
Lõpetuseks nii palju, et see pole roll millest ma neiupõlves unistasin või mida endale soovinud oleksin. Elu lihtsalt kulges nii, et tänasel päeval pean ma tegema ristikese lahtrisse "lahutatud". Võibolla on mul erakordselt vedanud, kuna ma pole sattunud makseraskustesse, depressioon, tänavale ega hullumajja ja mu lapsed pole lastekodus ega noorsootöötaja järelvalve all, kes teab. Ehk olen ma lihtsalt inimene, kes teeb elu ulatatud sidruneist limonaadi või minu puhul pigem hapudest viinamarjadest Pino Gris'd. Ometi ei saa ma öelda, et lahutus ja üksikemadus oleksid kõige kohutavamad asjad, mis mu elus on juhtunud. Sellel on oma võlu. Ehk mõni isegi teab, millest ma räägin.
Ma olen nüüd pisut üle aasta olnud üksikema. See polnud kerge otsus. Kuid kaalusin ma oma laste isale andestamist ja uue võimaluse andmist. Lõpuks aga otsustasin ma seda, mida otsustasin. Kunagi kirjutan ma teile, millised mõtted mind tol ajal saatsid aga mitte täna.
Ma ei hakka teile kirjutama sellest, kui raske ja paljunõudev töö on üksi lapsi kasvatada, sest ausalt, sisuliselt minu jaoks eriti midagi ei muutunud. Ka abielus olles olid kõik lastega seonduv minu otsustada ja korraldada. Pidin ainult põhjendama, et miks üks või teine väljaminek vajalik oli, nüüd enam ei pea.
Tegelikult, kui nüüd järele mõelda, siis lahutus siiski muutis minu jaoks mitmeid asju. Näiteks oli mul vaja tööle minna. Ma pidin ise otsustama iga pisiasja ja, kui midagi viltu vedas siis pidin ise ka tagajärgede eest vastutama. Alguses oli see üsna hirmus aga aja jooksul on see mulle aina enam meeldima hakanud.
Samuti tekkis mul korraga ka rohkem raha. Vaadake, minu endine abikaasa ei hiili alimentidest kõrvale ja kuidagi on juhtunud nii, et viimase aasta jooksul olen ma saanud nii oma poistele, kui endale tunduvamalt rohkem lubada, kui eelmiste aastate jooksul. Minu kodu on nüüd puhtam, vaiksem ja rahulikum, kui kunagi varem. Ei, ärge arvake, et minu eks oli räpane, kisakõrist laamendaja aga ikka on nii, et kus on rohkem inimesi on ka paratamatult rohkem segadust. Lisaks on inimestel korrahoidmisest ja puhtusest ka erinevad arusaamad.
Huvitav on aga jälgida inimeste reaktsioone üksikemadusele. Paljud haletsevad. Palun ärge tehke seda, see on inetu. Lõppude lõpuks oli see ju minu otsus, minu abikaasa ei surnud, ta elab edasi, lihtsalt mitte enam koos minuga. Oma lastele on ta ju olemas. Suuremal või vähemal määral. On ka selliseid, kes arvavad, et ma pean ka nüüd kuuluma sellesse lahutatud naiste klubisse, kes igal võimalikul ja võimatul juhul oma eks meest maha teevad. Ma ei näe selleks põhjust. Jah, ta tegi ränga vea. Mina olen talle selle andeks andnud. Milleks enda elu mürgitada sllega, et pidevalt minevikus elan ja endale valusaid hoope jagan? See ei muuda ju enam olnut.
Kuid kõige hämmastavam on üksikemaduse juures see, kuidas ma ühtäkki muutusin kõigi meestuttavate ühisomandiks. Kui ma abielus olles kuulusin vaid ühele isasele, kellel oli vabadus otsustada minu valikute üle ja neid kas heaks kiita või laita, siis nüüd on kõigil justkui õigus mulle nõu anda. Nii kuulen ma pidevalt seda, kuhu ma tohin või ei tohi kolida, kuidas ma peaks remonti tegema, mida ma tohin osta, kellega läbi käia, mida selga panna ja kuidas oma lapsi kasvatada. Täitsa põnev kohe! Lausa vägisi jääb mulje, et ma pole enam või äkki pole kunagi olnudki võimeline ühtegi mõistlikku otsust langetama.
Minu vallalisuse põlvest on piisavalt kaua aega möödas ja ma tõesti enam ei mäleta, kas ka siis, enne tanu alla saamist, kõik meestuttavad nii vabalt oma arvamust mulle peale surusid. Ma mõistan küll, et ega seda siis paha pärast tehta, ikka suurest hoolimisest. Pisut kummaline on see ikkagi. Nüüd on mul ühe mehe asemel terve meeskond. Vot seda tõeline üksikemadus tähendabki!
Lõpetuseks nii palju, et see pole roll millest ma neiupõlves unistasin või mida endale soovinud oleksin. Elu lihtsalt kulges nii, et tänasel päeval pean ma tegema ristikese lahtrisse "lahutatud". Võibolla on mul erakordselt vedanud, kuna ma pole sattunud makseraskustesse, depressioon, tänavale ega hullumajja ja mu lapsed pole lastekodus ega noorsootöötaja järelvalve all, kes teab. Ehk olen ma lihtsalt inimene, kes teeb elu ulatatud sidruneist limonaadi või minu puhul pigem hapudest viinamarjadest Pino Gris'd. Ometi ei saa ma öelda, et lahutus ja üksikemadus oleksid kõige kohutavamad asjad, mis mu elus on juhtunud. Sellel on oma võlu. Ehk mõni isegi teab, millest ma räägin.
laupäev, 3. august 2013
Eakate austamisest
Ma usun, et enamikku meist on kasvatatud vanemaid inimesi austama. Neile tuleb ühistranspordis istet pakkuda, nende elukogemusest tuleb lugu pidada, nende jutule pole viisakas vahele segada jne. Ja üldiselt olen ma selle kõigega ka nõus, kuid mina lähtun pigem põhimõttest, et austus on selline asi, mis tuleb välja teenida, mitte see ei muutu automaatseks mingist hetkest, kui ID kaardi peal sünnikuupäev selle dikteerib ja siis kõik ümberringi kukuvad kohe kõvasti austama, hoolimata sellest kuidas kodanik parasjagu käitub.
Inimkäitumise uurimine on mulle omamoodi pisut nagu hobi. Mul on olnud au oma elus väga paljusid inimesi kohata ja ka lähemalt tundma õppida. Ja seetõttu julgen ma väita, et suur osa eakatest ei käitu sugugi austusväärselt. Ja mina tunnen isiklikult päris mitut küllaltki noort inimest, kes väärivad lugupidamist, kuna nad oskavad olla väärikad.
Aga põhjus, miks ma täna sellel teemal kirjutan on väga isiklik. Nimelt olin ma parasjagu toas ja lugesin netist päevauudiseid, kui minu järeltulijad mängisid hoovis. Kuna aken oli avatud oli mulle kõik kenasti näha, mis toimub ja samas kuulsin ka vestlust pealt. Emana olen omandanud oskuse suurema osa oma laste omavahelisest jutust lihtsalt ühest kõrvast sisse ja teisest välja laskma. Ja samuti olen emana omandanud terava kuulmise, kui hääletoonis tekib muudatus.
Niisiis, keskendunult arvuti helesinist ekraani uurides, kuulsin äkki kuidas minu laste tavapärase rõõmsate hõigetele lisandus täiesti võõras ja vihane hääl. Hääl kuulus kõrva järgi otsustades vanemale naisterahvale aga oli nii kuri, et samahästi võis see olla ka meesterahva hääl. Ühe hetkega oli kogu mu tähelepanu sellel häälel. Pead ma kohe aknast välja ei pistnud, sest mul pole oma laste suhtes mingeid romantilisi ettekujutlusi ja ma tean vägagi hästi, et need neli oskavad aegajalt käituda nagu põrgu suursaadikud ja Joosep Toots näib nende kõrval lausa oivikuna. Selletõttu kuulasingi, et teada saada, mis täpsemalt toimub. Kas on vaja noomida või kaitsta.
Aga selleks, mis sealt tuli polnud mina küll valmis. Kuuldu põhjal mõistsin kiiresti, et tegemist on meie maja "tuvitädiga", teate nagu see "Üksinda kodus 2" New Yorgi daam. Ja kuna mina olen õpetanud oma lapsi lendavatest rottidest eemale hoidma, jooksiski minu 5aastane nende poole sõjakisa saatel. Ja sellepeale tuli proua oma lapsukesi kaitsma. Algus oli üsna leebe. Räägiti sellest kuidas loomi ei tohi hirmutada. Aga kuna kodanik kiiresti taipas, et lapsed on õues omapead, siis peagi muutus jutt ähvardavaks. Naine lubas oma kodu mugavusest välja tulla ja minu lastele peksa anda. Lõpuks lubas ta lausa, et võtab kodust nuia ja lööb minu pisipoja pea lõhki (jah, just neid sõnu kasutaski). Sellepeale tõusin ma juba püsti ja vaatasin aknast välja, et kas ma tõesti kuulen neid sõnu!
Daam jätkas, kuidas pole üldse ilus endast väiksemaid ähvardada. Aga, halloo, millega ta ise just parajasti tegeles oma arust!?! Õnneks poiss nägi mind ja jooksis minu poole. Mutt hüüdis poisile veel järele, et noh, argpüks jooksed minema, jah! Kui ta aknal mind nägi, tõmbas oma pea tuppa ja rohkem ähvardusi sealt ei tulnud.
Poiss oli muidugi täiesti paanikas. Nuttis suurest hirmust kuumi soolaseid pisaraid. Kui te teda teate siis tegemist on pisikest kasvu, vaevalt 20 kilo kaaluva blondi pea ja helesiniste silmadega poisiklutiga. Ta käskis korteris kõik aknad kõvasti kinni panna ja käis mulle tõsimeeli peale, et me elukohta vahetaks.
Vot selline lugu eakatest. Ja see on ainult üks lugu. Ma võiksin kirjutada sellest, kuidas öösel kesklinnast viimase trolliga koju sõitvad inimesed peavad vanurile kohta andma, kuna talle meeldib just see koht, mille teie olete soojaks istunud, mis siis, et troll on tühi ja istekohti võiks valida igas suuruses ja värvitoonis. Või sellest, kuidas nad kiuslikult järjekorrale vahele segavad, tehes nägu nagu kassapidaja tuli ainult nende pärast täna tööle.
Selliseid lugusid võivad kõik meist rääkida. Kuidas siis väita, et eakad väärivad austust, kui nad käituvad hullemini, kui mässumeelsed tiinekad? Õnneks pole suurem osa vanuritest nii ekstreemsed ja tõepoolest väärivadki kõike seda, mida meilt oodatakse. Ja kui veel korraks mõelda kõigele sellele, mida nad oma elus on kogenud. Varasest noorusest kõvasti tööd rüganud, lapsi kasvatanud ajal, kui polnud ühekordseid mähkmeid ega vanemahüvitist. Ehitanud maju, kui polnud akutrelle ega korralikke oskustöölisi. Ja nüüd virelevad pensionist, mis on täielik mõnitamine arvestades nende panust Eesti elu edasiviimisesse. Ei ole kerge olnud see nende elu.
Ometi loodan ma, et ühel päeval ei põruta ma rusikat lauale ega teata, et austage mind nüüd ja kõik või muidu tulen ja virutan teile oma tudisevate kätega nuia hoides nii kõvasti, et parameedikud peavad teie ajurakke asfaldi pealt teelusikaga kokku kraapima, kuna te julgesite minu tuvide poole kurja pilguga vaadata.
Inimkäitumise uurimine on mulle omamoodi pisut nagu hobi. Mul on olnud au oma elus väga paljusid inimesi kohata ja ka lähemalt tundma õppida. Ja seetõttu julgen ma väita, et suur osa eakatest ei käitu sugugi austusväärselt. Ja mina tunnen isiklikult päris mitut küllaltki noort inimest, kes väärivad lugupidamist, kuna nad oskavad olla väärikad.
Aga põhjus, miks ma täna sellel teemal kirjutan on väga isiklik. Nimelt olin ma parasjagu toas ja lugesin netist päevauudiseid, kui minu järeltulijad mängisid hoovis. Kuna aken oli avatud oli mulle kõik kenasti näha, mis toimub ja samas kuulsin ka vestlust pealt. Emana olen omandanud oskuse suurema osa oma laste omavahelisest jutust lihtsalt ühest kõrvast sisse ja teisest välja laskma. Ja samuti olen emana omandanud terava kuulmise, kui hääletoonis tekib muudatus.
Niisiis, keskendunult arvuti helesinist ekraani uurides, kuulsin äkki kuidas minu laste tavapärase rõõmsate hõigetele lisandus täiesti võõras ja vihane hääl. Hääl kuulus kõrva järgi otsustades vanemale naisterahvale aga oli nii kuri, et samahästi võis see olla ka meesterahva hääl. Ühe hetkega oli kogu mu tähelepanu sellel häälel. Pead ma kohe aknast välja ei pistnud, sest mul pole oma laste suhtes mingeid romantilisi ettekujutlusi ja ma tean vägagi hästi, et need neli oskavad aegajalt käituda nagu põrgu suursaadikud ja Joosep Toots näib nende kõrval lausa oivikuna. Selletõttu kuulasingi, et teada saada, mis täpsemalt toimub. Kas on vaja noomida või kaitsta.
Aga selleks, mis sealt tuli polnud mina küll valmis. Kuuldu põhjal mõistsin kiiresti, et tegemist on meie maja "tuvitädiga", teate nagu see "Üksinda kodus 2" New Yorgi daam. Ja kuna mina olen õpetanud oma lapsi lendavatest rottidest eemale hoidma, jooksiski minu 5aastane nende poole sõjakisa saatel. Ja sellepeale tuli proua oma lapsukesi kaitsma. Algus oli üsna leebe. Räägiti sellest kuidas loomi ei tohi hirmutada. Aga kuna kodanik kiiresti taipas, et lapsed on õues omapead, siis peagi muutus jutt ähvardavaks. Naine lubas oma kodu mugavusest välja tulla ja minu lastele peksa anda. Lõpuks lubas ta lausa, et võtab kodust nuia ja lööb minu pisipoja pea lõhki (jah, just neid sõnu kasutaski). Sellepeale tõusin ma juba püsti ja vaatasin aknast välja, et kas ma tõesti kuulen neid sõnu!
Daam jätkas, kuidas pole üldse ilus endast väiksemaid ähvardada. Aga, halloo, millega ta ise just parajasti tegeles oma arust!?! Õnneks poiss nägi mind ja jooksis minu poole. Mutt hüüdis poisile veel järele, et noh, argpüks jooksed minema, jah! Kui ta aknal mind nägi, tõmbas oma pea tuppa ja rohkem ähvardusi sealt ei tulnud.
Poiss oli muidugi täiesti paanikas. Nuttis suurest hirmust kuumi soolaseid pisaraid. Kui te teda teate siis tegemist on pisikest kasvu, vaevalt 20 kilo kaaluva blondi pea ja helesiniste silmadega poisiklutiga. Ta käskis korteris kõik aknad kõvasti kinni panna ja käis mulle tõsimeeli peale, et me elukohta vahetaks.
Vot selline lugu eakatest. Ja see on ainult üks lugu. Ma võiksin kirjutada sellest, kuidas öösel kesklinnast viimase trolliga koju sõitvad inimesed peavad vanurile kohta andma, kuna talle meeldib just see koht, mille teie olete soojaks istunud, mis siis, et troll on tühi ja istekohti võiks valida igas suuruses ja värvitoonis. Või sellest, kuidas nad kiuslikult järjekorrale vahele segavad, tehes nägu nagu kassapidaja tuli ainult nende pärast täna tööle.
Selliseid lugusid võivad kõik meist rääkida. Kuidas siis väita, et eakad väärivad austust, kui nad käituvad hullemini, kui mässumeelsed tiinekad? Õnneks pole suurem osa vanuritest nii ekstreemsed ja tõepoolest väärivadki kõike seda, mida meilt oodatakse. Ja kui veel korraks mõelda kõigele sellele, mida nad oma elus on kogenud. Varasest noorusest kõvasti tööd rüganud, lapsi kasvatanud ajal, kui polnud ühekordseid mähkmeid ega vanemahüvitist. Ehitanud maju, kui polnud akutrelle ega korralikke oskustöölisi. Ja nüüd virelevad pensionist, mis on täielik mõnitamine arvestades nende panust Eesti elu edasiviimisesse. Ei ole kerge olnud see nende elu.
Ometi loodan ma, et ühel päeval ei põruta ma rusikat lauale ega teata, et austage mind nüüd ja kõik või muidu tulen ja virutan teile oma tudisevate kätega nuia hoides nii kõvasti, et parameedikud peavad teie ajurakke asfaldi pealt teelusikaga kokku kraapima, kuna te julgesite minu tuvide poole kurja pilguga vaadata.
neljapäev, 18. juuli 2013
Mis teeb mehe seksikaks
Viimastel kuudel olen täheldanud, et minu teele on sattunud kirjandust, milles kirjeldatakse seda, millised naised meestele meeldivad. Osalt on see kindlasti tingitud sellest, et olen üksik ja eks ma ikka soovin meest oma ellu, teisalt olen ma alati olnud huvitatud sellest, kuidas meessugu arutleb, millised unistused neid juhivad. Aga mida siis järeldada sellest lugemusest? Selle järgi otsustades, pole mul lootustki meeste meele järgi olla. Ma olen liiga pealetükkiv, liiga emotsionaalne, liiga iseseisev ja ninakas.
Selleks siis, et meest saada, peaksin ma hakkama mänge mängima. Teesklema, et olen õrn ja naiselik, pisut saamatu ja ei jaga mitte millestki eriti mitte midagi. No ei! Mina pole sellistes mängudes kunagi osav olnud ja praeguseks eluhetkeks olen ma iseendaga rahu teinud. Ma meeldin endale just sellisena nagu olen ja ühegi mehe pärast mina enam tagurpidi saltosid viskama ei hakka.
Mitte väga kauges minevikus oli mu elus mees, kes hindas mind just minu enese pärast ja tema kinnitas mulle, et võiksin saada kelle iganes tahaksin. Tol hetkel, kui ta seda mulle ütles ei võtnud ma seda kuigi tõsiselt ja ega see 100% tõde ei saagi olla. Aga kui samm tahapoole astuda ja seda lauset suuremas plaanis vaadata, siis ma hakkan pisitasa uskuma, et sisuliselt võis tal õigus olla. Ja seda mitte ainult minust rääkides vaid üldiselt naistest.
Miks peame meie ennast meeste pärast muutma hakkama? Meie, tugevad, targad ja ilusad eesti naised? Iga mees peaks olema õnnest segane, et mõni meiesugune isegi pilgu temale suunab. Aga eesti mees on sellega harjunud. Ta võtab meid iseenesest mõistetavana. Ta on üles kasvanud ümbritsetuna just sellistest kaunitest, võimekatest, vapustavatest naistest. Ja siis ta saab täiskasvanuks, istub klaviatuuri taha ja kirjutab meile, kuidas meest püüda!
Isiklikult mina olen otsustanud sellist jama mitte enam lugeda. Ja kutsun teid kõiki üles kuulutama protesti sellise suundumuse vastu. Fakt on see, et mehed vajavad naisi rohkem, kui meie neid. Lihtsalt nemad oskavad seda paremini varjata. Meie muutume liiga kiiresti liiga emtsionaalseks ja anname kogu oma võimu meeste kätte. See pole vajalik.
Selletõttu olen ma hakanud asjale sootuks teistsugusest perspektiivist lähenema. Nimelt, millised mehed siis ikkagi naistele meeldivad? Ehk igipõline küsimus, mida naised tahavad? Aus vastus on, mul pole õrna aimugi. Ma olin 13 aastat abielus üht tüüpi mehega ja uskusin siiralt, et just sellist piinatud geeniust tahan ma ka oma teises abikaasas näha. Siis tuli mu ellu üks hoopis teist sorti mees. Ta oli ambitsioonikas, domineeriv, agressiivne, sponataane, hüperaktiivne. Ja ta lihtsalt varastas mu südame. Täiesti teistsugune inimene, kui mees keda ma olin tingimusteta armastanud kogu oma täiskasvanu elu jooksul.
Ma ei hakka teile kirjeldama, kuidas ta mind võlus oma käitumisega, lilledega, millest ma abielu jooksul vaid unistada julgesin, sõnadega, mida ma varem polnud eesti keeles kuulnud, embustega, milles kaotasin enda. Jah, ma julgen väita, et see mees oli mehelik. Aga tõeliselt seksikas oli see, kuidas ta rahaga ümber käis. Ta ei öelnud mulle kunagi, et ärme siia lähe, sest siin on liiga kallis. Tal oli kombeks teistele välja teha. Ta oli lahke. Loomulikult oli tal võimalus seda lahkust endale lubada aga see ei kahanda tema lahkuse väärtust.
Pärast sellist kogemust olen ma hakanud tähele panema, et mehed minu tutvusringkonnas üldiselt pole sellised. Ja see on väga kole. Inetu lausa. Asi pole ju selles, et naistele oleks vaja rahaga muljet avaldada. Me pole ju kõik kullakaevajad, kes jahivad vaid suurima võimaliku kontojäägiga isendeid. Öeldakse ju, et parimad asjad elus on tasuta. Ja ma olen täiesti veendunud, et iga tõeliselt hooliv naine eelistab tasuta pikka jalutuskäiku koos põllult korjatud lilledega armastatud mehelt, kui juveele ja karusnahku mehelt, kes kohtleb teda, kui omandit.
Aga lahkus on pigem mentaliteedi küsimus kui reaalne võimalus. Ma olen oma elus kohanud väga palju lahkeid inimesi, kes on tegelikult võrdlemisi vaesed. Aga neil on soov jagada ka seda vähest, mis neil on. Teisalt olen kokku juhtunud ka inimestega, kes on koonrid, kitsipungid ja puhtalt kadedad, kuigi nende olud tegelikult võimaldaksid nii mõndagi.
Niisiis, mehed, kui te leiate, et olete ikka veel üksi ja ükski väärtuslik naine teie ellu jääda ei soovi, mõelge järele, millal te viimati lahkust osutasite. Näitasite armastatud naisele, et olete võimaline ise hoolt kandma nii naise, kui võimalike tulevaste laste eest. Praegusel ajal on kõik vähegi hakkajad naised võimelised ise endale lõuna ja taksosõidu välja tegema. Me isegi ei oota enam, et mees on džentelmen. Seda enam oskame me märgata ja hinnata, kui meid koheldakse nagu daami. Ja selline kohtlemine võib korvata nii kiilaspäisuse, kui õllekõhu.
Selleks siis, et meest saada, peaksin ma hakkama mänge mängima. Teesklema, et olen õrn ja naiselik, pisut saamatu ja ei jaga mitte millestki eriti mitte midagi. No ei! Mina pole sellistes mängudes kunagi osav olnud ja praeguseks eluhetkeks olen ma iseendaga rahu teinud. Ma meeldin endale just sellisena nagu olen ja ühegi mehe pärast mina enam tagurpidi saltosid viskama ei hakka.
Mitte väga kauges minevikus oli mu elus mees, kes hindas mind just minu enese pärast ja tema kinnitas mulle, et võiksin saada kelle iganes tahaksin. Tol hetkel, kui ta seda mulle ütles ei võtnud ma seda kuigi tõsiselt ja ega see 100% tõde ei saagi olla. Aga kui samm tahapoole astuda ja seda lauset suuremas plaanis vaadata, siis ma hakkan pisitasa uskuma, et sisuliselt võis tal õigus olla. Ja seda mitte ainult minust rääkides vaid üldiselt naistest.
Miks peame meie ennast meeste pärast muutma hakkama? Meie, tugevad, targad ja ilusad eesti naised? Iga mees peaks olema õnnest segane, et mõni meiesugune isegi pilgu temale suunab. Aga eesti mees on sellega harjunud. Ta võtab meid iseenesest mõistetavana. Ta on üles kasvanud ümbritsetuna just sellistest kaunitest, võimekatest, vapustavatest naistest. Ja siis ta saab täiskasvanuks, istub klaviatuuri taha ja kirjutab meile, kuidas meest püüda!
Isiklikult mina olen otsustanud sellist jama mitte enam lugeda. Ja kutsun teid kõiki üles kuulutama protesti sellise suundumuse vastu. Fakt on see, et mehed vajavad naisi rohkem, kui meie neid. Lihtsalt nemad oskavad seda paremini varjata. Meie muutume liiga kiiresti liiga emtsionaalseks ja anname kogu oma võimu meeste kätte. See pole vajalik.
Selletõttu olen ma hakanud asjale sootuks teistsugusest perspektiivist lähenema. Nimelt, millised mehed siis ikkagi naistele meeldivad? Ehk igipõline küsimus, mida naised tahavad? Aus vastus on, mul pole õrna aimugi. Ma olin 13 aastat abielus üht tüüpi mehega ja uskusin siiralt, et just sellist piinatud geeniust tahan ma ka oma teises abikaasas näha. Siis tuli mu ellu üks hoopis teist sorti mees. Ta oli ambitsioonikas, domineeriv, agressiivne, sponataane, hüperaktiivne. Ja ta lihtsalt varastas mu südame. Täiesti teistsugune inimene, kui mees keda ma olin tingimusteta armastanud kogu oma täiskasvanu elu jooksul.
Ma ei hakka teile kirjeldama, kuidas ta mind võlus oma käitumisega, lilledega, millest ma abielu jooksul vaid unistada julgesin, sõnadega, mida ma varem polnud eesti keeles kuulnud, embustega, milles kaotasin enda. Jah, ma julgen väita, et see mees oli mehelik. Aga tõeliselt seksikas oli see, kuidas ta rahaga ümber käis. Ta ei öelnud mulle kunagi, et ärme siia lähe, sest siin on liiga kallis. Tal oli kombeks teistele välja teha. Ta oli lahke. Loomulikult oli tal võimalus seda lahkust endale lubada aga see ei kahanda tema lahkuse väärtust.
Pärast sellist kogemust olen ma hakanud tähele panema, et mehed minu tutvusringkonnas üldiselt pole sellised. Ja see on väga kole. Inetu lausa. Asi pole ju selles, et naistele oleks vaja rahaga muljet avaldada. Me pole ju kõik kullakaevajad, kes jahivad vaid suurima võimaliku kontojäägiga isendeid. Öeldakse ju, et parimad asjad elus on tasuta. Ja ma olen täiesti veendunud, et iga tõeliselt hooliv naine eelistab tasuta pikka jalutuskäiku koos põllult korjatud lilledega armastatud mehelt, kui juveele ja karusnahku mehelt, kes kohtleb teda, kui omandit.
Aga lahkus on pigem mentaliteedi küsimus kui reaalne võimalus. Ma olen oma elus kohanud väga palju lahkeid inimesi, kes on tegelikult võrdlemisi vaesed. Aga neil on soov jagada ka seda vähest, mis neil on. Teisalt olen kokku juhtunud ka inimestega, kes on koonrid, kitsipungid ja puhtalt kadedad, kuigi nende olud tegelikult võimaldaksid nii mõndagi.
Niisiis, mehed, kui te leiate, et olete ikka veel üksi ja ükski väärtuslik naine teie ellu jääda ei soovi, mõelge järele, millal te viimati lahkust osutasite. Näitasite armastatud naisele, et olete võimaline ise hoolt kandma nii naise, kui võimalike tulevaste laste eest. Praegusel ajal on kõik vähegi hakkajad naised võimelised ise endale lõuna ja taksosõidu välja tegema. Me isegi ei oota enam, et mees on džentelmen. Seda enam oskame me märgata ja hinnata, kui meid koheldakse nagu daami. Ja selline kohtlemine võib korvata nii kiilaspäisuse, kui õllekõhu.
kolmapäev, 17. juuli 2013
Rahast
Eestlane on üks ütlemata ebausklik inimene. Jumalat me ju uskuda ei taha, mis muud siis üle jääb, kui endeid ja karmat kummardada? Eile juhtus see jälle. Bussi astusid kaks naist ja üks mees, nii umbes viiekümnendates. Üks daamidest ütles härrale, et ei tundnud teda ära, järelikult saab rikkaks.
Mul on täiesti võimatu meenutada kõiki neid kordi, kui mulle on seda öeldud. Kui ma oleks saanud iga korra eest euro oleksin tänaseks vist juba multimiljonär. Aga ma pole. Pole kunagi olnud ja millegipärast ma kahtlen, et see minu puhul üldsegi võimalik oleks. Vaadake, mul on rahaga omamoodi suhe. Ta tuleb alati mu juurde aga ei jää kunagi kauaks. Samas pole see ka üheöösuhe, pigem nagu visiitabielu. Ma tean, et ta tuleb ja ootan alati rõõmuga, samas ei tea ma kunagi, kui kauaks ta suvatseb jääda.
Raha omamine pole minu jaoks ka eesmärk omaette olnud. Ma ei soovi rikkaks saada. Ma ei hakka luiskama, mulle täitsa meeldib, kui raha on ja sellega saab endale ja oma lähedastele niimõndagi lubada. Aga minus lihtsalt pole seda geeni, mis aitaks raha koguda ja seda hoida. Kui ma raha väga armastaksin, küll ma siis leiaksin mingi viisi, kuidas teda püsivamalt enda külge siduda.
Minu elus on olnud perioode, kus ma olen saanud ilma ühtegi hinnasilti vaatamata osta riideid, mööblit, meelelahutust, iluoppe. Samas on rohkem olnud hetki, kus mind ähvardab kodu kaotus, minu pere on toitunud kolm korda päevas ainult kaerahelbe pudrust ja viimane kui üks riideese mu seljas on olnud kingitus kellegi teise garderoobist. Ometi pole ma sellistest kogemustest mitte midagi õppinud. Ma ei kogu raha, ei pane kõrvale "mustadeks päevadeks", ei panusta aktsiaturgudel.
Minu elufilosoofa on alati olnud, et küll see raha tekib siis, kui seda vaja on. Ja nii ongi olnud. Mida vanemaks ma olen saanud, seda harvemad on momendid, mil ma ei saa öösiti maksmata maksude pärast magada. Ammugi pole mu lapsed pidanud ilma jääma klassiekskursioonidest ja kino külastusetest. Ja erinevalt minu lapsepõlvest, on vähemalt pool minu laste garderoobist poest tulnud hinnasildiga.
Ma olen sellele sageli mõelnud, et miks see nii on. Ma ise kasvasin samuti neljalapselises peres. Me olime võrdlemisi vaesed. Toitu meil küll enamasti oli ja võlgu minuteada vanemad ei võtnud, ka elektrit ei lülitatud meil kunagi välja. Olukord oli siiski sellevõrra nutune, et mina pidin 14-aastaselt tööle minema, selleks, et endale kuukaart ja koolitarbed osta. Aga ma ei kurda. See aitas noorelt suureks kasvada ja usutavasti on ka see asjaolu aidanud mul kujuneda just selliseks nagu ma tänasel päeval olen.
Ma olen kuulnud sellisest raamatust nagu "Rikas isa, vaene isa". Kuuldavasti räägib see harjumustest, mis kujunevad lapsena oma vanemate rahakasutamisviisi jäljendades. Selletõttu reeglina on ka edukate vanemate lapsed edukad ja vastupidi. Ma ei oska selle kohta öelda ei üht ega teist. Vaadates näiteks oma lapsi, siis kolmel vanemal pojal on igaühel täiesti erinev lähenemisviis rahale.
Vanim poeg võib teatud eesmärgi nimel raha kõrvale panna küll aga reeglina saab tal vahetult enne eesmärgini jõudmist kannatus otsa. Selle põhjal saab temast kindlasti krediitkaartide ja tarbimislaenude tarbija.
Teine poeg ei saa kunagi rikkaks. Tema ja raha lihtsalt pole kokku loodud. Tal on eriline anne kõik taskuraha viimase sendini ära kulutada, ma isegi ei suuda ettekujutada, kuidas ta seda teeb, minu loogika järgi peaks ju vähemalt mõned sendid üle jääma, aga tema on väga andekas raha täiesti laiaks löömises. Samas on ta väga vähenõudlik. Ilmselt raiskab ta oma väljateenitud palga esimese nädala jooksul ära ja siis elab ülejäänud aja sugulaste-tuttavate armust.
Kolmas poeg on aga täiesti teisest puust. Arvestades, et minu lapsed saavad taskurahaks vaid ühe euro nädalas (jah, ma tean küll, et selle eest ei saa midagi aga neil on ju katus pea kohal ja riided seljas, toidust rääkimata, pealegi ei saanud mina iialgi taskuraha ja kasvasin ikkagi inimeseks), suutis tema ligi 20 eurot kõrvale panna selleks, et endale ihaldatud mänguasi osta. Seitsme aastase kohta pole üldse paha, või mis? Ma ainult sooviks, et mul endal oleks sellist enesedistsipliini. Selle järgi otsustades tuleb temast hea säästja. Kuid eks elu näitab, kuivõrd täpsed on minu ennustused.
Mis ma siis kokkuvõtteks öelda oskan? Raha on väga tore, kui seda kasutada otstarbekalt. Ma kadestan neid, kes oskavad säästa aga mina seda ei ole veel õppinud ja ausalt pole ka erilist vajadust selleks näinud. Minu kapis on alati toitu leidunud, isegi, kui see on vaid kaerahelbepuder. Ma ei käi ringi räbalates ja minu lastel on ka ilusaid riideid, kuigi neile peale vaadates võib sageli jääda mulje, et nad on kodutud, kuid nad on poisid ja pole veel jõudnud ikka, kus on vaja tüdrukutele maitsekate riietega muljet avaldada, seega andkem neile aega. Eks aeg näitab, kas mu vanim järeltulija peab kolme aasta pärast minema Viru keskuse ette "Eesti Ekspressi" ja "Maalehte" müüma.
Mul on täiesti võimatu meenutada kõiki neid kordi, kui mulle on seda öeldud. Kui ma oleks saanud iga korra eest euro oleksin tänaseks vist juba multimiljonär. Aga ma pole. Pole kunagi olnud ja millegipärast ma kahtlen, et see minu puhul üldsegi võimalik oleks. Vaadake, mul on rahaga omamoodi suhe. Ta tuleb alati mu juurde aga ei jää kunagi kauaks. Samas pole see ka üheöösuhe, pigem nagu visiitabielu. Ma tean, et ta tuleb ja ootan alati rõõmuga, samas ei tea ma kunagi, kui kauaks ta suvatseb jääda.
Raha omamine pole minu jaoks ka eesmärk omaette olnud. Ma ei soovi rikkaks saada. Ma ei hakka luiskama, mulle täitsa meeldib, kui raha on ja sellega saab endale ja oma lähedastele niimõndagi lubada. Aga minus lihtsalt pole seda geeni, mis aitaks raha koguda ja seda hoida. Kui ma raha väga armastaksin, küll ma siis leiaksin mingi viisi, kuidas teda püsivamalt enda külge siduda.
Minu elus on olnud perioode, kus ma olen saanud ilma ühtegi hinnasilti vaatamata osta riideid, mööblit, meelelahutust, iluoppe. Samas on rohkem olnud hetki, kus mind ähvardab kodu kaotus, minu pere on toitunud kolm korda päevas ainult kaerahelbe pudrust ja viimane kui üks riideese mu seljas on olnud kingitus kellegi teise garderoobist. Ometi pole ma sellistest kogemustest mitte midagi õppinud. Ma ei kogu raha, ei pane kõrvale "mustadeks päevadeks", ei panusta aktsiaturgudel.
Minu elufilosoofa on alati olnud, et küll see raha tekib siis, kui seda vaja on. Ja nii ongi olnud. Mida vanemaks ma olen saanud, seda harvemad on momendid, mil ma ei saa öösiti maksmata maksude pärast magada. Ammugi pole mu lapsed pidanud ilma jääma klassiekskursioonidest ja kino külastusetest. Ja erinevalt minu lapsepõlvest, on vähemalt pool minu laste garderoobist poest tulnud hinnasildiga.
Ma olen sellele sageli mõelnud, et miks see nii on. Ma ise kasvasin samuti neljalapselises peres. Me olime võrdlemisi vaesed. Toitu meil küll enamasti oli ja võlgu minuteada vanemad ei võtnud, ka elektrit ei lülitatud meil kunagi välja. Olukord oli siiski sellevõrra nutune, et mina pidin 14-aastaselt tööle minema, selleks, et endale kuukaart ja koolitarbed osta. Aga ma ei kurda. See aitas noorelt suureks kasvada ja usutavasti on ka see asjaolu aidanud mul kujuneda just selliseks nagu ma tänasel päeval olen.
Ma olen kuulnud sellisest raamatust nagu "Rikas isa, vaene isa". Kuuldavasti räägib see harjumustest, mis kujunevad lapsena oma vanemate rahakasutamisviisi jäljendades. Selletõttu reeglina on ka edukate vanemate lapsed edukad ja vastupidi. Ma ei oska selle kohta öelda ei üht ega teist. Vaadates näiteks oma lapsi, siis kolmel vanemal pojal on igaühel täiesti erinev lähenemisviis rahale.
Vanim poeg võib teatud eesmärgi nimel raha kõrvale panna küll aga reeglina saab tal vahetult enne eesmärgini jõudmist kannatus otsa. Selle põhjal saab temast kindlasti krediitkaartide ja tarbimislaenude tarbija.
Teine poeg ei saa kunagi rikkaks. Tema ja raha lihtsalt pole kokku loodud. Tal on eriline anne kõik taskuraha viimase sendini ära kulutada, ma isegi ei suuda ettekujutada, kuidas ta seda teeb, minu loogika järgi peaks ju vähemalt mõned sendid üle jääma, aga tema on väga andekas raha täiesti laiaks löömises. Samas on ta väga vähenõudlik. Ilmselt raiskab ta oma väljateenitud palga esimese nädala jooksul ära ja siis elab ülejäänud aja sugulaste-tuttavate armust.
Kolmas poeg on aga täiesti teisest puust. Arvestades, et minu lapsed saavad taskurahaks vaid ühe euro nädalas (jah, ma tean küll, et selle eest ei saa midagi aga neil on ju katus pea kohal ja riided seljas, toidust rääkimata, pealegi ei saanud mina iialgi taskuraha ja kasvasin ikkagi inimeseks), suutis tema ligi 20 eurot kõrvale panna selleks, et endale ihaldatud mänguasi osta. Seitsme aastase kohta pole üldse paha, või mis? Ma ainult sooviks, et mul endal oleks sellist enesedistsipliini. Selle järgi otsustades tuleb temast hea säästja. Kuid eks elu näitab, kuivõrd täpsed on minu ennustused.
Mis ma siis kokkuvõtteks öelda oskan? Raha on väga tore, kui seda kasutada otstarbekalt. Ma kadestan neid, kes oskavad säästa aga mina seda ei ole veel õppinud ja ausalt pole ka erilist vajadust selleks näinud. Minu kapis on alati toitu leidunud, isegi, kui see on vaid kaerahelbepuder. Ma ei käi ringi räbalates ja minu lastel on ka ilusaid riideid, kuigi neile peale vaadates võib sageli jääda mulje, et nad on kodutud, kuid nad on poisid ja pole veel jõudnud ikka, kus on vaja tüdrukutele maitsekate riietega muljet avaldada, seega andkem neile aega. Eks aeg näitab, kas mu vanim järeltulija peab kolme aasta pärast minema Viru keskuse ette "Eesti Ekspressi" ja "Maalehte" müüma.
kolmapäev, 10. juuli 2013
Naistest ja lindudest
Kui ma hiljuti oma õega vestlesin blogi teemadevalikust, rääkis ta, et talle pakkus enim minu meeste teema huvi. Selleks siis, et asi ikka täiesti õiglane oleks pean ma nüüd pisut ka naistest kirjutama. Aga kui ma lõpuni aus olen, siis hakkasin ma juba oma meeste lugu ettevalmistades mõtlema sellele, et kui mehi võrreldakse enim just sigadega, siis kellega võrreldakse naisi?
"Naised on maod!" ei valmistanud see küsimus minu õele mingit peavalu. Ma siiski nii kitsalt asjale ei läheneks. Minu meelest räägitakse naistest, kui lindudest. Oma sookaaslaste hulgas tunnen ma kanaemasid, kodukanasid, tuvikesi, paabulinde, tibisid (ilmselgelt tuleneb see sõnast tibu), rongaemasid, hanesid, harakaid ja papagoisid. Muidugi on ka mehi aegajalt lindudega võrreldud: riiukuked, käod, noored kotkad, kalkunid. Kuid pigem tundub mulle, et linnuteema on ikkagi naiste pärusmaa.
Erinevalt maalähedastest sigadest on linnud ettevaatlikud, kiired, märkamatud, kättesaamatud ja loomulikult tunduvamalt graatsilisemad. Või, noh, enamus vähemalt. Okei, okei, enamus püüab lihtsalt sellist muljet jätta. Ja kusjuures üsnagi edukalt.
Kui ma veel oma vanemate kodus elasin olid meil viirpapagoid. Nad olid võrratult kaunid ja nende eest oli üsna lihtne hoolt kanda. Aga minul ei tekkinud nendega kunagi sellist sidet nagu mul oli koertega, kassidega ja oma õnnetu hiirega, kellega ka teie tuttavaks olete saanud. Ja ma ei tea miks. Võibolla ei veetnud ma nendega piisavalt palju aega ja ei näinud nende iseloomu, mis oleks neid mulle lähendanud. Kuid pigem arvan ma, et minu jaoks on linnud alati pisut hirmuäratavad tundunud. Ei saa ju lihtsalt linnu sulestikku silitada, nii nagu me paitame kasse ja koeri, kunagi ei tea, millal nad sind terava nokaga ründavad. Muidugi võib ka siga sul käe otsast hammustada (vähemalt mulle räägiti kunagi sellist lugu, kus vanaema juures külas olnud tüdruk läks lauta siga vaatama ja nälga jäetud siga tüdruku nahka pistis, nii, et ainult käsi oli alles, kui vanaema lapselast otsides seani jõudis). Mina mäletan oma lapsepõlvest, et sead olid nii armsad, nad ootasid rõõmsalt oma toitu ja röhitsesid mõnust, kui neid kõrvatagant kratsiti. Pealegi olen ma kuulnud, et sead ka ütlemata targad loomad on.
Aga sellest kõigest ei tahtnud ma rääkida. Ma ei pea ju ometi imelise loomaaia blogi! Minu mõttekäik viib mind paratamatult sinna, et reaalsuses on sigadega, olgugi nad kuitahes räpased, lärmakad ja vulgaarsed, palju lihtsam kontakti leida, kui kaugete, vaoshoitud, peenutsevate linnukestega.
Tegelikult olen ma juba mõned aastad mõelnud, et ma olen vist kena sulestikuga kaetud emis. Meeste ellusuhtumine ja mõtlemine on mulle palju omasem, kui naiste äraspidine loogika. Muidugi ma mõistan, et mul endal pole selles suhtes eriti mingisugust sõnaõigust ja kui seaks ma ennast ka ei peaks olen ma ikkagi emotsionaalne, hormonaalne öökull, kes hommikuni arvuti taga püüab enda ja kaasmõtlejate meelt lahutada. Kuid ma ei saa üle ega ümber sellest, et meestega on palju lihtsam läbisaada. Kui neile miski ei istu, siis sa tead seda kohe. Naised võivad kuude kaupa käia sinu juures, teha sinu ees head nägu aga siis tagaselja kurta, milline hirmus olevus sa ikkagi oled. No, aga, sorry, kui sa mulle seda näkku ei ütle, siis mina ju ka ei tea, mis su südant vaevab!
Näiteks just mõned päevad tagasi rääkis mu endine kolleeg, kuidas tema praegune ülemus oli teda tagaselja laimanud. See on ülemõituse inetu. Miks ei saa see naine oma asja klaarida tsiviliseeritud moel? Milleks on vaja oma pika terava nokaga teisele selline löök anda, et liigikaaslane ei suuda valu pärast hingatagi? Minu kogemuste järgi on sellisteks alatuteks manöövriteks võimelised ainult naised. Ja mida hapramad nad näivad, seda surmavam võib olla hoop.
Sellest tuleb ka arvamus, et naised on maod. Nad lähenevad varjamatult ja tasa. Ning olenevalt tüübist, kas mässivad ennast ohvri ümber ja kägistavad teda, kuni viimane eluõhk lahkub ta kehast, purustades sealjuures luid. Või siis, salvavad kiirelt ja valutult ning ootavad kuni mürk mööda vereringet ohvri südamesse või ajju jõuab ja oodatud tulemuse annab.
Kui sina, kallis lugeja, juhtud olema naine, siis vaata korraks peeglisse ja mõtle, kas olen ma pigem madu või lind? Kas rooman ma tasa ja targu kavalust ning läbinägelikkust kasutades, ohvreid otsides linnadzunglis? Või lendan kõrgelt ja eputan kirju sulestikuga sigade ees, kandes sõnumit, et vaadata küll võib aga kätte ei saa? Ja ma luban, et küsin endalt sama.
"Naised on maod!" ei valmistanud see küsimus minu õele mingit peavalu. Ma siiski nii kitsalt asjale ei läheneks. Minu meelest räägitakse naistest, kui lindudest. Oma sookaaslaste hulgas tunnen ma kanaemasid, kodukanasid, tuvikesi, paabulinde, tibisid (ilmselgelt tuleneb see sõnast tibu), rongaemasid, hanesid, harakaid ja papagoisid. Muidugi on ka mehi aegajalt lindudega võrreldud: riiukuked, käod, noored kotkad, kalkunid. Kuid pigem tundub mulle, et linnuteema on ikkagi naiste pärusmaa.
Erinevalt maalähedastest sigadest on linnud ettevaatlikud, kiired, märkamatud, kättesaamatud ja loomulikult tunduvamalt graatsilisemad. Või, noh, enamus vähemalt. Okei, okei, enamus püüab lihtsalt sellist muljet jätta. Ja kusjuures üsnagi edukalt.
Kui ma veel oma vanemate kodus elasin olid meil viirpapagoid. Nad olid võrratult kaunid ja nende eest oli üsna lihtne hoolt kanda. Aga minul ei tekkinud nendega kunagi sellist sidet nagu mul oli koertega, kassidega ja oma õnnetu hiirega, kellega ka teie tuttavaks olete saanud. Ja ma ei tea miks. Võibolla ei veetnud ma nendega piisavalt palju aega ja ei näinud nende iseloomu, mis oleks neid mulle lähendanud. Kuid pigem arvan ma, et minu jaoks on linnud alati pisut hirmuäratavad tundunud. Ei saa ju lihtsalt linnu sulestikku silitada, nii nagu me paitame kasse ja koeri, kunagi ei tea, millal nad sind terava nokaga ründavad. Muidugi võib ka siga sul käe otsast hammustada (vähemalt mulle räägiti kunagi sellist lugu, kus vanaema juures külas olnud tüdruk läks lauta siga vaatama ja nälga jäetud siga tüdruku nahka pistis, nii, et ainult käsi oli alles, kui vanaema lapselast otsides seani jõudis). Mina mäletan oma lapsepõlvest, et sead olid nii armsad, nad ootasid rõõmsalt oma toitu ja röhitsesid mõnust, kui neid kõrvatagant kratsiti. Pealegi olen ma kuulnud, et sead ka ütlemata targad loomad on.
Aga sellest kõigest ei tahtnud ma rääkida. Ma ei pea ju ometi imelise loomaaia blogi! Minu mõttekäik viib mind paratamatult sinna, et reaalsuses on sigadega, olgugi nad kuitahes räpased, lärmakad ja vulgaarsed, palju lihtsam kontakti leida, kui kaugete, vaoshoitud, peenutsevate linnukestega.
Tegelikult olen ma juba mõned aastad mõelnud, et ma olen vist kena sulestikuga kaetud emis. Meeste ellusuhtumine ja mõtlemine on mulle palju omasem, kui naiste äraspidine loogika. Muidugi ma mõistan, et mul endal pole selles suhtes eriti mingisugust sõnaõigust ja kui seaks ma ennast ka ei peaks olen ma ikkagi emotsionaalne, hormonaalne öökull, kes hommikuni arvuti taga püüab enda ja kaasmõtlejate meelt lahutada. Kuid ma ei saa üle ega ümber sellest, et meestega on palju lihtsam läbisaada. Kui neile miski ei istu, siis sa tead seda kohe. Naised võivad kuude kaupa käia sinu juures, teha sinu ees head nägu aga siis tagaselja kurta, milline hirmus olevus sa ikkagi oled. No, aga, sorry, kui sa mulle seda näkku ei ütle, siis mina ju ka ei tea, mis su südant vaevab!
Näiteks just mõned päevad tagasi rääkis mu endine kolleeg, kuidas tema praegune ülemus oli teda tagaselja laimanud. See on ülemõituse inetu. Miks ei saa see naine oma asja klaarida tsiviliseeritud moel? Milleks on vaja oma pika terava nokaga teisele selline löök anda, et liigikaaslane ei suuda valu pärast hingatagi? Minu kogemuste järgi on sellisteks alatuteks manöövriteks võimelised ainult naised. Ja mida hapramad nad näivad, seda surmavam võib olla hoop.
Sellest tuleb ka arvamus, et naised on maod. Nad lähenevad varjamatult ja tasa. Ning olenevalt tüübist, kas mässivad ennast ohvri ümber ja kägistavad teda, kuni viimane eluõhk lahkub ta kehast, purustades sealjuures luid. Või siis, salvavad kiirelt ja valutult ning ootavad kuni mürk mööda vereringet ohvri südamesse või ajju jõuab ja oodatud tulemuse annab.
Kui sina, kallis lugeja, juhtud olema naine, siis vaata korraks peeglisse ja mõtle, kas olen ma pigem madu või lind? Kas rooman ma tasa ja targu kavalust ning läbinägelikkust kasutades, ohvreid otsides linnadzunglis? Või lendan kõrgelt ja eputan kirju sulestikuga sigade ees, kandes sõnumit, et vaadata küll võib aga kätte ei saa? Ja ma luban, et küsin endalt sama.
teisipäev, 2. juuli 2013
Armastusest
Mul oli üks sõber, kes ei uskunud armastusse. Me vaidlesime temaga selle üle tundide viisi. Ma ei mõistnud, kuidas võib keegi nii küüniline olla ja väita, et see suur üllas emotsioon, millest on aastatuhandete jooksul inspiratsiooni saanud poeedid, kunstnikud, heliloojad, mille nimel on maha peetud duelle, võibolla isegi lahinguid, on lihtsalt keskkooli 10nda klassi keemia. Kas siis tõesti kõik need inimesed on eksinud nii rängalt?
Ma püüdsin välja mõelda põhjendusi, miks ta nii tunneb. Äkki koheldi teda lapsena karmilt? Võibolla on ta tüdruksõber tema sõbraga minema jooksnud? Ehk ütles ta elukaaslane, et pole veel laste saamiseks valmis ja siis pool aastat hiljem jäi sedapsi hoopis kellestki teisest? Selle konkreetse inimese puhul oli kõik eeltoodu ka tõsi. Aga kas kõik see ja ehk veel miljon muud põhjust oleks piisav selleks, et kedagi nii küüniliseks muuta?
Isiklikult mina usun armastusse. Usun sellesse, et kedagi teist on võimalik armastada rohkem, kui iseennast. On võimalik panna kellegi teise huvid ja heaolu enda omadest ettepoole. On võimalik nii ära armuda, et unustatakse süüa, juua, unustatakse oma nimi. Ehk olen ma lihtsalt lootusetu romantik ja helesiniste prillidega naiivitar.
Armastusse uskumine on alati olnud minu teadlik valik. Ma ei saa öelda, et oleksin 100% oma elust tundnud end armastatuna või isegi armastusväärsena. Aga ma usun, et suuremal või väiksemal määral on kõik minu otsused ja teod olnud ajendatud sellest salapärasest miskist.
Loomulikult peab mõistma, et armastust esineb ka mitmel erineval moel. On armastus, mis on lähisugulaste vahel, see on loomulik ja me tihti ei adu, et armastame oma emasid, õdesid, poegasid. On armastust, mis esineb sõprade vahel, olenemata nende soost, vanusest, kehakaalust. On põhimõtteline armastus, ma armastan, sest ma otsustan nii, mitte, et ma tingimata tunneksin nii. Noh näiteks ma otsustan, et käitun oma naabriga, kes kuulab kella neljani hommikul eurotrashi ja ei viitsi kordagi talve jooksul lund lükata, meeldivalt.
Ja siis muidugi see - kaunis, igikestev, hingetuks võttev, mõistust rööviv, vapustav, imeline, kõikvõimas ja mida kõike veel - romantiline armastus. See muudab naised topakateks ja mehed narrideks. Seda söödetakse meile rinnapiimaga sisse ja me ei loobu sellest ka mitte täiskasvanu eas. See on, mis viib meid edasi, mis paneb meid pingutama, ennast muutma, loobuma pahedest. Ja kui me jääme sellest ilma, oleme käpuli maas, võimetud nägema päikest, mis kõrvetab meie naha luudelt, võimetud naeratama, kui meile naeratatakse, võimetud tundma toidu maitset. Me ei suuda enam edasi elada, kui meile osaks saanud armastus on läbi saanud. Mõtleme, et mida me ometi valesti tegime, kas oleks võimalik seda taastada?
Minu jaoks oli lahutus tunduvalt raskem psühholoogiline kriis, kui minu isa surm. Surmaga on lihtne. Me saame sellest kuidagimoodi aru, seda inimest lihtsalt pole ja ongi kõik. Aga kuidas sa edasi elad, kui inimene, keda sa armastasid rohkem, kui enda elu, elab su kõrval tänaval aga lihtsalt on otsustanud, et tema armastust sina rohkem ei vääri?
Aga nüüd tuleb keegi ja ütleb mulle, et see kõik oli vaid hormoonid, feromoonid, testosteroon, adrenaliin ja sada muud keemilist ühendit. Öelge teie mulle, kas armastus on maailmast otsa saanud?
Ma püüdsin välja mõelda põhjendusi, miks ta nii tunneb. Äkki koheldi teda lapsena karmilt? Võibolla on ta tüdruksõber tema sõbraga minema jooksnud? Ehk ütles ta elukaaslane, et pole veel laste saamiseks valmis ja siis pool aastat hiljem jäi sedapsi hoopis kellestki teisest? Selle konkreetse inimese puhul oli kõik eeltoodu ka tõsi. Aga kas kõik see ja ehk veel miljon muud põhjust oleks piisav selleks, et kedagi nii küüniliseks muuta?
Isiklikult mina usun armastusse. Usun sellesse, et kedagi teist on võimalik armastada rohkem, kui iseennast. On võimalik panna kellegi teise huvid ja heaolu enda omadest ettepoole. On võimalik nii ära armuda, et unustatakse süüa, juua, unustatakse oma nimi. Ehk olen ma lihtsalt lootusetu romantik ja helesiniste prillidega naiivitar.
Armastusse uskumine on alati olnud minu teadlik valik. Ma ei saa öelda, et oleksin 100% oma elust tundnud end armastatuna või isegi armastusväärsena. Aga ma usun, et suuremal või väiksemal määral on kõik minu otsused ja teod olnud ajendatud sellest salapärasest miskist.
Loomulikult peab mõistma, et armastust esineb ka mitmel erineval moel. On armastus, mis on lähisugulaste vahel, see on loomulik ja me tihti ei adu, et armastame oma emasid, õdesid, poegasid. On armastust, mis esineb sõprade vahel, olenemata nende soost, vanusest, kehakaalust. On põhimõtteline armastus, ma armastan, sest ma otsustan nii, mitte, et ma tingimata tunneksin nii. Noh näiteks ma otsustan, et käitun oma naabriga, kes kuulab kella neljani hommikul eurotrashi ja ei viitsi kordagi talve jooksul lund lükata, meeldivalt.
Ja siis muidugi see - kaunis, igikestev, hingetuks võttev, mõistust rööviv, vapustav, imeline, kõikvõimas ja mida kõike veel - romantiline armastus. See muudab naised topakateks ja mehed narrideks. Seda söödetakse meile rinnapiimaga sisse ja me ei loobu sellest ka mitte täiskasvanu eas. See on, mis viib meid edasi, mis paneb meid pingutama, ennast muutma, loobuma pahedest. Ja kui me jääme sellest ilma, oleme käpuli maas, võimetud nägema päikest, mis kõrvetab meie naha luudelt, võimetud naeratama, kui meile naeratatakse, võimetud tundma toidu maitset. Me ei suuda enam edasi elada, kui meile osaks saanud armastus on läbi saanud. Mõtleme, et mida me ometi valesti tegime, kas oleks võimalik seda taastada?
Minu jaoks oli lahutus tunduvalt raskem psühholoogiline kriis, kui minu isa surm. Surmaga on lihtne. Me saame sellest kuidagimoodi aru, seda inimest lihtsalt pole ja ongi kõik. Aga kuidas sa edasi elad, kui inimene, keda sa armastasid rohkem, kui enda elu, elab su kõrval tänaval aga lihtsalt on otsustanud, et tema armastust sina rohkem ei vääri?
Aga nüüd tuleb keegi ja ütleb mulle, et see kõik oli vaid hormoonid, feromoonid, testosteroon, adrenaliin ja sada muud keemilist ühendit. Öelge teie mulle, kas armastus on maailmast otsa saanud?
kolmapäev, 26. juuni 2013
Kingadest
Ma ei tea millal see täpselt juhtus ja kuidas ning miks aga tänaseks päevaks olen ma anonüümne kingahoolik. Ma käin butiikides, kapuuts silmadeni kistud, et mind ometi ära ei tuntaks ja õgin silmadega kingi, saapaid, platvorme, baleriinasid, sandaale, stiletosid. Ainult tossud ja tennised jätavad mind külmaks. Asi on nii hulluks kätte läinud, et ma mitte ainult poodides ei käi kingi nillimas vaid ei suuda kaunitelt jalavarjudelt ka tänaval pilku pöörata.
Et tegemist on haigusega, sai selgeks siis, kui ma ühel hetkel avastasin, et mul on kolm täpselt samasugust kingapaari. Tõsi, mitte küll täpselt samasugust, värv ja kontsa kõrgus olid erinevad aga sisuliselt oli tegemist täpselt sama mudeliga. Istusin siis põrandal, ümbritsetud oma lapsukestest ja küsisin oma päris lastelt, et kas ma ostan liiga palju kingi. Nad mõtlesid hetke, kehitasid õlgu ja laususid, et võibolla on iga nädal kingi osta tõepoolest liiast aga korra kuus on okei.
Ka olen ma leidnud kingakarpidest selliseid isendeid, mille olemasolu olin täiesti unustanud. Aga ostmishetkel olin ma kindlasti veendunud, et just neid kingi on mulle ilmtingimata vaja ja et kannan neid kuni tallad läbi kumavad. Nüüd istuvad nad koos teiste saatusekaaslastega kapis ja ootavad päeva, mil ma mõtlen, et oota, aga millised kingad mul veel selles karbis on? Kusjuures olen leidnud, et mõnes karbis pole mitte üks paar vaid lausa kaks või kolm paari kingi. Samas olen ma leidnud ka üksikuid kingi. Ja ma ei viska neid ära. Huvitav, kas ma hoian neid päevaks, kui mul üks jalg amputeeritakse?
Ma olen mõelnud, et peaksin selle probleemiga tõsiselt tegelema hakkama. Äkki on võimalik pangast tellida teenus, et kingapoodides kaardiga makstes ilmub kaarditerminalile kiri "tagasilükatud". Samas ei välistaks see võimalust kingade eest sulas arveldada. Siis turgatas mulle, et kasiino sõltlasi ei lasta mängupõrgutesse, sest nende nägu on turvameestele tuttav. Äkki on midagi sellist võimalik korraldada ka minusuguste nõrkad inimeste jaoks. Et ABC kinga kaupluse uksel seisab kuri turvamees ja ütleb, et "tead neiu, kõnni parem heaga minema". Aga siis hakkaksin ma kindlasti netist papusid tellima. Oh häda! Nagu ütleb inglise vanasõna : kui ehitada kahe meetrine müür, et kaitsta varaste ees oma vara, siis varas ehitab kolme meetrise redeli (või noh, midagi selles stiilis).
Me kõik võitleme nõrkustega. Mõnele on see uus kreemipurk, teisele käekotid, kolmandale šokolaad jne. Tavaliselt pole tegemist asjadega, mis segaks igapäeva toimetusi ja me pigem teeme oma sõltuvuste üle nalja. Kurvaks läheb asi siis, kui see väljub kontrolli alt. Me satume võlgadesse, ei suuda millegile muule keskenduda. Kannatame ise ja kannatavad lähedased meie ümber. Siis meie, need, kelle hobi on veel kontrolli all, vangutame pead ja tõdeme, et see on haiglaslik, adumata, et oleme ise ehk vaid ühe kingapaari kaugusel samast saatusest.
Mulle tundub, et iga selline sõltuvus on mingi puudujäägi korvamine. Kui meid ei hinnata, sööme šokolaadi. Kui meid ei väärtustata, otsime uusi suhteid. Kui meid ei armastata, pöördume veinipudeli poole. Kui meil on liiga palju vaba aega, ostame uue paari kingi. Ainus asi mis mind selle teooria juures tasakaalust välja viib on fakt, et ma olen kuulnud, et on olemas inimesi, kes koguvad prügi. Millist tühimikku nemad sellega täita püüavad?
Et tegemist on haigusega, sai selgeks siis, kui ma ühel hetkel avastasin, et mul on kolm täpselt samasugust kingapaari. Tõsi, mitte küll täpselt samasugust, värv ja kontsa kõrgus olid erinevad aga sisuliselt oli tegemist täpselt sama mudeliga. Istusin siis põrandal, ümbritsetud oma lapsukestest ja küsisin oma päris lastelt, et kas ma ostan liiga palju kingi. Nad mõtlesid hetke, kehitasid õlgu ja laususid, et võibolla on iga nädal kingi osta tõepoolest liiast aga korra kuus on okei.
Ka olen ma leidnud kingakarpidest selliseid isendeid, mille olemasolu olin täiesti unustanud. Aga ostmishetkel olin ma kindlasti veendunud, et just neid kingi on mulle ilmtingimata vaja ja et kannan neid kuni tallad läbi kumavad. Nüüd istuvad nad koos teiste saatusekaaslastega kapis ja ootavad päeva, mil ma mõtlen, et oota, aga millised kingad mul veel selles karbis on? Kusjuures olen leidnud, et mõnes karbis pole mitte üks paar vaid lausa kaks või kolm paari kingi. Samas olen ma leidnud ka üksikuid kingi. Ja ma ei viska neid ära. Huvitav, kas ma hoian neid päevaks, kui mul üks jalg amputeeritakse?
Ma olen mõelnud, et peaksin selle probleemiga tõsiselt tegelema hakkama. Äkki on võimalik pangast tellida teenus, et kingapoodides kaardiga makstes ilmub kaarditerminalile kiri "tagasilükatud". Samas ei välistaks see võimalust kingade eest sulas arveldada. Siis turgatas mulle, et kasiino sõltlasi ei lasta mängupõrgutesse, sest nende nägu on turvameestele tuttav. Äkki on midagi sellist võimalik korraldada ka minusuguste nõrkad inimeste jaoks. Et ABC kinga kaupluse uksel seisab kuri turvamees ja ütleb, et "tead neiu, kõnni parem heaga minema". Aga siis hakkaksin ma kindlasti netist papusid tellima. Oh häda! Nagu ütleb inglise vanasõna : kui ehitada kahe meetrine müür, et kaitsta varaste ees oma vara, siis varas ehitab kolme meetrise redeli (või noh, midagi selles stiilis).
Me kõik võitleme nõrkustega. Mõnele on see uus kreemipurk, teisele käekotid, kolmandale šokolaad jne. Tavaliselt pole tegemist asjadega, mis segaks igapäeva toimetusi ja me pigem teeme oma sõltuvuste üle nalja. Kurvaks läheb asi siis, kui see väljub kontrolli alt. Me satume võlgadesse, ei suuda millegile muule keskenduda. Kannatame ise ja kannatavad lähedased meie ümber. Siis meie, need, kelle hobi on veel kontrolli all, vangutame pead ja tõdeme, et see on haiglaslik, adumata, et oleme ise ehk vaid ühe kingapaari kaugusel samast saatusest.
Mulle tundub, et iga selline sõltuvus on mingi puudujäägi korvamine. Kui meid ei hinnata, sööme šokolaadi. Kui meid ei väärtustata, otsime uusi suhteid. Kui meid ei armastata, pöördume veinipudeli poole. Kui meil on liiga palju vaba aega, ostame uue paari kingi. Ainus asi mis mind selle teooria juures tasakaalust välja viib on fakt, et ma olen kuulnud, et on olemas inimesi, kes koguvad prügi. Millist tühimikku nemad sellega täita püüavad?
laupäev, 22. juuni 2013
Seksist
Ei, ma ei kavatse täna kirjutada sellest, millised poosid on pisslapse eostamiseks parimad või kuidas võrgutada oma meest. Need teemad võtan luubi alla mõnes tuleviku postituses. Täna tahtsin ma kirjutada hoopis sellest, kuidas ma käisin oma vanimale pojale Silvia Rannamaa "Kadrit" raamatukogus laenutamas.
Pojale sain raamatu kenasti kätte aga kuna ma nagunii juba raamatukogus olin siis pidin ma ka endale ilmtingimata midagi laenutama. Algul vaatasin niisama ringi, kui äkki meenus mulle, et olin hiljuti Buduaarist lugenud mingisugust artiklit, milles viidati ka ühele raamatule. Raamatu pealkirjas ma veendunud polnud aga ma mäletasin, et juttu oli kutsikatest ja veinist. Tol hetkel ei mäletanud ma isegi autori nime.
Konsulteerisin seega raamatukoguhoidjaga ja ütlesin talle raamatu kohta niipalju kui ma mäletasin. Algul otsis ta koos minuga riiulite vahel, kuid peagi suundus ta arvuti taha ja sisestas märksônad. Mina jäin riiulite vahele edasi otsima. Seetõttu hüüdis ta mulle üle terve raamatukogu: "Kas "Seks, vein ja kutsikad?" See oli üks hirmus, hirmus hetk minu elus. Ma vannun,et mu süda jättis löögi vahele. Mis mõttes ta hüüab üle terve raamatukogu? Mulle on isegi sosistamise peale viltu vaadatud. Ja mitte ainult, et ta karjus, veel milliseid roppusi! Minu esimene emotsioon oli talle peale lennata ja sisistada, et millega, te oma arust tegelete? Siin käivad ju ometi lapsed Vinni Puhhi lugemas, andke endale ometi aru, millest te siin kõnelete!
Aga selle sekundimurdosa jooksul, mis mul kulus temani jõudmiseks jõudsin ma ka rahuneda ja endale teadvustada, et kuigi mind mingil arusaamatul põhjusel see olukord endast välja viis, siis tegelikult on tegemist täiesti loomuliku asjaga. Tema oli silma järgi otsustades üle viiekümnene naisterahvas, kellel kodus ilmselt lapsed ja lapselapsed. Järelikult ikkagi tegelenud selle asjaga vähemalt korra või paar oma elus. Mul endal on neli last ja kui mälu mind ei peta, siis tegemist on üsnagi meeldiva ajaviitega. Miks see süütu sõna mind siis niivõrd endast välja viis?
Kuna selles konkreetses raamatukogus Villu Perverti raamatut ei leidunud, suunati mind sujuvalt lähedal asuvasse järgmisesse raamatukokku. Terve tee sinna oli mul aega analüüsida seda mis äsja oli toimunud. Need, kes mind hästi tunnevad ja isegi need, kes nii hästi ei tunne, teavad, et mul pole iialgi mingit probleemi olnud seksist rääkida. Mitte nii kauges minevikus tüütasin kõiki inimesi enda ümber oma lõputute ja detailirohkete lugudega, poosidest, kohtadest, mänguasjadest. Mis siis muutunud on? Kas ma olen hakanud tädistuma?
Ja korraga meenus mulle hetk, kui olin suure uhkusega ja võib ka lisada, et suurest rumalusest tutvustanud oma emale Kamasutra õpikut. Ta heitis kohkunult pilgu mõnele pildile ja pani raamatu käest sellise pilguga nagu oleksin talle just värsket Maajat näidanud.Tol korral imestasin ema reaktsiooni üle ja olin hämmingus. Mõtlesin, et kas tõesti 21sajandi Eestis tuntakse valehäbi nii loomuliku asja pärast? See on umbes nagu punastada iga kord, kui pasta keetmisest juttu tuleb. Tänaseks päevaks olen aga ühinenud sama klubiga, kuhu tema kuulub. Klubi, kus seksist rääkimine on tabu ja sellega tegelemine kriminaalkorras karistatav.
Pojale sain raamatu kenasti kätte aga kuna ma nagunii juba raamatukogus olin siis pidin ma ka endale ilmtingimata midagi laenutama. Algul vaatasin niisama ringi, kui äkki meenus mulle, et olin hiljuti Buduaarist lugenud mingisugust artiklit, milles viidati ka ühele raamatule. Raamatu pealkirjas ma veendunud polnud aga ma mäletasin, et juttu oli kutsikatest ja veinist. Tol hetkel ei mäletanud ma isegi autori nime.
Konsulteerisin seega raamatukoguhoidjaga ja ütlesin talle raamatu kohta niipalju kui ma mäletasin. Algul otsis ta koos minuga riiulite vahel, kuid peagi suundus ta arvuti taha ja sisestas märksônad. Mina jäin riiulite vahele edasi otsima. Seetõttu hüüdis ta mulle üle terve raamatukogu: "Kas "Seks, vein ja kutsikad?" See oli üks hirmus, hirmus hetk minu elus. Ma vannun,et mu süda jättis löögi vahele. Mis mõttes ta hüüab üle terve raamatukogu? Mulle on isegi sosistamise peale viltu vaadatud. Ja mitte ainult, et ta karjus, veel milliseid roppusi! Minu esimene emotsioon oli talle peale lennata ja sisistada, et millega, te oma arust tegelete? Siin käivad ju ometi lapsed Vinni Puhhi lugemas, andke endale ometi aru, millest te siin kõnelete!
Aga selle sekundimurdosa jooksul, mis mul kulus temani jõudmiseks jõudsin ma ka rahuneda ja endale teadvustada, et kuigi mind mingil arusaamatul põhjusel see olukord endast välja viis, siis tegelikult on tegemist täiesti loomuliku asjaga. Tema oli silma järgi otsustades üle viiekümnene naisterahvas, kellel kodus ilmselt lapsed ja lapselapsed. Järelikult ikkagi tegelenud selle asjaga vähemalt korra või paar oma elus. Mul endal on neli last ja kui mälu mind ei peta, siis tegemist on üsnagi meeldiva ajaviitega. Miks see süütu sõna mind siis niivõrd endast välja viis?
Kuna selles konkreetses raamatukogus Villu Perverti raamatut ei leidunud, suunati mind sujuvalt lähedal asuvasse järgmisesse raamatukokku. Terve tee sinna oli mul aega analüüsida seda mis äsja oli toimunud. Need, kes mind hästi tunnevad ja isegi need, kes nii hästi ei tunne, teavad, et mul pole iialgi mingit probleemi olnud seksist rääkida. Mitte nii kauges minevikus tüütasin kõiki inimesi enda ümber oma lõputute ja detailirohkete lugudega, poosidest, kohtadest, mänguasjadest. Mis siis muutunud on? Kas ma olen hakanud tädistuma?
Ja korraga meenus mulle hetk, kui olin suure uhkusega ja võib ka lisada, et suurest rumalusest tutvustanud oma emale Kamasutra õpikut. Ta heitis kohkunult pilgu mõnele pildile ja pani raamatu käest sellise pilguga nagu oleksin talle just värsket Maajat näidanud.Tol korral imestasin ema reaktsiooni üle ja olin hämmingus. Mõtlesin, et kas tõesti 21sajandi Eestis tuntakse valehäbi nii loomuliku asja pärast? See on umbes nagu punastada iga kord, kui pasta keetmisest juttu tuleb. Tänaseks päevaks olen aga ühinenud sama klubiga, kuhu tema kuulub. Klubi, kus seksist rääkimine on tabu ja sellega tegelemine kriminaalkorras karistatav.
kolmapäev, 19. juuni 2013
Asjadest
Mulle meeldib kolimine. See paneb asjad tähtsusjärjekorda. Ühest kohast teise minnes on loomulik, et kõike kaasa ei hakka tassima. Me peame valima, et mida võtta ning mida jätta. Kuna olen lähitulevikus elukohta vahetamas, siis olen viimaste nädalate jooksul oma praeguses elukohas kriitilise pilguga ringi hakanud liikuma. Ma uurin iga objekti, küsides endalt, et kas mul ikka uues kohas selle jaoks ruumi on ja kui vajalik see antud ese ikkagi on.
Paljudel asjadel meie ümber pole ju tegelikult praktilist väärtust. On asjad, mida me kasutame, asjad, mis on ilusad ja asjad, millel on emotsionaalne väärtus. Mõni asi võib ühendada endas kõiki kolme omadust, näiteks see kuumaalus, mille mulle endised töökaaslased kinkisid, see on praktiline (ma ju teoreetiliselt saan seda kasutada, iseasi, kas ma ka teen seda), see on päris kindlasti kaunis ja lisaks meenutab see mulle alati meeldivaid aegu, mis sai veedetud toidupoe kassapidajana. Aga see on pigem erandlik näide.
Minu kapid ja riiulid on enamasti täis igasugust jama. On näiteks klaase. On veeklaase, valge veini klaase, punase veini klaase, kokteiliklaase, viskiklaase, konjakiklaase, šampuseklaase, pitse, õlleklaase ja likööriklaase. Reaalselt kasutan ma ainult vee- ja veiniklaase. No muidugi on tore, kui koguneb seltskond tuttavaid, kes kõik erineva joogiga enda janu kustutavad ja mul kui täiuslikul võõrustajal on igale joogile spets klaas, milles antud joogi omadused parimal võimalikul viisil avalduvad. Aga mul ei käi tegelikult nii palju külalisi, et sellel ka mõte oleks. Seega langes otsus, uude kohta võtan ma kaasa ainult veini- ja veeklaasid ning pitsid. Ülejäänud lähevad soovijate vahel jagamiseks või Osta.ee-sse.
Ka teiste esemetega olen umbes sama julmalt ümber käinud. Näiteks otsustasin, et kuigi oleks hirmus nunnu alles hoida kõik minu laste ponnistused tulevasteks Piccassodeks ja Dalideks saada, siis on hirmus tüütu kõike seda paberimajandust mööda Tallinna mägesid edasi-tagasi vedada. Ja tänapäeval on võimalik seda kõike säilitada ka elektrooniliselt, seega on kõik rahul - talgulised, emasüda ja mudilased.
Aga on asju, millest on justkui võimatu lahti lasta. Ja nii tiringi ma neid muudkui kaasa. Lisaks on asjadel komme ennast meie ellu nihverdada. Algus igas uues kohas on nii puhas, värske ja saastavaba. Mõne kuu pärast eluruumides ringi vaadates on seal aga igasugu pahna ja meil pole õrna aimugi, kuidas see kõik on tee meie ellu leidnud. Äkki on see gravitatsioon?
Paljudel asjadel meie ümber pole ju tegelikult praktilist väärtust. On asjad, mida me kasutame, asjad, mis on ilusad ja asjad, millel on emotsionaalne väärtus. Mõni asi võib ühendada endas kõiki kolme omadust, näiteks see kuumaalus, mille mulle endised töökaaslased kinkisid, see on praktiline (ma ju teoreetiliselt saan seda kasutada, iseasi, kas ma ka teen seda), see on päris kindlasti kaunis ja lisaks meenutab see mulle alati meeldivaid aegu, mis sai veedetud toidupoe kassapidajana. Aga see on pigem erandlik näide.
Minu kapid ja riiulid on enamasti täis igasugust jama. On näiteks klaase. On veeklaase, valge veini klaase, punase veini klaase, kokteiliklaase, viskiklaase, konjakiklaase, šampuseklaase, pitse, õlleklaase ja likööriklaase. Reaalselt kasutan ma ainult vee- ja veiniklaase. No muidugi on tore, kui koguneb seltskond tuttavaid, kes kõik erineva joogiga enda janu kustutavad ja mul kui täiuslikul võõrustajal on igale joogile spets klaas, milles antud joogi omadused parimal võimalikul viisil avalduvad. Aga mul ei käi tegelikult nii palju külalisi, et sellel ka mõte oleks. Seega langes otsus, uude kohta võtan ma kaasa ainult veini- ja veeklaasid ning pitsid. Ülejäänud lähevad soovijate vahel jagamiseks või Osta.ee-sse.
Ka teiste esemetega olen umbes sama julmalt ümber käinud. Näiteks otsustasin, et kuigi oleks hirmus nunnu alles hoida kõik minu laste ponnistused tulevasteks Piccassodeks ja Dalideks saada, siis on hirmus tüütu kõike seda paberimajandust mööda Tallinna mägesid edasi-tagasi vedada. Ja tänapäeval on võimalik seda kõike säilitada ka elektrooniliselt, seega on kõik rahul - talgulised, emasüda ja mudilased.
Aga on asju, millest on justkui võimatu lahti lasta. Ja nii tiringi ma neid muudkui kaasa. Lisaks on asjadel komme ennast meie ellu nihverdada. Algus igas uues kohas on nii puhas, värske ja saastavaba. Mõne kuu pärast eluruumides ringi vaadates on seal aga igasugu pahna ja meil pole õrna aimugi, kuidas see kõik on tee meie ellu leidnud. Äkki on see gravitatsioon?
pühapäev, 16. juuni 2013
Sigadest ja meestest
Teate ju küll seda, kuidas naistele meeldib öelda, et kõik mehed on sead. Seda eriti pärast seda, kui üks neist sigadest on ühele sookaaslasele emotsionaalset valu põhjustanud ja pärast mõne veinipudeli lahti korgitsemist kiputakse kogu meessugu selle ilusa nimetusega sildistama. Isiklikult mina olen alati selle vastu võidelnud ja püüdnud mehi kurjade naiste eest kaitsta. Samas olen ka mina ühel või teisel viisil pidanud oma veendumust (et mehed ikkagi pole nii hirmasad olevused) ümber hindama.
Selle tagajärjel tekkis mul teoreem. Kuna ma ikkagi keeldun kõiki mehi ühte patta viskamast (noh, mõelge nüüd ise, naised, kui mõnus oleks teil pidevalt meeste suust kuulda, et kõik naised on bitchid?) aga mingi ühine nimetaja seob neid siiski, siis mina jõudsin järeldusele, et laias laastus on olemas kolme liiki isaseid.
Esimene liik ongi sead. Nad on algusest peale sead. Kuna meile on lapsepõlvest peale sisse söödetud Disney multikaid, kus sellisest koletisest saab, tänu kaunitari lahkele ja armastavale kohtlemisele, ihaldatud prints, siis meie usume, et tänu oma armastusele selle sea vastu suudame ravida tema sõltuvusi nii alkoholist, hasartmängudest kuni liiderlikkuseni välja. Ja kui me siiski ei suuda, siis ütlemegi, et oli alles siga. Aga ta oli seda ju kogu aeg! Miks me siis üllatume?
Teine sort on juba pisut arenenum. Need on nimelt need mehed, kes tahavad kangesti meeldida naistele ja selle kaudu saavutada teiste liigikaaslaste lugupidamise. Nemad on alguses väga meeldivad ja kenad. Nad toovad meile (naistele siis) lilli, viivad romantilistele jalutuskäikudele, on valmis meie iga soovi täitma. Kuni teatud piirini. Piir on neil kõigil erinev. Mõnele on see abiellumine, teistele isaks saamine, kolmandatele ajaline limiit. Olen kuulnud, et üsna paljudele sedasorti sigadele on piiriks võimaliku parema leidmine. Lühidalt öeldes, need mehed võtavad ennast kokku ja on meeldivad isendid, kuni mingi hetkeni. Siis viskavad nad oma lambanaha nurka ja vastu ilutseb paks, hõreda karvkattega roosa siga.
Ja on ka kolmas tase. Nemad ongi tegelikult kenad inimesed. Härrasmehed, lugupeetud ühiskonna liikmed, truud elukaaslased, kuldsete käte ja südamega mehed, meie rahva au ja uhkus. Siiski vahel harva, kas tüdimuse, meeleheite, stressi või millegi muu tagajärjel, käituvad nemadki nagu sead. Aga see läheb alati mööda ja reeglina nad ka heastavad oma ajutise meeltesegaduse.
Aga sigadest veel nii palju, et sigu on ju ka erinevaid. On armsad põrssad, on Puhhi truu kaaslane Notsu, suured tigedad metssead. Kummalisel kombel, siiski, kui jutt läheb mees-sigadele, joonistub meie silme ette iseenda roojas magav, lärmakalt matsutav, röhitsev orikas.
Selle tagajärjel tekkis mul teoreem. Kuna ma ikkagi keeldun kõiki mehi ühte patta viskamast (noh, mõelge nüüd ise, naised, kui mõnus oleks teil pidevalt meeste suust kuulda, et kõik naised on bitchid?) aga mingi ühine nimetaja seob neid siiski, siis mina jõudsin järeldusele, et laias laastus on olemas kolme liiki isaseid.
Esimene liik ongi sead. Nad on algusest peale sead. Kuna meile on lapsepõlvest peale sisse söödetud Disney multikaid, kus sellisest koletisest saab, tänu kaunitari lahkele ja armastavale kohtlemisele, ihaldatud prints, siis meie usume, et tänu oma armastusele selle sea vastu suudame ravida tema sõltuvusi nii alkoholist, hasartmängudest kuni liiderlikkuseni välja. Ja kui me siiski ei suuda, siis ütlemegi, et oli alles siga. Aga ta oli seda ju kogu aeg! Miks me siis üllatume?
Teine sort on juba pisut arenenum. Need on nimelt need mehed, kes tahavad kangesti meeldida naistele ja selle kaudu saavutada teiste liigikaaslaste lugupidamise. Nemad on alguses väga meeldivad ja kenad. Nad toovad meile (naistele siis) lilli, viivad romantilistele jalutuskäikudele, on valmis meie iga soovi täitma. Kuni teatud piirini. Piir on neil kõigil erinev. Mõnele on see abiellumine, teistele isaks saamine, kolmandatele ajaline limiit. Olen kuulnud, et üsna paljudele sedasorti sigadele on piiriks võimaliku parema leidmine. Lühidalt öeldes, need mehed võtavad ennast kokku ja on meeldivad isendid, kuni mingi hetkeni. Siis viskavad nad oma lambanaha nurka ja vastu ilutseb paks, hõreda karvkattega roosa siga.
Ja on ka kolmas tase. Nemad ongi tegelikult kenad inimesed. Härrasmehed, lugupeetud ühiskonna liikmed, truud elukaaslased, kuldsete käte ja südamega mehed, meie rahva au ja uhkus. Siiski vahel harva, kas tüdimuse, meeleheite, stressi või millegi muu tagajärjel, käituvad nemadki nagu sead. Aga see läheb alati mööda ja reeglina nad ka heastavad oma ajutise meeltesegaduse.
Aga sigadest veel nii palju, et sigu on ju ka erinevaid. On armsad põrssad, on Puhhi truu kaaslane Notsu, suured tigedad metssead. Kummalisel kombel, siiski, kui jutt läheb mees-sigadele, joonistub meie silme ette iseenda roojas magav, lärmakalt matsutav, röhitsev orikas.
reede, 14. juuni 2013
Hiirtest ja inimestest
See oli millalgi veebruarikuu teisel poolel, kui ma hakkasin oma magamistoa seina seest kuulma helisid. See oli krabin. Algul oli see üsna vaikne ja juhuslik. Mõtlesin, et ülal naabril on uus koer ja ehk too kraabib põrandat. Üsna pea sai aga selgeks, et krabina autor on koerast tunduvalt väiksem tegelane. Jah, meie majja oli ilmunud hiir.
Sõbrad-tuttavad hakkasid kõik üksteise võidu nõuandeid jagama, kuidas närilisest vabaneda. Aga mind tema kohalolek ei häirinud. Ma isegi ütleks, et meil tekkis temaga kodulooma perenaise suhe. Esimene kord, kui me temaga näost näkku kohtusime oli väga armas. Istusin parajasti oma toas arvutilaua taga ja vaatasin "Meeleheitel koduperenaisi", kui tema otsustas toas pisut ringi vaadata. Nii ta sealt ilmus oma pika koonu ja tillukeste süsimustade silmadega ning vaatas alt üles minu poole. Selle hetke jooksul oli kõik selge - kumbki meist ei soovi teisele halba.
Nii me siis sõbralikult elasime. Tema ajas oma asja ja mulle täitsa meeldis tema olemasolu.
Huvitaval kombel, minu sõbranna, seda vaimustust ei jaganud. Nende esmakohtumine lõppes sellega, et tütarlaps seisis jalgupidi söögilaual ja karjus hüsteeriliselt "tapa ta ära!". Pärast seda ebameeldivat intsidenti ma oma kodulooma enam ei näinud. Isiklikult mina usun, et ta suri südamevalusse aga võimalik, et naabrikoer ta lihtsalt nahka pistis.
See lugu pani mind mõtlema sellele, et miks me üldse kardame väikseid loomi. Kui hakata ratsionaalselt arutama, siis kui ühel neist (sõbrannal või hiirel) oleks olnud põhjust teist karta, oleks see 10 sentimeetrine karvakera, mitte 50 kilone blond kondikubu. Aga ometi me kardame.
Olen kõigi oma lastega üle elanud perioodi, kus poiss nutab paanikas ja keeldub uinumast, kuna magamistoa laes on nööpnõelapea suurune äädikakärbes. Praegu kardab mu nelja-aastane üksi vetsus käia, kuna oli seal paar nädalat tagasi ämblikuvõrku näinud. Järelikult elab seal läheduses hiiglaslik, väikseid poisse õgiv must lesk.
Teisalt võib selline ebamõistlik hirm kõrvaltvaatajale kohutavalt naljakas olla. Meenub kunagine lugu, kuidas mu tollane abikaasa püüdis suure hirmuga jalga tõmmatud kummikust vabaneda, kuna ta oli ennast veennud, et selles on hiir. Ise üleni higine, vehkis ta meeleheitlikult jalaga. Pärast mõnekümne sekundilist tõmblemist lendas kummik lõpuks toa teise nurka. Ise hirmust lõuga väristades palus ta mul jalvari õue viia, et ma seal kiskja kummikust välja kallutaksin. Juba see, et 185cm ja pea 90 kilo kaaluv mehemürakas sellise vaatemängu korraldas, oli naljakas. Kujutage siis ette, kui naljakas oli see, kui selgus, et see mida tema pidas haiguseid levitavaks kihvadega parasiidiks, oli hoopis mõne millimeetrilise läbimõõduga kivike.
Sõbrad-tuttavad hakkasid kõik üksteise võidu nõuandeid jagama, kuidas närilisest vabaneda. Aga mind tema kohalolek ei häirinud. Ma isegi ütleks, et meil tekkis temaga kodulooma perenaise suhe. Esimene kord, kui me temaga näost näkku kohtusime oli väga armas. Istusin parajasti oma toas arvutilaua taga ja vaatasin "Meeleheitel koduperenaisi", kui tema otsustas toas pisut ringi vaadata. Nii ta sealt ilmus oma pika koonu ja tillukeste süsimustade silmadega ning vaatas alt üles minu poole. Selle hetke jooksul oli kõik selge - kumbki meist ei soovi teisele halba.
Nii me siis sõbralikult elasime. Tema ajas oma asja ja mulle täitsa meeldis tema olemasolu.
Huvitaval kombel, minu sõbranna, seda vaimustust ei jaganud. Nende esmakohtumine lõppes sellega, et tütarlaps seisis jalgupidi söögilaual ja karjus hüsteeriliselt "tapa ta ära!". Pärast seda ebameeldivat intsidenti ma oma kodulooma enam ei näinud. Isiklikult mina usun, et ta suri südamevalusse aga võimalik, et naabrikoer ta lihtsalt nahka pistis.
See lugu pani mind mõtlema sellele, et miks me üldse kardame väikseid loomi. Kui hakata ratsionaalselt arutama, siis kui ühel neist (sõbrannal või hiirel) oleks olnud põhjust teist karta, oleks see 10 sentimeetrine karvakera, mitte 50 kilone blond kondikubu. Aga ometi me kardame.
Olen kõigi oma lastega üle elanud perioodi, kus poiss nutab paanikas ja keeldub uinumast, kuna magamistoa laes on nööpnõelapea suurune äädikakärbes. Praegu kardab mu nelja-aastane üksi vetsus käia, kuna oli seal paar nädalat tagasi ämblikuvõrku näinud. Järelikult elab seal läheduses hiiglaslik, väikseid poisse õgiv must lesk.
Teisalt võib selline ebamõistlik hirm kõrvaltvaatajale kohutavalt naljakas olla. Meenub kunagine lugu, kuidas mu tollane abikaasa püüdis suure hirmuga jalga tõmmatud kummikust vabaneda, kuna ta oli ennast veennud, et selles on hiir. Ise üleni higine, vehkis ta meeleheitlikult jalaga. Pärast mõnekümne sekundilist tõmblemist lendas kummik lõpuks toa teise nurka. Ise hirmust lõuga väristades palus ta mul jalvari õue viia, et ma seal kiskja kummikust välja kallutaksin. Juba see, et 185cm ja pea 90 kilo kaaluv mehemürakas sellise vaatemängu korraldas, oli naljakas. Kujutage siis ette, kui naljakas oli see, kui selgus, et see mida tema pidas haiguseid levitavaks kihvadega parasiidiks, oli hoopis mõne millimeetrilise läbimõõduga kivike.
Tellimine:
Postitused (Atom)